Laste kõnevooruga oligi ühel pool, kui ehk polnud soovi lapse esituses mõnd luuletust või püüdlikult esitatud klaveripala kuulata. Etlev laps teeb ju ikka härdaks.

Uuemal ajal need mustrid mõneti muutusid, hakati üha rohkem rääkima laste õigustest, sealhulgas vajadusest neile sõna anda ja neid kuulata. Iroonilisel moel hakkas samal ajal allamäge veerema noorte eneseväljenduse oskus ja vähenema sõnavara, mille tingivad nii vähene lugemus kui arvutimaailm, kus suhtlus käib peamiselt lühilausete või emotikonide abil.

Samas teatud muutus ikkagi toimus, vähemalt sõnasaamise osas. Kohati läks asi isegi teise äärmusesse. Ilmselt on paljud viibinud olengutel, kus sõna ei saa eriti keegi peale kõvahäälsete jõnglaste — kui täiskasvanud ka püüavad mõnd teemat arutada, katkestatakse nende jutt iga paari lause järel.

Sealt sai omakorda uue hoo vabakasvatuse kriitika, kus viidati sellele, et piirideta kasvavast lapsest võib saada perekonna (või ka kogukonna) türann, kelle ümber käib kogu elu. Sellised marakratid segavad pidevalt tundi, loobivad asju, norivad tüli, jooksevad ringi, huilgavad ja ropendavad, et täiskasvanuid närvi ajada, kuni ei suuda enam kuidagi maha rahuneda.

Üsnagi häiriv ja hirmutav. On selge, et lapsed vajavad kindlasti teatud piire, seda võib iga kasvatusteadlane kinnitada, piirid annavad väikestele inimestele vajaliku turvatunde ja korrastavad nende maailma.

Räägib kui täiskasvanu

Olen end siiski korduvalt tabanud mõttelt, et tänapäeva täiskasvanule meeldivad küll sõnaosavad lapsed, kuid see ei tähenda, et nad saavad sõna ka nende endiga seotud asjades. On ju vahva kuulata tupsununnusid, kes räägivad ilmaelust nagu noored Uku Masingud.

Ühe kodumaise telekanali uudistesaates sai näha toredat poissi, kel lasti aeg-ajalt eri teemadel sõna võtta, sest ta rääkis kui suur mees. Ka pealinna eliitkoolide katsete kohta jutustasid nii mõnedki emad-isad, et võsukestelt eeldati seal ladusat jutuvestmisoskust kõiksugu teemadel. Ja mõni tunnistas sedagi, et vedas lapsukest alates viiendast eluaastast mõne eraõpetaja juurde, kes lisaks matemaatika ja emakeele drillimisele õpetaks targalt jutlema.

Seega õpetavad ühed täiskasvanud teiste täiskasvanute rõõmuks lapsukesi täiskasvanute moodi kõnelema. Pärast kõigil ilus kuulata, kas pole?

Aga ses osas, kas laps ka tegelikult tahab (on suuteline) eliitkooliga kaasnevat õpipinget taluma, just ülemäära põhjalikult lastega ei arutata. Selle otsuse teeb sageli vanem, sest me arvame teadvat, mis on õige. Ning õigeks peame ikka seda, mis paistab hea ja kasulik, kas siis otsekohe või tulevikus.

Arvame ikka, et selles osas pole mõtet oma kuldsuudega pikematesse aruteludesse laskuda, sest nende elukogemus on palju väiksem, nad lihtsalt ei tea, mis on kasulik ja hea.

Täiskasvanute dirigeeritava eliitkooliralli kõrval esineb teisigi suundumusi, mis teatud mõttes sarnanevad üksteisega. Kui ühel puhul otsustatakse lapsi rohkem õpetada-treenida, siis teisel juhul seistakse sellele vastu.

Lasteaedades tuleb ette, et vanemad võtavad oma järglase sealt ära, jätavad ta aastaks-kaheks enne kooli koju, kuna neil on plaanis tütar või poeg Waldorfi kooli panna ja neile tundub, et lasteaias õpetatakse põnne isegi liiga palju. Rikutakse veel ära! Pigem hoida kodus! Aga kas seejuures ei eirata lapse soovi ja vajadust eakaaslastega suhelda ja mängida? Äkki laps ikkagi tahab ka enne kooli veidike õppida?

Mõneti sarnane on asi ka sel juhul, kui suured inimesed otsustavad, et viskavad kodust näiteks televiisori välja, sest too nuhtlus ju pehmendab inimese aju, kuni see muutub püdelaks munapurduks. Muidugi, arutul hulgal telekavaatamist pole kindlasti kasuks, kuid kas peab selle ikkagi täielikult välistama?

Tean mitut inimest, kes on oma kodust teleka välja visanud, nii et nende lapsed pole näinud Lotte multikaid, Muumisid, Käsna-Kalle Kantpüksi, Lammas Shauni ega ka Mašat ja karu, mis kõik igati vahvad multifilmid. Loomulikult ei peaks soosima seda, et laps vaataks telekat valimatult, ahmides sisse ka vägivaldset kraami, aga enda põhjal võin küll öelda, et mu lapsepõlv oleks mõnevõrra vaesem, kui sinna poleks kuulunud toredaid lastesaateid, mida just telekast sai õhinaga vaadatud.

Joonistatud kommid

Samavõrd kahtlusi tekitab minus vanemate otsus, et kõik pere liikmed hakkavad taimetoitlaseks, sest nad ise peavad lihasöömist kahjulikuks ning ebaeetiliseks. Täiskasvanu võib tõesti teha iseenda ja oma eluga, mida iganes soovib, kuni ta ei kahjusta sellega teisi, aga kasvavate laste organism toimib täiskasvanute omast mõnevõrra erinevalt, selle tõestuseks võib lugeda nii ohtralt uuringuid kui uurida lastearstide käest.

Taas kord — mõistagi ei peaks vanemad söömisega kaasnevate otsuste tegemist täiesti laste kätte usaldama, nii et lõpuks nad ei söögi muud kui friikartulit ja kommi, aga samas tundub mõneti türanlik ka see, kui üks inimene otsustab teise eest, et välistab tema elus hulga maitsenaudinguid. Kohati minnakse sellega päris pentsikuks, mõnes lasteaias vaieldi jõulude eel kingipakkide üle, sest osal vanematel polnud mõõduka hulga kommide vastu midagi, aga teised välistasid need kategooriliselt. Käidi välja ka ideid, et osa laste pakid võiksid kommide asemel sisaldada joonistatud maiustusi. Kujutage ette, kui rõõmsate nägudega need viimased oma pakke avaksid? Ja kujutage ette, millisel hulgal hingejõudu peaks lapses olema, et suuta hakkama saada teistest erinemisega kaasneva võõristuse ja norimisega — tahame või mitte, aga lapsed on tänapäevalgi teistsuguste suhtes üsna karmid.

Enne tegutsema asumist võiks asja natuke põhjalikumalt vaagida ka siis, kui on plaan linnast maale metsade keskele kolida, mis võib laste jaoks tähendada seda, et ümberkaudu pole ühtegi eakaaslast, rääkimata välismaale tööle minekust, mis sunnib koju jäävaid lapsi sageli täiskasvanu kohustustesse astuma.

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on selgitanud vajadust kaasata last aruteludesse kas või ainuüksi seetõttu, et väike inimene tunneks end täisväärtusliku olendina, sest kui lapsepõlv kulgeb peamiselt käsutäitjana, siis kuidas võiks üldse eeldada, et kuulekast käsutäitjast saab äkitselt enesekindel kodanik? Kui sinult pole enne eriti küsitudki, mida sa sellest või tollest asjast arvad, siis võib vabalt juhtuda, et lased ka täiskasvanuna enda elu puudutavaid otsuseid teistel teha, mitte ei tee ise, veeretades sellega vastutusegi teiste peale, sest vastutus sünnib ju peamiselt läbi otsuste tegemise.

Igati turvatud lapsed

See viib kaudselt mugavuslembese klassi suurenemisele, millest kirjutavad oma raamatus „The Power of Negative Emotion” teadlased Todd Kashdan ja Robert Biswas-Diener, kes toovad välja hulga elus ette tulevaid olukordi, kus varem lasti lastel endil hakkama saada, aga nüüd „turvavad” neid vanemad, organiseerides nende mängutegevusi, valvates nende läheduses sünnipäevadel ja teistel pidudel, et tormata kohe „kriise” lahendama ning sõidutades neid pidevalt punktist A punkti B, et kõik kulgeks mugavalt.

Sellise ülehoolitsemise tulem on seegi, et lapse elust püütakse välistada kõik vähegi negatiivne, mis tingib omakorda selle, et suureks kasvades asub taoline inimene alateadlikult vältima kõike, mis võiks teda mõne negatiivse emotsiooniga silmitsi asetada.

Aga kuidas sel juhul üldse kuhugi jõuda või midagi ette võtta? Jääb ainult võimalus mugaval voodil pikutada ning ehk ka midagi tähtsa näoga elukaugelt targutada.

Allikas: Maaleht.ee