Liivakast õpetab ja kasvatab

Tallinna Päevalille laste­aia juhataja Marina Groznova­ on õppinud Peterburis Vellenbau­mi instituudi professorite käe all liivateraapia metoodikat, mida Venemaal laste õpetamises ja ka laste­psühholoogias edukalt kasutatakse.

„Vanasti oli liivakast laste peamine mänguvahend. Praegusel ajal istuvad lapsed rohkem arvuti taga kui liivakastis ja sellest on kahju. Väga oluline on, et lapsevanemad innustaksid lapsi liivaga mängima,“ rõhutab Marina Groznova. „Venemaal on liiv mitmes koolis peamine õpivahend, selle abil õpetatakse ka näiteks geograafiat ja ajalugu. Liivale saab joonistada ja nii kas või ajaloosündmusi läbi mängida. Mängi­des jääb lastele kõik palju paremini meelde kui õpikust lugedes,“ kinnitab ta. „See, mida lapsed liivakastis õpivad, sõltub aga sellest, mida me soovime neile õpetada.“

Liivakasti või -kausi äärde saab asja­tama panna juba üpris väikese tita – sellise, kes oskab istuda. Siiski ei tohiks teda üksipäini toimetama jätta. „Ka väikelaste puhul on hea, kui keegi juhib mängu – ema või mõni suurem laps. Liivaga mängides töötavad korraga silmad, kõrvad ja käed. Areneb peen­motoorika, keelevaist ja empaatia­võime,“ toonitab lasteaia juhataja.

Emaga üheskoos

Marina Groznova sõnul võlub liiv ka täiskasvanuid. „Kas olete pannud tähele, et ka suured inimesed rannas lesides liiva läbi sõrmede lasevad, vahel käed liiva sisse lükkavad ning siis välja tõmbavad? Liiv on teraapiline vahend. Kasutades seda teadmist, et näiteks rannas on sügavamal liiv jahe ja niiske ning pealpool päikesesoe, saame lastele õpe­tada, miks looduses nii on.“

Juhataja paneb eelkõige emadele südamele, et neil jätkuks tahtmist ­lapsele liivaga mängimist õpetada. „Liiv on nagu omaette maailm – sellele saab joonistada, sellest saab ehitada. Liiva on sõmeramat ja peenemat, märga ja kuiva. Beebidele ja väike­lastele saab sel moel õpetada materjali erinevust. Liiva sisse vett kallates saame selgitada mõisteid nagu vähe ja palju, külm ja soe. Peamine on aga see, et liivamänge mängides õpib laps rääkima. Kui ema alustab mingit mängu, näiteks mängib läbi mõne muinasjutu, millel on algus, tegevus ja lõpp, ning kogu juttu saadab liivamäng, areneb lapse fantaasia.

Valitseb soe suhe lapse ja vanema vahel ning laps saab aimu, mida tähendab koostöö. Mängides ei pea tingimata kasutama liivakastimänguasju. Mängida võib ka kivide, puutükkide või muude leidudega loodusest. Beebide ja väikelaste puhul peab muidugi jälgima, et liiv oleks puhas ning et väikesed detailid suhu ei rändaks,“ ­jagab Marina Groznova nõuandeid.

Käitumise kool

Liivakastimängus on võimalik harjutada lapsi koos tegutsema: ühise mängu käigus ei tohi liiva teisele silma visata, liivakastist välja pilduda ega kaaslase mängu segada. Mitte kellelegi ei tohi liiga teha. Lapsed õpivad kompromisse tegema ning ühiselt mängima – kui üks paneb puupulga puuks, ei tohi teine seda ära lõhkuda, küll aga võib ta puu alla istuma panna koera. Ühtlasi saavad vanemad õpetada puhtuse pidamist – iga kord liivakastist tulles on vaja kindlasti käsi pesta.

Nimekiri oskustest, mida liivakastis saab lapsele õpetada, on lõputu. „Liivamängust on kasu ka lapse probleemide lahendamisel: kui ema mängib lapsega liiva peal läbi mõne raske olukorra või probleemi peres, on võimalik see lahendada või aimu saada, mis vaevab last ning millised on tema mured,“ kirjeldab Marina Groznova. Ka rõhutab juhataja, et igas koduaias peaks olema liiva­kast. Kui seda võimalust ei ole, peaks lapsega käima mängu­väljakutel või rannas.