Kuidas see nii on, et märatseva lapsega on nii raske toime tulla
Märatseva lapsega silmitsi seistes on üpris keeruline ise rahulikuks jääda. Mida kauem jonn kestab, seda raskem on ka kõige rahumeelsemal vanemal oma tundeid valitseda ja ka ise mitte karjuma hakata. Kui põnn põrandal püherdab ja röögib nagu põrguline või teismeline vastu haugub, tunned ka sina, kuidas enesevalitsus kaob ja oled valmis kas talle vastu kisama, paar krõbedamat sõna ütlema või koguni kätega kallale minema. Mida teha, et taolises kriisisituatsioonis siiski rahu säilitada?
Esimene ja kõige tähtsam asi, mida pead meeles pidama, on see, et laps märatseb seetõttu, et ta on segaduses ja tal on midagi vaja. Kui ta ise ka täpselt ei tea, mida ta tahab või ei oska ta seda sõnadesse panna, on rahulik lapsevanem paremuselt järgmine asi. Seetõttu pead sa andma endast parima, et rahu säilitada ja tema emotsioonipurskega mitte kaasa minna. Ärritudes teed sa olukorra veelgi hullemaks nii tema kui enda jaoks. Laps saab signaali, et sinu peale ei saa loota ning sina lood teie vahele läheduse asemel hoopis suurema lõhe.
Seda kõike on muidugi tore teada ja meeles pidada, aga me kõik oleme siiski ainult inimesed ning meil kõigil on oma paremad ja halvemad päevad. Kui üks neist halbadest päevadest parasjagu olema juhtub ning laps viib su ahastuse äärele, mida siis teha? Proovi mõnda neist nippidest.
-
Pea meeles — asi ei ole sinus! Laps ei jonni sellepärast, et sulle haiget teha või sind kiusata. Midagi toimub, mis talle ei sobi ja vihane karjumine on tema viis oma tunnetest teada anda, sest ta lihtsalt ei oska paremini ennast väljendada. Olgu tegu koolistressist vaevatud teismelise, kurnatud algkoolilapse, liiga emotsionaalsest ja elamusterohkest päevast vaevatud mudilase või külalistest tüdinud imikuga — sinu asi on talle tuge pakkuda ja tema kisa mitte isiklikult võtta. Ka siis, kui laps kasutab oma emotsioonide väljendamiseks kohatuid ja isegi solvavaid sõnu. Sinu kui lapsevanema asi on talle selgitada, et ka sõnad teevad haiget ning panna paika piirid, milliseid sõnu ja väljendeid tohib kasutada ja milliseid kindlasti mitte. Ise vastu mossitama hakates pikendad kogu seda janti veelgi ega lase lapsel rahuneda.
-
Võta aeg maha. Jah, just — sina ise. Kui oled sunnitud lapse saatma oma tuppa rahunema või aja mahavõtmise toolile istuma, mine ka ise teise ruumi või lausa õue, hinga sügavalt sisse ja välja ning püüa rahuneda. Seda võid loomulikult ka juba varem teha, kohe siis, kui tunned, et hakkad enesevalitsust kaotama ja mõistliku lahenduse välja mõtlemise asemel hakkad kohe karjuma. Aja maha võtmisega päästad sa olukorra eskaleerumisest ning mis veel olulisem — näitad lapsele head eeskuju, kuidas tüliküsimusi tsiviliseeritult ja rahumeelselt lahendada. Selliseid elutähtsaid oskusi õpivad nad just sinult ja mida väiksem laps on, seda suurem „käsn” ta on, kes kõik su sõnad, teod, žestid ja näoilmed endasse imab ning nende põhjal ka oma käitumist kujundab. Oled ju isegi märganud, et tihti kõlad ja käitud sa just täpselt samamoodi nagu su enda ema ja isa.
-
Hinga sügavalt ja rahulikult. Kriisisituatsioonis muutub meie hingamine pinnapealseks ja kiireks, see aga võimaldab vihal järjest paisuda, kuni lõpuks plahvatad. Sügav ja rahulik hingamine lõõgastab ja rahustab ning annab sulle aega järele mõelda, mida öelda ja kuidas käituda. Rahulikult hinge tõmmates suudad teha paremaid otsuseid ja lahendada olukord nii, et keegi ei saa haiget ja sa ei pea pärast oma sõnade või tegude pärast kahetsema.
- Vaata ka: Tee nii ja sa ei karju oma laste peale enam kunagi
-
Armasta oma last tingimusteta! Lapsukese vastu, kes märatseb nagu hullumeelne, karjub nagu siga aia vahel ja käitub nagu kurjast vaimust vaevatud on muidugi üsna raske piiritut armastust ja hellust üles näidata armastada, kuid just see on see, mida vihane laps hetkel vajab. Ükskõik, mida ta tegi või mille peale ta vihastas — võib-olla on just ema kallistus see, mis ta kiiresti maha rahustab. Alati pead meeles pidama seda, et sõnad teevad väga palju haiget, seetõttu ei tohi sa iial kritiseerida last, vaid tema tegu või väljaütlemisi.
-
Keskendu heale ja ilusale. Su laps võib olla ühel hetkel tõeline väike inglike ning järgmisel hetkel täiesti segi pöörata. Oluline on, et sa ei unustaks neid ilusaid ja häid momente, kui olukord hulluks läheb. Püüa mööda vaadata sellest vihast punetavast ja hullumeelseid hääli tegevast põrgulisest ning meenuta, et see on seesama nunnukas, kes sulle hommikul kaissu puges ja musi andis. Mida sa saaksid teha, et pöörasest tigedikust inglike uuesti välja võluda?
-
Pane end tema olukorda. Meenuta, mis tunne sul endal oli, kui plahvatasid, sest vajasid abi või olid vihane. Mida sa oleksid tahtnud, et su ema, sõbranna või kallim oleks sel hetkel öelnud või teinud? Kas sa oleks tahtnud end lihtsalt välja elada, kaissu pugeda, häid nõuandeid või hoopis kinnitust oma mõtetele? Kas sinu peale karjumine ja pahandamine oleks häid tulemusi andnud?
-
Vaata olukorda läbi tema silmade. Sa oled temast nagunii suurem, targem ja tugevam , mis tähendab, et võim on nagunii sinu käes. Kujuta nüüd ette, kui hirmus see tema jaoks on, kui temast nii palju suurem ja tugevam inimene marru läheb, häält tõstab või isegi füüsilist jõudu kasutab. Laps on väike küll, aga ikkagi inimene ja ta ei ole ära teeninud seda, et sa oma võimu tema vastu ära kasutad. Ta on väärt samasugust austust ja kohtlemist nagu täiskasvanud, kuigi ta ise ei suuda seda sulle veel iga kord vastu pakkuda.
-
Pea meeles, et see ongi sinu töö. Lapsevanemaks olemine ongi raske ja kõik see, millega sa päevast päeva tegeled, on sinu töö. Sina vastutad oma lapse eest saba ja sarvedega, sa ei saa kohustust ega vastutust kellegi teise, kõige vähem oma väikese lapse, õlgadele visata ja ise kõrvalt vaadata. Last ilmale tuues võtsid sa endale ülesandeks temast normaalne inimene kasvatada ning raskused nagu jonnituuride ja vihapursetega toime tulemine käivadki siia juurde.
-
Näita alati head eeskuju. Karjudes: „Lõpeta karjumine!” ei õpeta sa lapsele, et asju saab ka rahumeelselt vesteldes ära lahendada. Ka siis, kui su laps käitub nagu metsaline, pead sina jääma rahulikuks ja viisakaks, ainult sel moel õpib ka tema viisaka inimese moodi käituma.
-
Pane piirid paika. Mida kindlamalt sa enda kehtestatud reeglitest kinni pead, seda selgemalt teavad lapsed, mida sa neilt ootad ja millistele üleastumistele järgneb karistus. Kui laps ei tohi diivanil hüpata, aga sa ikka „ainult viis minutit” suure lunimise peale lubad, ei ole sul mingit õigust pahandada, kui ta keset kõige lõbusamat hüppamishoogu su käsu peale alla tulemast keeldub ning seda vihase kisaga väljendab. Pea ise oma reeglitest kinni, siis teavad nii lapsed kui tead ka sa ise, mis on lubatud, mis keelatud, mis järgneb reeglite rikkumisele ja sul on palju lihtsam rahulikuks jääda, sest reeglid on reeglid!
