Loe koos lapsega Jaagup Kreemi kirjutatud muinasjuttu Karl ja Roki


Loe koos lapsega Jaagup Kreemi kirjutatud muinasjuttu Karl ja Roki
Illustratsioon: Lastehaigla Toetusfond

„Mulle ei maitse see vastik puder," urises pisikest kasvu Karl ja põrnitses altkulmu laual olevat kaussi. Jah, kõik oli nii, nagu ikka - mannapuder auras ja sellelt vaatas vastu moosisilm, kuid täna ei ahvatlenud Karli tema lemmik-hommikusöök.

„No mis siis nüüd lahti?" imestas ema ja vaatas köögiseinal olevat kella. „Sa peaksid kiiresti tegutsema, muidu jääd veel kooli hiljaks!"

„Mis siis, kui hiljaks jään... Mulle ei meeldigi see nõme kool!"

Karli suu tõmbus peenikeseks kriipsuks ja ema nägi, et poja silmad olid veekalkvel.

„Tohoh!? Mis see veel on? Alati oled sa eelmisel õhtul koolikoti kokku pakkinud ja ilma vaidluseta õigel ajal magama läinud, ja nüüd siis selline jutt? Ega sa ometi haige ole?"

Aga Karl ei olnud haige... Oh, kuidas ta oleks tahtnud, et just praegu oleks palavik tõusnud ja kurk valutama hakanud. Kuid Karl käis maadlustrennis, ei söönud üleliia magusat ja eelistas alati piima limonaadile. Tema jaoks oli võõras nii külmetus kui kõhuvalu.

Põhjus, miks ta kooli ei tahtnud minna, peitus hoopis milleski muus. Nimelt käis tema klassis poiss, kes oli teistest poole suurem. Alailma oli sel poisil mõni pahandus varrukast võtta ja vahetunnis lõbustas ta ennast klassikaaslaste kiusamisega. Kord pani ta kellelegi jala taha, kord rebis peast koolimütsi ja viskas selle lumehange, ise oma rämedat naeru naerdes.

Seotud lood:

Ta segas pidevalt tundi ja haukus õpetajatele vastu. Ühesõnaga, ta ei olnud hea poiss. Ja lisaks kõigele oli tema nimi Viktor.

Nii istus Karl oma hommikusööki põrnitsedes köögilaua taga ja mõtles, kuidas koolipäev üle elada. Karli Viktor küll eriti ei kiusanud - kuigi Karl oli oma vanuse kohta suhteliselt lühike, ei saanud Viktori arvates neid maadlustrenni poisse ehk eriti usaldada. Kõige rohkem vihkas Karl seda, et Viktor noris pidevalt tüdrukute, eriti aga nende klassi pesamuna Tiina, kallal. Tiina oli väike valgete juuste ja prillidega tüdrukutirts, kes õppis hoolega ega teinud kunagi kellelegi liiga.

Kui ema läks köögist teise tuppa, kuulis Karl korraga mingit imelikku häält.

„Karl! Karla! Siin all ... vaata siia!"

Karl oleks äärepealt toolilt põrandale prantsatanud. Enda meelest oli ta piisavalt suur ja maailma näinud mees - ikkagi juba kolmandas klassis -, aga midagi sellist polnud ta silmad veel näinud.

Tema ees laual olevast pudrukausist vahtis talle vastu veel üks imelik silmapaar.

Loe veel

„Karl!" hõikas pisike tegelane uuesti. „Mul on siin suhteliselt palav. Sinu lahkel loal roniksin selle aurava pudru seest välja"...

Karl jõllitas, suu ammuli, pisikest kogu, kes hakkas tasapisi ennast kausis püsti ajama. Mööda tema nägu voolasid alla moosiojad, mida see veider tegelane oma pika keelega mitu korda limpsas, ise mõnusasti mõmisedes: „Mmmmm... maasikamoos... minu lemmik..."

Kuigi Karl oli lugenud palju seiklusjutte ja näinud ära nii mõnegi ulmefilmi, ei saanud ta endiselt sõna suust.

„Ära muretse, seda juhtub päris tihti," lausus pisike kuju ja sättis end laual olevale võitoosile mugavalt istuma. „Usun, et aeg on ametlikult tuttavaks saada. Mina olen urmel ja mu nimi on Roki. Sa võid kutsuda mind ... Rokiks."

Seda öeldes lasi too tegelinski kiirelt oma sõrmed läbi pisikese suu ja sirutas käe välja.

„Kes... kuidas... mmmm-iiii-sssssss????" Karl oli endiselt jahmatusest kange ega osanud midagi mõistlikku kuuldavale tuua.

Roki oli samuti kimbatuses, selline olukord oli ka temale uus. Tavaliselt sünnivad urmelid ju ikka selleks, et haigustega võidelda või kedagi mõnel muul viisil aidata. Vaadates enda ees istuvat spordipoissi, kes oli terve kui purikas, ei saanud ka tema aru, mis asja ta siin köögilaual õigupoolest ajab.

„Nagu ma aru saan, on sul mingi mure?" ütles pisike urmel, kui oli olukorra üle pisut järele mõelnud.

„Mittemidagieisaaaru," vuristas Karl poolsosinal, ise arutledes omaette, et kas nüüd on see aeg käes, kui ta hakkab päris imelikuks muutuma. „Mis urmel? Mis Roki?"

Roki vaatas talle otse silma sisse ja ohkas sügavalt.

„Ma olen sinu urmel. Urmelid sünnivad, kui keegi mõtleb häid ja õigeid mõtteid või kui keegi teeb mõne heateo, mis tuleb otse südamest. Urmelid aitavad aidata. Ja nagu ma näen, on sul abi vaja!"

Kui Karl oma esimesest šokist pisut toibus, sosistas ta Rokile, nii et ema teises toas ei kuuleks.

Mul on klassis üks poiss.... ta kiusab kõiki ja ma tunnen, et pean selle koha pealt midagi ette võtma."

Roki istus endiselt võitoosil ja kõlgutas jalgu. Ta oli mõttesse vajunud. Siis tõstis ta pilgu ja vaatas oma suurte roheliste silmadega Karlile otsa.

„Sa pead julguse kokku võtma ja temaga rääkima!"

Karli näole ilmus hall hirmuvari. „Rääkima? Millest rääkima?" küsis ta ebalevalt.

„Vaata, Karl! Ega kiusaja ei kiusa kunagi sellepärast, et talle meeldib seda teha. Neil ei ole tõelisi sõpru, nad on ise hirmul ja üksildased. Nad püüavad saada tähelepanu. Neil on nii palju muresid, et nende eest põgenemiseks teevad nad asju, mida nad ise tegelikult teha ei taha. Ja kurja vastu saab ainult headusega."

Karl istus oma toolil köögilaua taga ja vaatas Rokit. Nüüd mõistis ta, miks Viktor nõnda käitunud oli. Nüüd sai talle selgeks, mida ta tegema peab.

„Sul on õigus," sõnas Karl. „Nii ma teen. Ma räägin temaga."

„Kellega sa räägid?" kostis teisest toast ema hääl. „No tubli, oled ikkagi oma pudru lõpuni söönud. Tee nüüd ruttu, isa läks juba autot soojendama...".

Karl võpatas, justkui oleks unest ärganud ja vaatas oma kaussi. Tõepoolest, kauss oli tühi. Ema seisis uksel ja naeratas. Karl lasi pilgul üle laua libiseda, aga Roki oli kadunud kui tina tuhka. Korra vaatas ta veel piimakannu taha, aga ka seal ei olnud kedagi. Ta haaras esikust koolikoti ja astus uksest välja.

Isa sooja autosse istudes mõtles ta korra veel hommikuse jutuajamise peale Rokiga ja tundis siirast kurbust, et nende tutvus nii lühikeseks jäi. Kui aga Karl isa autost välja astus ja koolimaja ukse poole kõndis, kuulis ta põues tuttavat häält.

„Ahoi, Karl!!!"

Ta tõmbas jopehõlma lahti ja ohkas kergendunult. Põuetaskust upitas ennast välja tuttav kuju, käes moosine lusikas. „Mmmmm... maasikamoos, minu lemmik...," ütles Roki ja lagistas naerda. Ta pilgutas Karlile silma ja lausus: „Läheme ja teeme seda koos. Aitame aidata!"

Kes on urmelid?


Urmelid on väikesed, umbes pöidlapikkused olendid, kes sünnivad ainult siis, kui keegi teeb südamest tuleva heateo.
Nad on loomult häbelikud ja tagasihoidlikud ning eelistavad uudishimulike pilkude eest peitu pugeda. Urmelid oskavad suurepäraselt kurbust ravida. Kui keegi on väga kurb, tunnevad urmelid selle kaugelt ära ja tulevad teda salaja lohutama. Samuti oskavad urmelid unenägusid ehitada. Aga nemad ehitavad ainult ilusaid, värvilisi unenägusid – ja ainult väikestele lastele, kes oskavad just selliseid unenägusid näha.

Vaata, kuidas sina saad aidata: www.toetusfond.ee/urmelid

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare