Kuidas teha nii, et sinu laps oleks küll digimaailmas tegija, kuid ei kaotaks kontakti päris maailmaga
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja toob välja meie laste digimaailmas elamise plussid ja miinused.
Alustaks positiivsega, — digimaailmas toimetamine on tänapäeva lastele iseenesestmõistetav ja loomulik ning välja saab tuua palju positiivset:
Arvutimänge mängides arenevad lapse visuaal-ruumilised võimed, strateegiline mõtlemine ja probleemide lahendamise oskus, suurenevad loovus ja koostööoskus (laps suhtleb mängides ja hiljem sõpradega mängust rääkides);
- Areneb enesedistsipliin ja iseseisvus — mängus tuleb järgida reegleid;
- Mängud võivad soodustada huvi side- ja infotehnoloogia vastu, mis võib tulevikus saada määravaks noore karjäärivalikul;
- Toetatud on võõrkeeleõpe;
- Info on kiirelt kättesaadav — guugeldamine, wikipeedia jt allikad;
- Õppimine on tõhusam (koosõppimine grupis), põnevam ja kaasav (interaktiivsed õpivahendid, keskkonnad koolis kasutamiseks);
- Toetus sotsiaalmeedias — kiire tagasiside ja toetus sõpradelt/tuttavatelt.
Teisalt on leitud, et laste liiase (ajaliselt ja ealiselt sobimatu) digikasutuse (arvestatakse kõikides ekraanides — telekas, tahvelarvutis, arvutis, nutitelefonis olemist) tulemusena võivad saada kahjustada järgmised oskused:
1) Kõne — lapse kõne arengu kriitiline periood on 1-3 eluaastal. Et lapse kõne areneks, on tal vaja dialoogilist suhtlemist lapsevanematega ja teiste inimestega, digividinad seda ei paku. Logopeedide sõnul tulevad täna lasteaeda 3-aastased, kellel kõne peaaegu puudub, paljudel lastel on puudulik sõnavara ja esineb kõnehäireid, kuna vanemad andsid juba titena nutividina kätte.
Nõuanded lapsevanematele:
Lühike nõuanne digi kohta — mida vähem, seda parem ja mida hiljem, seda parem. Lastearstide soovitusel ei tohiks alla 2-aastasi lapsi digividinatega üldse tutvustada. Lasteaiaealised lapsed peaksid digimaailmas (kõik ekraanid) toimetama koos vanematega kuna arvutis omapäi tegutsedes (sama kehtib üksi filmi vaadates) võivad lapsed näha asju, mida nad ei suuda veel mõtestada. Ka vanemaga koos erinevate ekraanide ees veedetud aeg ei tohiks väikelaste puhul ületada päevas 0,5-2h.
Räägi lapsega — mida teete praegu, mida hakkate tegema, mida enda ümber näete, peegeldage lapse tundeid (sa said praegu pahaseks, sulle ei meeldi, oled rõõmus) — see kõik aitab kaasa tema kõne arengule, tundesõnavara tekkimisele ja tekitab ka turvatunnet.
Kõne arengule aitavad kaasa kõik käelised tegevused — meisterdage, rebige, voolige, kleepige, maalige, värvige, jne. Liikuge iga päev õues- laske lapsel turvaliselt joosta, roomata, ronida, rippuda, visata jne.
2) Suhtlemisoskused — kindlasti kuulub inimeseks olemise juurde oskus konfliktidega toime tulla. Arvutis suheldes on see võimalus, et laps/noor paneb suhtlemise akna kinni, kui tekib konflikt, aga päriselus? Lastel võivad jääda puudulikuks oskused, et keerulistest suhtlusolukordadest välja tulla. See kehtib ka näiteks abi küsimisel, pigem sõltutakse mõnest äpist (bussiajad, asupaik).
On selgunud, et internet on “hea” suhtluskeskkond ärevatele, häbelikele noortele, kes küll Facebookis suhtlevad (kuna seal puudub otsene kontakt), aga päriselus ei julge ikkagi kontakteeruda. Seega süveneb ärevus, hirm, häbelikkus.
Nõuanded lapsevanematele:
Suhtlemisjulguse arendamiseks suunake last vajadusel küsima teistelt inimestelt teed või bussiaega; tellima kohvikus ise; tegema poes väikesi sisseoste, jne.
Lapse/noore kontaktiloomise- ja hoidmise oskuse arendamiseks kasutage külaskäike. Ise külas käies või kui lapsel on sõber külas, julgustage lapsi päriselt mängima (mitte vidinates olema). Kuna mängudes võivad esile kerkida ka erimeelsused, saavad lapsed õppida konflikte lahendama. Vajadusel vahendage laste konflikti, õpetage neid teineteist kuulama ja üheskoos olukorrale mõlemale sobiv lahendus leidma.
Leppige peres kokku nö digivabad tsoonid/ajad, näiteks õhtusöögi aeg, saunatamise aeg, kohvikus/väljas söömise aeg, külas käies jne.- ilmselgelt kehtivad kokkulepped siis ka kõigi pereliikmete jaoks :)
3) Tähelepanu- ja keskendumisvõime — digimaailm on kiire, interaktiivne ja kaasahaarav, pakkudes väga stimuleerivat kogemust. Sellega seoses on lastel/noortel tekkinud võimetus jälgida pikemat teksti, sellel tähelepanu hoida (narratiivsed tekstid on raskesti mõistetavad, sealhulgas õpikutekstid, ilukirjandus), sest see tundub lihtsalt igav. Lisaks kurnab paralleelselt ekraanides toimetamine ning samal ajal õppimine (ehk siis rööprähklemine) lapse/noore aju, millel on leitud ka võimalik negatiivne mõju tähelepanu- ja keskendumisvõimele.
Nõuanded lapsevanemale:
Juba 4-5-aastastel lastel saab arendada keskendumisvõimet ja tegevuste lõpuleviimist. Selleks suunata neid näiteks värvima üks pilt värvimisraamatus lõpuni, enne kui uue ette võtavad; või panema pusle kokku, enne kui uue mängu välja võtavad; koolieelikut saab harjutada istuma tegevuse ajal nihelemata/toolilt lahkumata vähemalt 20 minutit, seda oskust on vaja tal kooliminnes, kus laps peab suutma juba 45 minutit ühel kohal istuda ja tunnitegevustele keskenduda.
Olge ise lapsele eeskujuks, tehes ühte asja korraga, keskenduge, märgake detaile ja tundke tegevusest rõõmu. Elage siin ja praegu. Kui koristate, siis koristagegi (märgake, kuidas tolmurullid tolmuimejasse kaovad, kuidas tuba üha puhtamaks saab, jne); kui vaatate pilvi, siis märgake kõike (suurus, kuju) nende juures jne jne. Rääkige lapsele, mida kogete ning suunake ka teda tegema üks asi korraga. Kui telekat keegi parasjagu ei vaata, pange telekas kinni.
4) Emotsioonide regulatsioon — on leitud, et digisõltuvus muudab lapse/noore aju, kuna see areneb ja on seetõttu haavatav ning mõjutatud saavad piirkonnad, mis seotud aju täidesaatvate funktsioonidega (need on: erineva info seostamine, otsuste tegemine, enesejuhtimine, töömälu, käitumise regulatsioon, emotsioonide kontroll, impulsikontroll, planeerimine, tahtejõud, abstraktne ja kriitiline mõtlemine) ning muutused ajus mõjutavad elukvaliteeti/saavutusvõimekust/üldist arengupotentsiaali avaldumist edaspidises elus.
Samuti on leitud, et digisõltuvuse riskirühma moodustavad lapsed, kellel on kalduvus halva tuju, viha, pettumuste või stressi puhul nö arvutisse põgeneda. Lapsed, kellel puuduvad oskused teisti oma tundeid hallata, kasutavad digimaailmas toimetamist asendustegevusena ehk põgenemisena reaalsusest.
Teisalt võib ka arvutimängudes kogetav ebaedu või sotsiaalmeedias suhtlemisel kogetud pettumused väljenduda tugevates negatiivsetes tunnetes, millega laps/noor ei oska teisiti toime tulla, kui oma viha arvuti peale välja valades.
Nõuanded lapsevanemale:
Olge ise heaks käitumuslikuks mudeliks, näiteks kui vihastate, või olete pettunud — minge olukorrast veidi eemale, et ise maha rahuneda. Lisage ka verbaalne pool, st öelgegi: “Tunnen, et lähen praegu närvi/vihaseks ja pean minema kööki, et ennast maha rahustada. Joon seal klaasi vett, siis tulen tagasi ja räägime”. Nii õpib ka laps pingeolukordades aja maha võtma, oma tunnetest rääkima (nendega kontakti saades) ja end rahustama (teie abil muidugi).
Andke oma lapsele emotsionaalne sõnavara, kasvõi koos lasteraaamatut lugedes, multikat vaadates- tehke juttu mingi tegelase kohta- mida ja mispärast ta võiks tunda selles olukorras. Andke ise lapsele tunnetest rääkides mudel ette, rääkige, mida tunnete koos lapsega tegutsedes, peale pikka tööpäeva, hommikul ärgates, kallistades jne jne.- teilt ta ju õpibki!
Õpetage lapsele tugevate tunnetega toimetulekuvõtteid, näiteks sügavat hingamist — selleks tuleb hingata nina kaudu sügavalt sisse (nii et kõht kerkib), lugedes mõttes sekundeid: „üks, kaks, kolm”. Enne, kui välja hingata, — hoida õhku enda sees, lugedes mõttes: „üks, kaks, kolm”. Nüüd suu kaudu välja hingates, lugeda mõttes: „üks, kaks, kolm, neli” ja lisada sinna üks positiivne, ennast toetav sisendus. Näiteks: „saan hakkama!”, „lõdvestun!”, „olen rahulik!” Harjutust võiks läbi teha vähemalt neli korda.
5) Peenmotoorika — tänapäevastel digilastel on tekkinud käelises arengus mahajäämus. Isegi algklassi lastel on raskusi nööpide, paelte kinnitamisega, probleeme on käekirja, kääridega lõikamise, noa-kahvliga söömisega. Pöial küll töötab, aga ülejäänud sõrmed…
Peenmotoorikal on aga oluline roll lapse taju, tähelepanu, mälu, mõtlemise ja kõne ning hilisema lugemisoskuse arengus.
Nõuanded lapsevanemale:
Vanematena julgustage ja suunake oma lapsi maailma kogema ja tunnetama — a la tunneta kätega lahtisest autoaaknast tuult… Lubage tittedel, põnnidel ja koolieelikutel turvaliselt maailma avastada, laps peab saama vaadata, katsuda, maitsta, haista ja kuulata kõike huvipakkuvat enda ümber. Las ta proovib, katsetab ja eksib! Lubage tal end oma tegemistes aidata, õpetage talle, kuidas teha võileiba, panna pesu masinasse, tõmmata tikust tuld jne jne. Poriste riietega tuppa tulnud laps olgu teile vanematena kompliment — olete andnud võimaluse, et teie lapse peenmotoorika saaks eakohaselt areneda ja sellega seoses tema õpi- ja laiemalt ka eluoskused.
Artikli autor Õnne Aas-Udam on Gordoni perekooli koolitaja ja loovterapeut. Tutvu ka lapsevanematele mõeldud koolitustega SIIN!
Allikas: Perekeskus Sina ja Mina
