Lasteaialapse isa on nördinud: alles siis, kui vigastatud lapsega ka EMO-s käisime, oldi valmis meid veidigi kuulama

 (64)
Lasteaialapse isa on nördinud: alles siis, kui vigastatud lapsega ka EMO-s käisime, oldi valmis meid veidigi kuulama
Foto: Erakogu

Isa, kes oli oma lapse rühmas toimunud vägivallatsemisest jahmunud, kirjeldas juhtunut facebookis ja sai seejärel kümneid ja kümneid kirju, kus inimesed jagasid enda lastega aset leidnud sarnaseid lugusid. Ja nördimust, et abi polegi kusagilt saada. Lõpuks läkski lasteaias asi vereni välja, aga seda kõike oleks võinud vigastada saanud lapse isa sõnul ennetada.

Direktor märkis Postimehele, et selline vahejuhtum oli ning edaspidi käib ja fikseerib õppealajuhataja igal hommikul, kuidas lapsed omavahel suhtlevad ja käituvad.

Pere ja Kodu avaldab isa loal tema täiendatud postituse.

Pea pool aastat on minu kolmene poeg iga päev lasteaiast koju tulles alustanud vestlust sama lausega: „O lõi mind.”

Umbes kolm nädalat tagasi pöördusin sellest lähtuvalt lasteaia direktori poole, et arutada, kuidas seda probleemi lahendada. Vestlesime direktoriga üle tunni aja ja rõhutasin korduvalt, et hetkel minu poja rühmakaaslane lihtsalt lööb teda, kuid teades ja kuuldes ka teistelt lastevanematelt, kuidas O on nende laste suhtes kasutanud korduvalt füüsilist vägivalda, on ilmselge, et olukord eskaleerub. Direktor arvas, et nii hull see olukord siiski pole, kuid nad jälgivad ja analüüsivad olukorda, direktori sõnutsi seadus ei luba taolise käitumisega last rühmast ega lasteaiast eemaldada.

Seotud lood:

Neljapäeva õhtul kella 17 paiku lõi O minu last terariistaga vasakusse kätte, mille tulemusel tekitas ta minu pojale sügava ja pika haava pöidla ja nimetissõrme vahele — nagu lihunik ise oleks lapse kallal käinud. Viisin koheselt lapse Lastehaigla EMOsse, kus lapsel viie õmblusega kätt õmmeldi.

Ei hakka siinkohal kirjeldama, kuidas minu kolmene poeg kogu selle tragöödia üle elas, seda oli nii valus vaadata, et pisar pressis silma ja olin šokis, proovige ise sellises olukorras rahulikuks jääda.

Olin seda eelnevalt rõhutanud lasteaia direktorile, et ei sooviks mitte mingil juhul, et midagi traagilist juhtuks aga tänasel päeval on minu lapsel käsi paistes ja õmmeldud ning ta kordab iga tund, et ta ei taha lasteaeda minna ja et ega keegi teda enam ei löö.

Loe veel

Isegi nüüd, kus taoline asi on juhtunud, on mulle kinnitatud lasteaiast ja ka linnaosavalitsusest, et seadus ei võimalda terava esemega rünnanud last lasteaiast eemaldada. Seda väitis ka terava esemega löönud lapse ema, et tema ei näe probleemi ja tema laps läheb lasteaeda samasse rühma tavapäraselt tagasi. Minu kolmene poeg on aga nii vigastatud kui psüühiliselt endast väljas.

Kuidas mina lapsevanemana peaks nüüd käituma? Last ma enam sinna rühma ei saa saata, sest ta keeldub sinna minemast ja ma ei riskiks oma lapse eluga mitte mingil juhul, et ta selle ründajaga samasse ruumi kokku laseks. Seega, kes kaitseb meie väikseid ja kaitsetuid, kui isegi seadus neid ei kaitse? Mida ma peaksin tegema, et oma poja turvalisust tagada ja samas võimaldada tal käia tavapäraselt lasteaias ja saada eelkooli haridus?

Olgu siinkohal öeldud et O vanemad ei näinud seda probleemi nii nagu mina, nende arvates on see situatsioon üle paisutatud ja nende laps on normaalse käitumisega. Hetkel, olles nõrgem pool, tulenevalt seadustest, peab minu poeg loobuma kõigist oma rühma sõpradest ja minema lasteaias teise rühma, et mitte viibida koos O-ga. See tundub väga ebaõiglane, kuna tema peab oma rühmast põgenema, samas kui ründaja jääb oma rühma edasi ja seal olevad lapsed võivad langeda samasuguste rünnakute ohvriks. Kui lapse vanemad ei ole nõus koostööks, siis väidetavalt seadus ei saa neid selleks sundida. Kas selline situatsioon on kuidagi normaalne tänapäeva hoolivas ühiskonnas? Kuidas ma lapsevanemana, kes on kohustatud oma laste tervise eest seisma, peaksin edaspidi käituma?

Sündmus leidis aset neljapäeval, laupäeval sai mul peetud pikk kõne O emaga, kus olin sunnitud olema väga resoluutne ja see on tänaseks kandnud nii palju vilja, et O ema siiski otsustas täna (esmaspäeval) ikkagi lapse teise rühma viia.

Aga need lapsed, kes käivad seal rühmas, kuhu nüüd see laps läheb? Nüüd ootab ju neid sama elu, mis minu lapsele ja tema rühmakaaslastele osaks sai?

Kogu lugu on mind viinud järelduseni, et ega midagi sarnase olukorra tekkides teha ei saagi, kui käitumisprobleemiga lapse vanemad pole nõus koostööks ja kui lasteaia juhtkond pole valmis kõigi oma võimaluste raames probleemiga tegelema ja loodetakse lihtsalt, et see laheneb kuidagi iseenesest. Need sarnased lood, mida mulle on nüüdseks rääkinud paljud teised lapsevanemad, näitavad, et pigem jäävadki need situatsioonid mõistliku lahenduseta. Aga abi vajavad kõik — nii need lapsed, kelle kallal vägivallatsetakse, lasteaiaõpetajad, kelle päev koosnebki probleemse lapse vaoshoidmisest kui ka käitumishäirega laps ise. Ning tema vanemad, kes tihtipeale ei oska probleemi kas näha või sellele lahendust otsida.

Miks ei ole käitumisprobleemidega lastel kasvõi tugiisikut rühmas?

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare