See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid.

Vati sees

Võisime just lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks.

Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb.  Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline.

Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad  nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Ärge peitke pead liiva alla!

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib.

Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest.

Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õpivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad?  Ei ole ju! Ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla.

Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.