Lapsevanema jaoks on suur väljakutse iseenda reaktsioone ja käitumismustreid nii palju tundma õppida, et suudaks juba ette teada, missugused situatsioonid sind endast välja viivad. Ja kui see juhtubki, siis kuidas iseendal sabast kinni saada.

Kui sa tülitsedes emotsionaalselt regeerid ja lapse käitumist raevukalt kontrollima asud, siis sinu sõnum on selline: “Ma lähen endast välja, kui sa niimoodi käitud. Ma tahan, et sa käituksid teistmoodi, siis tunnen ennast paremini.”

Uuringud on näidanud, et just lapsevanema ja enamasti pigem ema sisemine olek on see, mis laste käitumises peegeldub. Kui suudad suurendada enda sisemist tasakaalu, rahu ja rõõmsat olekut, siis ei suuda sa mitte üksnes ennast paremini tüli tekkides väljendada, vaid konfliktid lastega ka vähenevad.

Oleteme, et õpetad oma last näiteks rattaga sõitma (või siis talvisel ajal suusatama või suurema lapse puhul ka autoga sõitma). Lapsel ei õnnestu see uue oskuse omandamine alguses kohe kuidagi. Ta on peagi tujust ära — viriseb, hädaldab ja räägib sulle vastu. Ka pisarad võivad tulla ja ratas võib põõsasse lennata. Oled lõpuks sellest hädaldamisest juba täiesti endast väljas ja hakkad talle vihaseid märkusi tegema selle kohta, et kui ta käitub nagu hädavares ja niimoodi jätkates ei saagi ta rattasõitu selgeks. Laps karjub sulle vihaselt vastu ja ratas kukub järjest ümber. Laps ei saagi sellises olukorras rattasõitu selgeks, kui sinuga tülitsemine tal keskendumist segab. Tal on enda emotsioonidegagi palju tegemist ja sinu hüsteerika kasvatab tema oma veelgi.

Kuidas teha nii, et tüli tekkides oma lapse peale mitte karjuma hakata, seda loe SIIT!

Tuleta endale meelde, et sa ei vastuta selle eest, kui kiiresti ja kas üldse su laps rattaga täna sõitma õpib, kuid päris kindlasti vastutad sa selle eest, kuidas sa teda õpetades ise käitud ja oma emotsioone talitseda suudad. Kui oled sisimas ise rahulik ja ei lase lapse järjestikustest ebaõnnestumistest tekkinud raevuhool ennast kaasa viia, siis on sellel hulgaliselt plusse. Säilivad sinu ja lapse head suhted, te mõlemad olete iseenda ja üksteisega rohkem rahul ja tõenäoliselt saab ka rattasõit rahulikus ja toetavas õhkkonnas kiiremini selgeks.

Õpi kõigepealt iseenda emotsioonidele nime andma.

Öeldes: “Praegu kogen vihatunnet” Või siis ärrituvust, pettumust või mis iganes emotsioon on sind haaranud. Kohe, kui oled oma tundele nime andnud, saad aru, et see tunne ei kontrolli sind enam. Sa omad taas ise enda üle kontrolli. Kui suudad iseenda emotsioonidega toime tulla, ei lase sa ka lapse tujutsemistel enam ennast mõjutada ja see muudab omakorda ka sinu ja lapse suhtlemismustrit.

Kui sa aga ei suuda enda vihaga toime tulla ja näiteks pistad alailma karjuma või lööd jalaga lauda või reageerid lapse poolt tehtule või öeldule muul moel pööraselt, siis annad sellega oma lapsele signaali, et majas pole vastutusvõimelist täiskasvanut.

Õpi ennast ja oma last paremini tundma

On ilmselt kindlad asjad, mis sind lapse käitumise juures endast välja ajavad. Kas siis see, et ta sulle vastu räägib või et ta ei tee seda, mida palusid. Ole siis varmas kriitilist hetke, mis sind endast kipub välja viima, juba varakult ära tundma. Siis ei ole su reaktsioon sinu enda jaoks ootamatu. (Laps seeeest teab juba ammu, kuidas sa mingitele konkreetsetele ärritajatele regeerid.) Sinu sisekõne võiks olla umbes selline: “Ahaa, nüüd ta teeb jälle nii ja mina hakkan jälle karjuma, nagu alati. Kas ma seda siis tahan?”

Arvesta sellega, et neid olukordi, kus laps käitub viisil, mis sulle ei meeldi, tuleb ette veel ja veel

Miski ei muutu enne, kui sina ennast ei muuda. Asi on selles, et laps väljendab enda frustratsioone aktiivselt, sest ta ei oska veel oma emotsioonidele nime anda ega neid suunata. Ta õpib oma probleeme lahendama, õpib, kuidas teisi mõjutada, õpib ka enda vigadest — ja niimoodi palju aastaid — see ongi tema ülesanne. Sinu ülesanne on olla tema jaoks olemas, olla täiskasvanu. Sellepärast tuleb sinul esmalt ennast kontrollima hakata, et siis saaksid olla toeks oma lapsele. Tema saab sinult kindlust vaid siis, kui ta tunnetab, et oled ise kindel. Sa saad talle olla abiks oma emotsioonide mõistmisel alles siis, kui oled õppinud enda emotsioone mõistma. Lapsel pole vaja, et sa kontrolliksid kogu maailma ja teda sealhulgas, tema jaoks on parim, kui suudad kontrollida iseennast.

Õpi ära, et sa ei saa kontrollida oma lapse käitumist, küll aga saad kontrollida seda, kuidas sa tema käitumisele reageerid

Kui sa reageerid täiskasvanulikult, siis ta ka suhtub sinusse, kui täiskasvanusse. Siis oled tema jaoks see, kelle käest ta saab nõu, kuidas probleeme lahendada. Sa ei karju ta peale vaid küsid, milles mure, kas sa saad aidata ja siis otsustad, kas aitad või mitte. Järgmine komistuskivi lapsevanema jaoks on aga soov oma lapse probleemidega ise tegeleda. Stopp — jäta need lapsele lahendada, sina võid anda soovitusi, kuid ära tee tema eest asju ära. Vastasel juhul on tulemuseks see, et pingutad tema eest tegutsedes aina enam ja enam ning jääd alati nii enda kui tema silmis kõikides tema ebaõnnestumistes süüdi.

Mõtle tulevikule

Kujuta ette, millist suhet sa enda ja oma lapse puhul näed 20 aasta pärast. Siis võrdle seda teie praeguse suhtega. Ja siis asu tegutsema selles suunas, et juba praegu sammhaaval hakata saavutama sellist läbisaamist, millest unistad. Asjad ei juhtu ju üleöö.

Allikad: empoweringparents.com., perejalaps.ee