Kuidas peaksin oma marakratiga rääkima, et ta minust päriselt aru saaks?
Kas tuleb tuttav ette? Mida kogemus on näidanud, kuidas need laused mõjuvad? Kas tulemuseks on pigem pahameel ütleja vastu, kuuldu eiramine ja vastupanu või soov teda mõista, tema vajadusi arvestada? Need on küll „mina“ sisaldavad laused, kuid ometi on tõenäoline, et mõjutavad teist halvustavalt ja suhteid pingestavalt. Aga eesmärk on ju luua usaldust, teineteise aktsepteerimist ja vajadustest hoolimist, võimaldada ka teisel ise võtta oma käitumise eest vastutust kartmata halvustamist. Mis siis valesti läheb? Kuidas saakski ilma iseennast avamata loota teise poolt mõistmist? Kuidas see mina-keele kasutamine igapäevases elus välja näeb, selgitab pereterapeut Marge Vainre Perekeskusest Sina ja Mina.
Kui vanem ütleb lapsele, et „ma arvan, et sa peaksid õppimist tõsisemalt võtma“ või „mulle tundub, et sa ei hooli oma asjadest“, siis pole see oma sisult üldse mina-sõnum. See on küll sõnastuse poolest „minu“, kuid selles puudub mõju „minule“. Küll aga sisaldab see varjatud etteheidet ja ootust, mida laps tegema peaks, et ma temaga rahule jääksin või lapse käitumise tõlgendamist. Muidugi võin ma lapsevanemana olla mures lapse edukuse pärast koolis ja ma võin ka arvata, et ta liialt vähe aega õppimisele pühendab või muretseda, kas lapses kujunevad minu arvates olulised väärtused, kuid öeldu kõlab moraalijutuna ja hinnanguliselt ning seetõttu ei võimalda lapsel endal vastustust võtta ega kujunda ka tema enda poolt omaksvõetud väärtusi.
Niisiis, mina-sõnum on enda nimel rääkimine ja väljendab mõju minule. Mina-sõnum ei sisalda väiteid, hinnanguid ega tõlgendusi teise inimese ja tema käitumise kohta. See toimib, kui ta on aus ja ehe ega pole suunatud teise isiku muutmisele ega sisalda manipulatsioone.
Kui tulla eelmiste näidete juurde, siis enne mina-keeles endas toimuva väljendamist on oluliseks eelduseks piisav teadlikkus sellest, kuidas õppimise teema, lapse tulemused, tema harjumused või omadused mind üldse puudutavad. On see jutuajamine selleks, et kujundada haridust väärtustavat hoiakut, mure, et laps liialt palju arvutis viibib või häiritus sellest, et õppimine jääb liialt hilja peale ja siis on ka vanem liialt väsinud, et teda vajadusel aidata või vajatakse hoopis lapse häid hindeid selleks, et end vanemana paremini tunda.
Võiks koguni öelda, et palju lihtsam on teise kallal näägutada, oma rahulolematust välja paisata ja lükata seega ka vastutus teisele kui iseendaga kontakti leida, endas toimuvat sügavamalt mõista. Olenevalt siis konkreetsest vanemast ja lapsest on üks võimalik mina-sõnum selline: „ma tahan kindel olla, et homseks vajalik saaks enne kella kaheksat tehtud, sest hiljem olen liialt väsinud, et vajadusel sind aidata“ või näiteks „ma olen mures sinu viimaste hinnete pärast matemaatikas“ ning „minu jaoks on oluline puhtus ja kord“, „mulle meeldib, kui asjad on oma koha peal“ või „ma ei taha kulutada raha uute asjade ostmisele“. Nagu öeldud, on igaühel oma sobiv mina-sõnumi sisu, sest see töötab ikka siis, kui on piisavalt selge ja konkreetne, usutav ja loomulik.
Sageli kahandab mina-keele loodetud mõju selle ebaselgus, eheda mõju pisendamine või ülevõimendamine. Kuidas mõjub, kui lapsele öelda: „ma lähen hulluks, kui te diivani peal hüppate!“ või „mulle tundub, et ma räägin nagu seinaga!“? Muidugi oleneb ka lapse vanusest ja tema võimest mõista kujundlikku väljenduslaadi, kuid tõenäoliselt ei tööta eeltoodud sõnumid tõhusalt.
Nähes lapsi diivani peal hüppamas võiks ju enne reageerimist endalt küsida, mis mind täpsemalt häirib, kuidas see mind mõjutab. Kas see ikka on vaid konkreetne kahju, mis on ju oluline „mõju minule“ määratlemiseks? Kas see on materiaalne kahju, nt „ma kardan, et diivan saab rikutud, määritud ja ma ei taha teha kulutusi selle korda tegemiseks“ või ajaline kahju, nt „mul kulub palju aega diivani puhastamiseks“ või on hoopis lärm, mis mind häirib: „kui te hüpates kilkate, on mul on isaga raske juttu rääkida“? Võib juhtuda, et vanem küll sõnastab kahju endale, kuid see ei ole justkui kooskõlas endas toimuvaga, sest asi pole sugugi alati konkreetselt rahas ega ajas, vaid näiteks kodukorras, mõnes põhimõttes või väärtuses. Näiteks võib vanemal olla peamine hoopis see, et kodus teatud asju ei tehta või lihtsalt see, et lapsed ei kuula sõna. Seega ei ole olemas ühtki ainuõiget mina-sõnumit, toimida saab ikka eneseteadlikkuse kaudu väljendatud mõju „minule“.
Küllap oleks mistahes vanuses lapsele või täiskasvanule lihtsam ja selgem öelda, „ma tahan vaikust, et puhata“, „ma olen tüdinud sama jutu rääkimisest“ , „ma olin mures, kui sa lubatud kellaajal koju ei jõudnud“ või „ mulle on oluline kokkulepetest kinnipidamine“ – ehk siis mida lapse käitumine minuga teeb, kuidas see mind mõjutab. Nagu öeldud – ei midagi teise kohta hinnangulist ega tõlgendavat.
Eeltoodu kehtib ka positiivse mina-sõnumi kohta, st ei mingeid hinnanguid teise kohta, olgu ta siis laps või täiskasvanu. Võib ju olla tore öelda ja kuulda, et „küll sa oled tubli!“ või „sa oled nii tore ja abivalmis“ ja isegi siis, kui see on tõesti „minu“ (ütleja) arvamus, vaid oluliselt sisulisem ja innustavam, aga ka arendavam on väljendada ka tunnustust mõju kaudu „minule“. Näiteks „olen rõõmus, et sa mulle appi tulid ja nüüd leiame aega ka koos mängida“, „mul on hea meel, et ma ei pidanud täna sulle kordagi meelde tuletama, et aeg on õppima minna“ või „olen uhke, et lahendasid ise keerulise matemaatikaülesande ära“, „mulle on tähtis, et sa rääkisid mulle oma suhetest sõpradega“.
Mina-sõnumi mõjusus seisnebki selles, et ta võimaldab ütlejal olla siiras ja loomulik, jääda iseendaks, aitab vältida asjatuid vaidlusi, toob selgust ja usaldust suhetesse ning on seeläbi emotsionaalselt lähendav.
Marge Vainre
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut
