Liivakast kui maailma mudel
Üks meie kodu lähedal asuv iidsete puudega park, varem kasutatud süstalde tallermaana tuntud paik, tehti mõni aeg tagasi korda. Seda katab nüüd tervisesportijate, koerajalutajate ja beebimammade rõõmuks rikkalik risti-rästi jalgradade muster, seal on purskkaev ja ka mänguväljak. Mina väidaks, et linna parim.
Kui me Tallinnas oleme, külastame seda Rudolfiga iga päev. Tavaliselt jalutame sinna vankriga, aga juhtub, et läheme pärast poeskäiku või muid asjatoimetusi ka otse autoga. Isegi parkida on seal mugav.
Pärast seda, kui olime pikalt vanaema-vanaisa juures olnud, naasis Ruudi väljakule tagasihoidliku ja isegi üllatununa. Esimestel päevadel jälgis ta äärealadelt asjade käiku, lasi end kõrvale nügida ja enda manu veerenud mänguasjad ilma suurema protestita käest ära kiskuda.
Jõudsin ennast juba õnnitleda leebe lapse puhul, kui kolmandal päeval kutsuti meid külla. Seal oli peale Rudolfi veel 3–4 samas vanuses last. Ja mida ma näen? Minu laps lükkas, võttis asju ära ja hoidis neid kõrgele sirutatud kätel, kasutades ära asjaolu, et ta oli teistest pikem. Liigutus, mille ohvriks ta ise eelmisel päeval mänguväljakul oli langenud. Üheainsa korra. Sellest piisas.
Kust õieti tuleb lastel see vajadus suhete piiripunktid ja õigused paika panna ning neid siis pidevalt kahtluse alla seada? Miks minu laps sekundi murdosa jooksul ennast kehtestama ja ründama õppis? Lisaks veel sellise filigraansusega, mis näib tal võimaldavat hoobilt kaaslased ära rühmitada – väiksemad ja plikad tõugatavateks; pikemad, suuremad ja tugevamad nendeks, kellel vaimustunud pilguga kandadel tilpneda. Ning suuruselt ja vanuselt samasugused – noh, nendega on kõige naljakam!
Sageli leiame ennast mõne teise emaga tunnistamas salapärast metasuhtlust. Lapsed seisavad, ninad vastakuti, ja justkui katsetavad, milline päev täna on. Kas selline, kus seda teist meest võiks natuke eest ära lükata? Ei? Äkki siis selline, kus oleks kasulik teda kohe sissejuhatuseks kallistada ja paitada, mõnel eriti itaallaslikul päeval ehk isegi huultele suudelda? Jah, mu laps armastab avalikes kohtades oma poolehoidu alati väga füüsilisel ja meelelahutuslikul viisil väljendada.
Või pole ka see päev?
Noh, ehk on siis täna päev, mil võib lahkesti asju jagada ja tõepoolest koos mängida. Hurraa! Emad vahetavad ühe optimistliku kõrvalpilgu ja saavad hakata väljaütlemata kokkuleppe alusel kordamööda hetkeks taanduma.
Aga tagasi küsimuse juurde – kust lastel see vajadus tuleb? Olgu, Rudolf õppis kaklema teiste laste pealt. Kui ma hästi pingutan, suudan isegi iga konkreetse võtte autori tuvastada. Aga kust nemad selle õppisid?
Kui ma silmad üle selle, Tallinna jaoks üllatavalt multietnilise, armsalt kirju titekarja libistan, tundub, et kõik nad on lapsed, keda armastatakse. Kellega tegeldakse. Jah, osa on külma ilmaga T-särgis ja osal lubatakse liiva süüa sel ajal, kui teistele alati kuklasse hingatakse. Kuid kindlasti ei ole seal kedagi, kellele ei öeldaks: “Me ei löö” või “Lükata on inetu.” Ometi rullub meid ümbritseva, jõuvahekordadest kihava maailma väike mudel mänguväljakul lahti just nagu iseenesest, mingi sisemise sunduse ajel.
Siinkohal pean mänguväljaku serval istudes ja oma lugu arvutisse toksides mõtterännakusse pausi tegema, sest Rudolf teeb ühele tüdrukule järjekindlate ja pisut liiga jõuliste liigutustega pai. Enne, kui ma oma uitmõtete juurde naasen, paelub mu tähelepanu aga kahe isa jutukatke.
Üks neist – kahele armsalt lokilisele poisile kuuluv karvane isakaru – ütleb teisele, kõhnemale ja tasasemale: “Vaata, siin on nagu kaubanduskeskuse parkla!”, põrnitsedes sisse pööravat autot. “Jah,” nõustub teine optimistlikult, “see on tore park, inimestele meeldib siin.”
“Meeldib!” urahtab isakaru kurjalt. Nii mina kui Peenike Isa tõmbume tahtmatult tagasi. “Käigu OMA mänguväljakul!” lisab isakaru võidukalt.
Püüan taskusse surutud autovõtmeid märkamatult allapoole saputada.
