Uuring pidi andma vastuse ka küsimusele, kas psühhiaatriliste probleemidega noortel on rohkem hirme. Hirm on reaktsioon ohtlikuna tunduvale stiimulile või olukorrale ja selle põhifunktsioon on toetada ellujäämist. Liiga tugev ja kestev hirm on aga emotsionaalne häire, mis mõjutab negatiivselt igapäevaelu.

Mis on need peamised asjad ja olukorrad, mida lapsed kardavad, seda loe SIIT!

Hirm ei ole tavaliselt midagi üldist, vaid seda tuntakse alati konkreetse olendi või nähtuse ees. Arvatakse, et lapse hirmudest kujunevad hiljem ärevushäired. Hirmu ühe tekkepõhjusena tuuakse uuringus esile, et vanemad kasutavad seda kasvatusvahendina (nt „Kui sa sõna ei kuula, viivad mustlased su ära!”, „Kui sa ööseks koju ei tule, saad aidsi!”). Samuti arvatakse, et ülehoolitsevate vanemate lastel esineb rohkem hirme.

„Kooliealiste laste hirmude kohta on rohkem teada kui koolieelses eas laste ja väikelaste puhul. Mis puutub Eestis tehtud uuringutesse, siis siin uuriti põhjalikumalt just koolieelikute hirme. Näiteks Merle Taimalu 2007. aasta uuringutest selgus, et aastatel 1993−2002 on Eesti laste kujutletavate hirmude hulk kasvanud: kardetakse kõikvõimalikke kujutletavaid tegelasi ja halbu unenägusid.”

Liigne rangus ja foobiad

Vähem on teada, mida üldse kardetakse või mis kõige enam hirmutab. „Tavaliste hirmude tundmine on aga oluline, sest aitab aru saada kliiniliste hirmude tekkest,” lisas Tulviste. Miks mõni kardab kõike ja teine mitte midagi? Esiteks mängib siin suurt rolli kartlikkus – kuivõrd inimene üldse kaldub õudu tundma. Kartlikkus omakorda sõltub neurootilisusest. Teiseks sõltub see, kas ja kuivõrd konkreetse asja ees hirmu tuntakse, varasemast isiklikust kogemusest selle stiimuliga kokkupuutel. Lapse kartlikkust on seostatud tema kodukeskkonna ja vanemate käitumisega. Paljud uurijad usuvad, et konservatiivsemate ja rangemate vanemate laps on arem.

Nii kliinilise kui ka tavavalimi laste uurimised näitavad aga, et just lapse hooletusse jätmine on seotud ärevushäirete, depressiooni ja käitumisprobleemidega. Seevastu südamlikel ja toetavatel vanematel on paremini kohanenud lapsed.

Uurijad tundsid huvi ka selle vastu, kas psühhiaatriliste häirete esinemine on hirmu tundmisega seotud. Selgus, et kindla genotüübiga ehk tundlikumad neiud, kellel oli olnud psühhiaatrilisi häireid ja kes tajusid oma ema rangelt kontrolliva ja hoolivana, kogesid foobiaid teistest tugevamalt.

Kokkuvõttes näitas uuring, et enim kardetakse aidsi, järgnevad maod, sõda, surnud, terrorism ja kõrgus. „Selgus, et noortes tekitavad tugevamat hirmu ühelt poolt sellised nähtused, mille kartmisel on ilmselt oluline roll elukogemusel (nt aids, sõda, terrorism), kusjuures nad ei õpi isiklikust kogemusest, vaid pigem meedia vahendusel teiste omast,” selgitas Tulviste. Teiselt poolt kardetakse tavapäraseid asju (maod, hiired-rotid, pimedus, ämblikud, kõrgus, avalik ruum) ning siin on ilmselt evolutsioonilised ja geneetilised põhjused. Omaette tähelepanu väärib kindlasti tulemus, mis näitab, et kindla genotüübiga (s.o tundlikumate) noorte puhul võib liigne kontroll käitumise üle põhjustada tugevamaid foobiaid.

Uued hirmuobjektid

„Meie nimekiri ei sisalda näiteks mitmeid kujutletavaid hirme: tondid, nõiad. Samuti nimetas mõni vastaja loetelust välja jäänud hirme (nt liiklusavarii, nõelad, öine Balti jaam, kaklus, vägivald, kõik surmaga lõppev, liftiga sõitmine, liiklusummik),” lisas Tiia Tulviste.

„Mitu uurijate nimekirjas kasutatud hirmuobjekti olid aga sellised, mida varasemad põlved kartma pole pidanud. Igatahes demonstreerivad meie tulemused, kuidas globaliseerunud maailmas lisanduvad uued kartused: suur terrorismihirm Eesti noorte hulgas on otseselt 2001. aasta 11. septembri sündmuste tagajärg,” ütles Tulviste.