Märka, ütle, tegutse!

Mullu suvel pani tallinlanna Piret Kivisaar (42) tähele, et tema tütar vajub aeg-ajalt nukrusse. Nora Lorelei (10), väiksest saadik julge ja rõõmus laps, oli äkki muutunud kinniseks ja ebakindlaks, kapseldus aeg-ajalt endasse. Ema püüdis tütart toetada, kuidas oskas, ent kui laps hakkas pelgama ujumistrenni minekut, nägi naine, et tema oskustest jääb väheks. Piret läks tütrega psühholoogi juurde.

Psühholoog Kärt Lust-Paal, kes Norale ja tema emale nõu andis, pani parasjagu kokku suhtlemisringi algklassilastele. Sinna kutsus ta ka Nora. Nüüd, aastase ringiskäimise järel, ütleb Piret tänulikult: “See ring tõi rõõmu meie majja tagasi!”

Ärevus kadus

“Nora oli väga julge,” kiidab psühholoog Kärt, kes on viis aastat lastele suhtlemis- ja probleemilahendustreeninguid teinud, “aga ka julged tunnevad vahel hirmu ja ärevust. Nora oli hakanud kartma ujumistrenni teatud harjutusi – neid, mispuhul pea läheb vee alla. Hakkasime selle hirmuga tegelema: mõtlesime koos välja väikesed sammud, mis aitaksid tal ärevusest jagu saada. Esimese sammuna võttis laps endale eesmärgi kohale minna. Järgmine eesmärk oli istuda basseini äärel, jalad vees. Kolmas: minna redelist vette. Nii edasi, kuni jõudis kätte aste: teen ära harjutuse, kus pea tuleb vee alla panna.”

Päriselus läks nii, et kui Kärt ja Nora olid pika eksperimendi ära planeerinud, mõtles Nora, et mis seal ikka, ta teeb kõik selle kohe järgmises trennis ära. Tegigi! Ja edaspidi ei tulnud vana hirm enam meeldegi.

Muudki suhtetarkust õppis Nora. “Ta ei piirdu nüüd vaid tunde nimetamisega – ma vihkan! –, vaid oskab kirjeldada täpsemalt, kuidas ta ennast tunneb ja miks nii mõtleb,” tunnustab ema. “Ka oskab ta väikese õe ja klassikaaslaste tundeid selgemalt tajuda. Julge suhtleja oli Nora ka varem, aga kui ta enne oli pigem see, kes ootas, et temaga tuldaks rääkima, siis nüüd ei karda ta ise kontakti luua.”

Piret on väga rahul, et tütar sai tagasi oma loomupärase sära. “Olen teda pisikesest peale kutsunud väikeseks päikeseks, aga vahepeal kadus ta sära ära,” lausub naine. “Teisest ringipäevast peale aga oli kolmapäev meie pere rõõmupäev – hommikul sellepärast, et algas ringipäev, ja õhtul sellepärast, et Nora oli saanud positiivse elamuse. Pärast ringi läks ta alati oma suure venna sushikohta mind ootama ja sealsed töötajad ikka küsisid: mida sa söönud oled, Nora, et üleni särad?”

Mõtteid saab suunata

Kärt Lust-Paal sai idee lastele suhtlemisoskusi õpetada tööst täiskasvanutega. “Taipasin, et probleemilahendust on õigem õpetada lastele, mitte täiskasvanutele siis, kui nad on juba hädas,” ütleb psühholoog. “Samamoodi kogesin, et paljud täiskasvanud ei oska nimetada, mida nad tunnevad. Teatakse vaid viha ja rõõmu kui põhiemotsioone, aga tunnete spekter on ju lai!”

Psühholoogile meeldivad kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtted, kuna need on teaduspõhised ja struktureeritud. “Meie mõtted, tunded ja käitumine on tihedalt üksteisega seotud,” kirjeldab ta. “Olukord iseenesest ei määra seda, kuidas me mõtleme, tunneme või käitume. Samas olukorras – näiteks kooli minnes – võib üks laps mõelda, et oh, kui põnev, ja teine, et ah, miks ma pean. Esimene mõte soosib pealehakkamist ning julget käitumist, teine toob kaasa ebakindluse.”

Ring, mida Kärt juhendab, muudab lapsed teadlikumaks. “Enne probleemilahenduseni jõudmist peame õppima tundeid märkama, kuulama ja ennast väljendama,” ütleb psühholoog. “Lastel pole algselt sõnavara, et keerulisi suhtlusolukordi lahendada, juba sellepärast kiputakse pingeolukorras käsi kasutama. Meie alustame näiteks tõdemusest, et eri inimesed võivad tunda eri tundeid samade asjade suhtes.”

Psühholoog kutsub lapsi astuma teise inimese nahka – näiteks mängima rollimängudes neid, kes on tõrjutud või “paha” lapse kuulsusega. “Mängides on lihtne tajuda, et ka probleemse lapse käitumise taga võivad olla mured, mis ei sõltu temast,” teab psühholoog. “Seepärast ei tasu tema vastu olla kuri, sinu lahke sõna võib teda toetada.”

Parem õhkkond klassis

Ainult heade sõnadega meenutab Kärdi suhtlusringi ka Pirita Majandusgümnaasiumi 4. klassi õpetaja Ulvi Nei. Terve Ulvi klass käis eelmisel aastal Kärdi suhtlusringis. “See oli supertore kogemus!” on õpetaja kiidusõnadega helde. “Kevadel ütlesid lapsed, et nad tahavad ka järgmisel aastal Kärdi ringi minna ja et üks kord kuus on liiga vähe!”

Õpetaja pani tähele, et lapsed hakkasid aasta jooksul terasemalt probleeme märkama – kui keegi klassis või kooli peal hätta sattus, ei jäädud pealtvaatajaks, vaid püüti asja lahendada.
“Meil oli klassis keerulise taustaga laps – teda ei kiusatud, aga temaga oli probleeme,” räägib õpetaja. “Nägin, et aasta jooksul võeti ta omaks, osati end tema olukorda panna ja teda toetati rohkem. Kui enne märgati tema juures ainult negatiivset, siis nüüd tuldi kiitma, kui ta millegagi hästi hakkama sai.”

Viis tähtsat sammu

Peale n-ö eeloskuste – kuulamisoskuse, emotsioonide tundmise ja sõnavara omandamise – õpib suhtlemisringi laps leidma keerulistele olukordadele mitmeid võimalikke lahendusi ja kogeb, et igal teol on tagajärg. Ka õpitakse lahenduse sammsammulist planeerimist – nagu tegi Nora ujumistrenni puhul. “Lastel on ärevust päris palju – siin aitab niinimetatud suure lahenduse sammudeks tükeldamine hästi,” teab Kärt.

Probleemilahenduse samme, mida ka meil vanematena meelde tasub tuletada, on viis:
1. Stopp! Hinga ja mõtle, milles on probleem. Sõnastage see koos.
2. Tehke ajurünnak – leidke koos olukorrale nii palju lahendusi kui võimalik. See on kõige olulisem samm. Pakkuge ka naljakaid ja hulljulgeid lahendusi, ühtki varianti ei tohi kritiseerida.
3. Valige välja endale sobivaim lahendus.
4. Tegutse. Mõte võib olla hea, aga see tuleb ka ellu viia. On hea koos ette mõelda, mis võib viltu minna. Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Kui mõtleme selle läbi, võib selguda, et tegelikult ei saagi midagi väga hullu juhtuda. Või kui juhtub, küsi edasi: kas sa tuleksid sellega toime? Ka siin saab leida abi: võib kujutada seda eriti hullu olukorda ette, paluda lapsel teha enesekindel nägu ja ajada selg sirgeks. Teinekord annab julgust talisman või mõne tunnuslaulu ümisemine. Või tuleb lapsevanemal kaasa minna.
5. Hinda, kas probleem on lahendatud. Kui ei, mine tagasi 2. sammu juurde.

Ei karda kaotada

Õpetaja Ulvile meeldis, et lapsed õppisid teistes rohkem head märkama ja panid tähele abivajajat. Ka Nora tajus kergemini teiste tundeid ja õppis toetust jagama. Näiteks hakkas tüdruk jätma emale sildikesi. “Alati läheb kõik hästi!” või “Sa oled ilus!” teatasid need peegli või pliidikummi peale kleebitud sõnumid.

Veel üks muutus toimus Nora mõtlemises. “Temas oli viimasel kahel aastal süvenenud saavutusvajadus,” ütleb Piret, “sealjuures hakkas ta kartma, et põrub. Ta ei julgenud isegi alustada, kuna kartis läbi kukkuda, püüdis näiteks alati viitele õppida. Aga aasta jooksul toimus muutus – kevadel läks ta ujumiseksamile mõttega, et kui ta ka nelja saab, on see väga hea tulemus.”

Vähe sellest! Kui Nora suvel perefilmi castingul käis ja seal valituks ei osutunud, teatas tüdruk emale, et on õnnelik, sest sai osalemisest huvitava kogemuse. “Igas lapses on julgus ja eneseaustus olemas, aga koolis kaob see ära,” arutleb Piret. “Eriti kiiresti juhtub see linna mammutkoolides. Kui õpilasi on palju, haihtub laps halli massi. Tekib hirm eksida, kaob enesekindlus. Teatud määral saab suhtlemisringis seda tagasi. Alati on ju keegi, kelle jaoks sa oled kõigest hoolimata kõige parem.”

7 soovitust vanematele

Kui soovite muuta laste käitumist, tuleb mõjutada nende mõtlemist.
1. Peegelda lapse tundeid, näiteks: “Ma näen, et sa oled kurb.” Katsu jälile jõuda, mis mõte selle tunde taga on: “Mis juhtus, et sa kurvaks muutusid?”
2. Ära sildista. Kui täiskasvanu ütleb lapsele, et laps on rumal, mõjutab see enesehinnangut kogu eluks. Kui laps teeb midagi valesti, ütle hoopis: “See olukord ei tulnud meil/sul hästi välja. Sa saad hästi hakkama ja selles asjas võiks teha nii...”
3. Sõnasta ka tundeid peale põhiemotsioonide, näiteks: tülpinud, häiritud, segaduses, ebakindel jne.
4. Paku algul ise lapsele välja võimalusi, mida saaks keerulises olukorras teha.
5. Kui laps on väga väsinud, jäta ta rahule. Tulge teema juurde tagasi siis, kui olete mõlemad puhanud.
6. Ära ennusta, mida su laps tunneb või mõtleb. Küsi alati, mis mõte on tema tunde taga.
7. Jälgi enda mõtteid ja käitumist. Ka sinul on igas olukorras võimalik valida, mida sa selle kohta mõtled ja tunned. Sa ei saa anda lapsele head eeskuju probleemilahendajana, kui sul endal neid oskusi ei ole.

Õpime suhtlema ja probleeme lahendama

Arendav suhtlemisring, ingliskeelse nimega I Can Problem Solve, põhineb rahvusvaheliselt tunnustatud programmil, mida maailmas on töös lastega kasutatud aastakümneid. Programm arendab suhtlemisoskusi ja õpetab probleemseid olukordi lahendama, selgitab lastele, kuidas mõtlemine, tunded ja käitumine on omavahel seotud.
Programmi looja on USA arengupsühholoog Myrna B. Shure, Eesti jaoks on selle kohandanud psühholoog Ly Erg. Suhtlemisringe koolidele pakub kliiniline psühholoog Kärt Lust-Paal.