Mängime lugemist!

Ilmselt kuulus roosa kolmese Anna (nüüd 14) lemmikvärvide hulka. Ilmselt on see üks põhjusi, miks tüdruk omal ajal just selle sõna – “roosa” – väga ruttu selgeks sai. Seda omapärasem on aga tõik, et teine Annale paari näitamiskorraga meelde jäänud sõna oli, palun väga: “tusane”!

Anna ema Anneli Veispak (33), Amsterdami ülikoolis kognitiivset neuroteadust tudeerinud ja praegu teadurina Belgias Leuveni ülikoolis pimedate kirja uuriv eestlanna, õppis tütre sündides Tallinna ülikoolis eripedagoogikat. Noor ema ühendas lapsega ajaveetmise ja teadustöö, katsetades kodus Glenn Domani täissõnameetodit, mida Doman ise leebeks revolutsiooniks nimetas. Lugemismängust Annaga sündis 2003. aastal Anneli bakalaureusetöö “Täissõnameetodi katsetus ja arendus”.

Väikelaps suudab lugeda

Ameerika teadlane Glenn Doman, algselt füsioterapeut, uuris 20. sajandi keskel ajukahjustusega laste arengut ja võrdles seda tervete laste omaga. 1960. aastatel jõudis ta järeldusele, et laste neuroloogilist edenemist on võimalik nii kiirendada kui ka aeglustada. Tema sõnul ei ilmne neuroloogilise arengu täiustamise võimalused kuskil mujal paremini kui terve väikelapse lugemaõpetamisel.

Doman alustas katsest rehabiliteerida ajukahjustusega lapsi, kasutades maksimaalselt ära nende potentsiaali. “Looteeas toimub massiline neuronite üleproduktsioon ja kui laps sünnib, hakkab tema aju tohutu kiirusega infot talletama ning omavahelisi ühendusi looma,” selgitab Anneli täissõnameetodi tausta. “See on põhjus, miks beebid ja väikelapsed on nii uudishimulikud – kõike tuleb näha, kuulata, maitsta, katsuda. Nende ajurakud otsivad meeleheitlikult funktsiooni, sest ülesandeta rakk sureb lihtsalt ära.”

Nii pakub Domani meetod väikelapse nn üleprodutseeritud närvirakkudele tegevust ja otstarvet. Peale selle toetab lugemine lapse kõne ja keele arengut ning annab juba väikelapsele meetodi, mille abil infot leida, selle üle mõelda ja järeldusi teha.

Mida nooremalt laps lugema õpib, seda kergemini omandab ta lugemisoskuse ja seda paremini ta loeb, kinnitab Doman oma raamatus “Kuidas väikelast lugema õpetada”. Tema sõnul suudavad lapsed lugemismängu alustada juba kuuekuusena, sõnu lugeda aastaselt, lauseid kaheaastaselt ja terveid raamatuid kolme aasta vanuselt – ja see meeldib neile!

Tore mäng

Kui soovid Domani lugemismängu mängida, tuleb arvesse võtta väga väikeste laste nägemisteravust ja võimet keskenduda. Seetõttu tuleb mänguks lõigata suured sõnakaardid (vähemalt pool formaadist A4) ning tähed kaartidel (mitte suured trükitähed, vaid väikesed trükikirja tähed) peaksid esialgu olema 12 cm kõrgused. Doman soovitab tähed kirjutada punasega, kuna punane värv valgel paberil köidab laste tähelepanu kõige enam. Mängu alustades valitakse sõnad, mis tähistavad inimesi ja asju lapse vahetus ümbruses (ema, isa, pereliikmete nimed, lemmiklelud, toidud).

Mängu mängitakse nii, et vanem näitab heas tujus lapsele sõnakaarti, näiteks “ema”, ja ütleb: “Seda sõna loetakse “ema”.” Rohkem ei ole vaja midagi seletada. Ema lubab lapsel kaarti vaadata umbes kolm sekundit, paneb selle siis ära ja näitab paari minuti pärast uuesti. Seda korratakse esimesel päeval viis korda. Siis paneb vanem kaardid ära ega lase lapsel nendega muul ajal mängida. Nii luuakse olukord, kus laps ootab uut lugemismängu suure huviga. Domani sõnul läheb lapsel ühe sõna õppimiseks üks päev kuni nädal – selle aja peale oskab ta öelda, kuidas kaardil olevat sõna loetakse.

“Mina hakkasin Annaga lugemismängu mängima, kui ta oli kolmene,” räägib Anneli. “Alustasime küll nii, nagu originaalmeetod ette nägi, aga lõpuks kasvas sellest välja mitu uut toredat mängu. Näiteks võtsime loomade nimetuste õppimiseks kasutusele kõik mänguloomad, mis meil kodus olid. Panime nad põrandale ritta ning Anna pidi sõnakaardi viima õige looma ette. Ehitasime loomaaeda. Mööbliesemete nimetusi õppides pidi Anna viima õige kaardi õigesse kohta, kehaosade nimetuste õppimiseks võtsime kasutusele pildid, värvuste õppimiseks värvikaardid jne. Võimalusi oli lõputult! Kui laps saab uue mänguasja või sööb uut toitu, mis talle maitseb, võiks need sõnad lisada mängu juba samal päeval.”

Anna sai selgeks keskmiselt kaks sõna päevas ning iga sõna õppimiseks kulus keskmiselt seitse päeva. “Sõnad, mis talle eriti meeldisid, said selgeks paari vaatamisega, teistele kulus kauem aega,” jagab Anneli muljeid. “Algusest peale võiks jälgida, et sõnakaardid sisaldaksid omadus-, tegu- ja nimisõnu, siis saab moodustada ka lauseid. Kui laps tunneb sõnu “suur” , “karu” ja “sööb”, võib need sõnad panna ta ette põrandale ja öelda, et seda loetakse: “Suur karu sööb.” Kui mõned laused on selged, võib neist teha lapsele raamatu, kus ühel leheküljel on antud lause ning lehe pöördel pilt. On tähtis, et laused ja pildid ei oleks samal leheküljel, sest pildid püüavad lapse pilku rohkem kui tekst. Siis on lapsel raamat, mida ta lugeda oskab ja suure mõnuga kõigile demonstreerib.”

Anneli pani tähele, et tütar luges sageli kaarti “issi” hoopis Andreas, mis on isa nimi. “See on väga oluline aspekt,” rõhutab Anneli, “see näitab, et lapse aju töötleb täissõnameetodiga omandatud sõnu kui pilte, kui tervikuid.”

Mida arvata?

Sõna nägemine pildina ongi Domani meetodi tugevus ja nõrkus. Doman ise põhjendab sõnade rakendamist liikumisega konkreetselt abstraktsele. See kõlab loogiliselt. “Ilmselt pole miski viie aasta vanusele ajule abstraktsem kui a,” selgitab Doman. “Keegi ei ole kunagi a-d söönud ega süles kandnud, küll on aga laps söönud banaani ja süles kandnud palli. Lapsel on sõnu kergem lugeda kui tähti – au laste geniaalsusele, et nad tähed üldse ära õpivad!”

Ka Eesti kasvatusteadlane Paul Kees, kes on täissõnameetodi pooldaja, ei leia varases sõnade õppimises vastuolusid peale kõige levinuma toonase kriitika, justkui jääks lugeda oskav väikelaps ilma kuldsest lapsepõlvest. Kees rõhutab: “Lapse sundimine igas eas ja ükskõik mille pärast on arutu tegu niikuinii, selle asemel räägime lugemise võimaluse andmisest. Lugemismängu juures on kõige olulisem, et lapsel ja vanemal oleks tore!”

Täissõnameetod on aja jooksul kogunud muudki kriitikat. Enamasti räägitakse lastest, kes kaheaastasena lugema õppinuna koolis seda n-ö uuesti õppima peavad või klassis igavlevad. Prantslaste meelest tekitab aga täissõnameetod lastel lugemisraskusi ja seda peetakse lausa kahjulikuks lugema õppimise viisiks.

Anneli ütleb, et Domani väitel suudab laps ise lõpuks hakata sõnu nägema kui mustrit sümbolitest ning koodi murda – ilma spetsiaalse juhendamiseta ka häälikuid üksteisest eristama õppida.
“See siiski päris tõsi ei ole,” teab Anneli. “On tehtud hulk uuringuid, mis näitavad, et üksikute häälikute analüüs ei “juhtu” iseenesest. Häälikutest saavad lapsed teadlikuks siis, kui hakkavad õppima tähti. Häälikuline analüüs on aga midagi, milleni peavad jõudma ühel hetkel kõik lugejad. Vastasel juhul ei ole võimalik hakata kirjutama ega lugema teksti, mida varem pole kunagi nähtud. Seega, täissõnameetod on hea algus tekitamaks lugemise vastu huvi, kuid tähed ja häälimise peavad kõik lapsed samuti selgeks õppima.”

Anneli meelest tuleb häälimist osata eriti eesti keeles, kuna selles on palju pöördeid ja käändeid ning sõna võib esineda eri vormides. Eesti keeles lugema õpetamiseks sobib tema meelest paremini kombineeritud meetod, kus alustatakse tervete sõnadega. “Näiteks võiks valida lapsele umbes 20 tuttavat ja meelepärast sõna, mis sisaldavad kõiki eesti keele häälikuid,” soovitab ta lugemismängu täiustada. “Kui need sõnad on tervikuna selgeks õpitud, võiks need lõhkuda silpideks ning lapsele seletada, et sõna “auto” läks keskelt pooleks ning nüüd on meil “au” ja “to”. Silpe omavahel kombineerides saab moodustada palju uusi ja naljakaid sõnu. Kui silbid on selged, vaadatakse üksikuid tähti.”

Kõige olulisem, ütleb Anneli, on siiski hoida lapse huvi, muuta lugemismäng toredaks ja naljakaks. See olgu aeg, kus telekas pannakse kinni ja telefon hääletu peale ning laps ja vanem koos lustivad ning kallistavad.

Lugemismängu tulemusel oskas Anna kolme-neljaselt lugeda neid sõnu, mida ta sõnakaartidelt õppinud oli, ning uuris tuttavaist sõnadest koostatud lauseid ema tehtud raamatuis, kuid ladusaks lugejaks sai tüdruk viieaastasena. Siis, kui ema oli talle õpetanud “vana kooli” häälikuanalüüsi.

Sõnad või häälikud?
Kadi Künnapuu, logopeed

Iga algaja lugeja loeb mingil etapil sõnu täissõnameetodil – laps tunneb nimesildilt ära oma nime rühmakaaslaste nimede seast ja sarnaste pakendite seast paki, kuhu on kirjutatud “piim”. Lapsevanema ja õpetaja ülesanne on seda etappi lapse arengus märgata, tunnustada ja toetada järgmisele astmele ehk häälikanalüüsile liikumist lapsele sobivas tempos.

Ka kogenud lugejad kasutavad nn terviksõnana lugemist – kui te praegu seda artiklit loete, ei pööra te ju tähelepanu sõnade häälikkoostisele, vaid loete enamiku sõnu tervikuna, pildina. See kiirendab oluliselt lugemistempot. Seda suudavad juba mitmed algklasside õpilased, kuid need, kelle lugemistehnika tase seda veel ei võimalda, kipuvad n-ö aimamisi lugema, mistõttu lugemise täpsus ning loetu mõistmine kannatab. Sel juhul on õpetaja ja vanema ülesanne suunata lugeja jälle häälikanalüüsi juurde.

Kindlasti ei soovita ma 2–3aastasele lapsele õpetada midagi, mis teda ei huvita. Lugema õppimine algab tasapisi mängudest, raamatu vaatamisest, muinasjutu kuulamisest, häälikute kuulamisest ja eristamisest jms. Soovitan kodustel emmedel pigem neist pihta hakata.
Nii nagu iga laps ja tema kasvukeskkond on eriline, erineb ka laste huvi lugemise vastu ja lugema õppimise kiirus. Seejuures läbivad lugema õppijad enamasti teatud kindlad etapid, nende kohta saab rohkem infot näiteks riiklikust õppekavast. Osa lapsi hakkab iseenesest lugema 5–6aastasena, sest selles vanuses on neil tugev sisemine motivatsioon. Kui selles vanuses laps ajab veel tähti segi või ei kuule häälikuid sõnades, siis tuleks rohkem eesmärgipäraselt harjutada, püüdes kindlasti olla mänguline.

Abistavaid võtteid, lisainfot ja nõuandeid leiab lugemisühingu kodulehelt www.lugemisyhing.ee ja www.elu.ee (Eesti Logopeedide Ühing).

Lähemalt täissõnameetodi kohta
Glenn Doman “Kuidas väikelast lugema õpetada”
Kaja Karu-Espenberg, Merit Lage “Õpime lugema”

Facebook arvab

Heidi: Seda süsteemi katsetas minu peal ema 1970ndatel, õppisin lugema kolmeaastaselt.
Kadri: Proovitud kahe lapse peal ja toimib.
Martin: Ei ole proovinud, aga nelja ja poole aastane poeg “loeb” sõnu huupi ja valesti. Kolme- ja neljatähelisi sõnu hakkas mõni kuu tagasi tähthaaval lugema ja kirjutama.
Anu: Nn pildi-lugemine annab hiljem päris korraliku vastulöögi. Juhtub, eriti raskemate sõnadega, et ei loeta sõna tähthaaval, vaid n-ö sõnapildi järgi.