Kuidas mu tütart kiusati
Üha rohkem puutume kokku igat sorti välismaalastega ning igaüks meist peab kujundama oma suhtumise vanadesse ja uutesse muulastesse. Arenema peab ka keelepruuk. Ühesõnaga, öelda "neeger" või "tibla" aastal 2008 on nõme.
Mulle jõudis see kohale alles hiljuti, aga parem hilja kui mitte kunagi. Elasime veel kaks aastat tagasi Soomes ja ajasime kord naisega köögis niisama juttu. Kui noorem tütar kuulis isa suust sõna "neeger", andis ta sellest järsult märku: "Ei tohi öelda neeger. Peab rääkima tumedanahalistest." Lasteaias oli õpetatud nii.
Väikesel plikal oli tuline õigus. Tõtt-öelda polnud ma varem mõtisklenud selle üle, et minu kõnepruuk võiks olla rassistlik. Keelemehena võinuks jagada matsu juba varem. Sõna "neeger" lihtsalt pole enam sama neutraalne väljend kui siis, kui ma väikelaps olin. Edasi võiks küsida, kuidas on sõnaga "tibla".
Rassism on üldse väga keeruline nähtus. Ega sellest enne sotti saa, kui ise jääd pinnuks teise silma. Kui meie pere kolis 2002. aastal Soome, läks vanem tütar oma eesti aktsendiga teise klassi. Juba esimestel nädalatel tekkisid tal päritolu tõttu probleemid. Mingi poiste seltskond sõimas mu tütart rumalaks eesti litsiks. Uskumatu lugu!
Ootasin põnevusega esimest lastevanemate koosolekut. Arutasime kiusamist sealsamas, kuna klassijuhataja oli otsustanud, et parem rääkida sellest avalikult, sest niisugune kius peab lõppema. Minu tütar polnud ka ainus ohver. Peale eesti aktsendiga lapse oli klassis üks maalt saabunud soome tüdruk, kes rääkis teistmoodi. Minu tütart tülitanud Tootsi isa oli ka kohale saabunud ja kinnitas kõigile, et tema poeg mu last enam litsiks ei sõima. Jäin tema lubadusega rahule. Pärast ajasime omavahel juttu. Hakkasin vaikselt lahkuma, kui poisi isa asus poega veel kaitsma: "Eks ta venna käest kuulnud ole, et eestlasi niimoodi sõimatakse."
"Ahah," ütlesin oma kaasmaalasele mitte kuigi julgustavalt. Siiski arvas ta, et jagab minuga oma maailmavaadet, ning lausus: "Kui me ikka ausalt räägime, eestlased on ju litsid?" Vaatasin talle silma nii rahulikult, kui suutsin. Vaikisin. Ma ei näinud vajadust hakata seda vestlust edasi arendama. Põhiline oli, et kiusaja isa kinnitas, et tema poeg jätab mu tütre rahule. Mõtlesin, et pole mõtet temaga vaielda, kui kius ei kordu. Ei kordunud õnneks.
Juhtum jäi mulle mõistagi hästi meelde. Filmides võib näha sellist värki kogu aeg, aga olukord on hoopis teine, kui see toimub sinu endaga. Nüüd ma tean, kuidas on võimalik, et juba teises klassis kiusatakse neid, kes mingil moel on teistsugused. Kodune kasvatus - olgu või vaikiv heakskiit - tegelikult õigustab kiusamist.
Sellepärast ei ütle ma enam kodus "neeger" või "tibla" või "k... venelane". Või vähemalt pingutan, et mitte öelda. Nõmedused tuleb oma keelepruugist välja rookida. Sõna "tibla" on kohane rahvaluules, aga mitte tänapäevas. Tark inimene tunneb sõnade tähenduse ära ja oskab hoida suu kinni, kui vaja.
