Katri Nurmine, Henri (3 a), Annabeli (2 a) ja Mattiase (6 k) ema:
Henri pole meil isuga kunagi hiilanud, ehkki pooleteise-kahe aastani sõi ta peaaegu kõike. Siis ühel hetkel keeldus ta otsustavalt toitudest, mis talle ei istunud. Vahel ei söönud peaaegu midagi. Henri puhul on üldse lihtsam nimetada toite, mis maitsevad. Poisi vaieldamatuks lemmikuks on praekartul ja ketšup, just need, mida mina ei salli silmaotsaski. Nagu ka viiner ehk vinku. Siis... hästi lähevad peale kaeraküpsised, vahel sööb ta rukkileiba. Suppidest kõlbab ainult frikadelli oma. Hapukurki sööb, puuvilju mitte. Mõnikord harva nõustub juustupannkookidega.
Võiks arvata, et poiss on maiasmokk, aga ei. Komme ta väga ei nõuagi. Püüan teda igal viisil kasulikumalt sööma meelitada. Avan külmkapi ja Henri tuleb uudistama. Ütlen talle: “Võtame nüüd pasteeti, ja vaata, mis hea juust siin on!” Mispeale Henri teeb: “Uäk!” ja jookseb minema. Vahel istub ta ise külmkapi ette, ohkab: “Tahaks midagi!” ja uurib riiuleid. Nii oma kümme minutit, kuni lõpuks teatab: “Tahaks rukkileiba.”
No mis teha? Eile ostsin apteegist lastevitamiine, need peaksid ka isu tõstma. Olen mõelnud arsti juurde minna. Äkki on lapsel mõne aine puudus.
Hommikuti küsib Henri tähtsalt: “Palun mulle naturaalset kohvi.” Mis tähendab muidugi kuuma piima tilga kohviga. Tavaliselt sööme köögis ja võimalusel koos perega, et meil oleks mõnus ka juttu ajada. Ja mis hämmastav, Henri kahe ja poole aastane õde sööb rõõmsalt kõike.
Väike pudrutrikk. Loomulikult püüan leiutada nõkse, kuidas poisile midagi kasulikku suhu saada. Näiteks teen tatrahelbeputru, mida ta mõnel hommikul on isegi nõus sööma. Trikk seisneb selles, et Henri armastab numbreid. Küsin siis poisilt, mis numbriga puder täna on. “Number kolm,” teatab Henri tähtsalt ja nii ma joonistangi pudru peale hapukoorega kolme. Kui puder on koorest lage, küsin järgmist numbrit. Lõpuks on toidul ots peal.
Psühholoog Lemme Haldre:
Vägisi last sööma sundida ei saa. Targem oleks tõesti appi võtta väike kavalus, näiteks kutsuda põnn kokkama mõnd tervislikku toitu. Suppi tehes võiks küsida, mis ta arvab, kas lisada sinna porgandit või tilli. Tähtis on, et laps tunnetaks oma panust. Kui ema valmistab kogu perele suppi, ei pea ta lapsele vastu tulema ja tegema talle eraldi toitu või nõustuma, et laps sööb päevast päeva vaid kalapulki ja kohukest. Selle asemel võiks seletada, et tegime koos, sööme koos. Või öelda, et kohukesi lihtsalt pole kodus. Ehkki see pole kerge, tuleks süda kõvaks teha ja lapse soovidele mitte järele anda.
Tingel-tangel teleri ees
Maiu, Reena (3) ja Mihkli (6) ema:
Vastupidiselt oma nooremale õele on Mihkel titest peale kehva isuga. Kui ta aastaselt rinnast loobus, oli hoidjal teda lihtsam sööta teleri ees multifilme vaadates. Kui poiss kaheselt sõime läks, astusin hommikuti samasse lõksu – kiiruga oli mugavam televiisor käima panna ja laps sõi ise.
Ühel hetkel õnnestus mul Mihkliga kokku leppida, et teleri vaatamise asemel hoopis loen talle hommikuti. Ju teeksin seda nüüdki, kuid vahepeal harjus Mihkli kõrval ka kolmene Reena multifilmi saatel sööma. Kui teler ei mängi, võtab ta vaid mõned lusikatäied ja pistab punuma. Ja kui Reena kord juba televiisorit vaatab, tahab Mihkel ka. Samas, isegi kui poiss juttu kuulas, nõudis Reena ikka telerit.
Mida siis lapsed söövad? Putrudest pea kõike: läätse-, manna-, tatra-, kaerahelbe- ja riisiputru. Meeldivad hapukoor, juust ja jogurt. Päris hästi maitsevad ka juurviljad, piim, keefir, jogurt ja muna. Viimasel ajal nõuab Mihkel kalapulki ja väikseid lihapirukaid. Kui aga Reena küsib sinki ja liha, siis Mihkel keeldub lihast, ilmselt on põhjuseks esihammaste vahetumine. Mõlemad lapsed on pigem kõhnapoolsed, kaal püsib normi alumisel piiril.
Ühise laua taga sööme harva, sest meie tööajad on abikaasaga üsna erinevad. Ja mis seal salata – kui lapsed on söönud, võtan taldriku ja püüan aega kasulikult veeta: loen ajalehte või nokitsen arvutis tööd teha. Mulle tegelikult ei meeldi, et lapsed on harjunud vaid teleri ees sööma. Püüan olukorda leevendada sellega, et muul ajal me televiisorit lahti ei tee. Kui varem vaadati seda peaaegu piiramatult, siis nüüd vaid söögiajal.
Väike pannkoogitrikk. Viimasel ajal olen proovinud üht nippi – küpsetame koos pannkooke ja lapsed katavad laua. Paistab, et ühine kokkamine mõjutab ka isu. Kui aga abiks on teler, käib sellega koos hirmutamine. Teatan karmilt: “Kui ei söö, keeran kohe teleka kinni!”
Psühholoog Lemme Haldre:
Tegelikult pole vahet, kas laps sööb teleri ees või arvuti taga, ühtviisi halvasti mõjuvad mõlemad. Kui inimene ei keskendu süües toidule, ei omasta organism kõiki vajalikke aineid.
Ometi tegelevad ka täiskasvanud söögi ajal kõrvaliste asjadega. Kui tahame, et lapsed meid kuulaksid, võiksid samad reeglid kehtida kõigile. Mõnes peres on teleri ees söömine tavaline, ent ei saa lastele keelata seda, mis on lubatud suurtele.
Ei saa küll pahaks panna, kui hõivatud inimesed söövadki nädala sees eri aegadel, aga kord nädalas, kas või nädalavahetusel, võiks siiski ühiselt einestada.
Tean omast kogemusest, et peredel on vähe võimalusi koos süüa. Ühistel toidukordadel on aga peretraditsioonis tähtis osa. See pole vaid kõhu täitmine, vaid ka suhtlemine, mille käigus arutatakse päevasündmusi, antakse neile tähendusi ja kujundatakse väärtushinnanguid. Nii tekib pere ühistunne. Omaette tähendus on ka perelõunatel vanavanematega.
Tants ja tagaajamine
Tuuli Bürkland, Emili (4) ema:
Sellest ajast, kui Emili läks üle päristoidule, olen teda ikka lusikaga taga ajanud ja sööma meelitanud. Oma madalavõitu söömistoolis ta püsida ei tahtnud, ronis välja, veiderdas ja jonnis ning jooksis lõpuks minema. Kui Emili oli kahene, oli tükk tegu, et saada ta laua äärde. Hirmsasti meeldis talle isa eeskujul teleri ees süüa. Ei aidanud muu kui järjepidevus ja peresisesed kokkulepped (kõik laua äärde).
Praegu on Emili neljane ja käib teist aastat lasteaias. Tema söögiisu on ikka muutlik. On päevi, mil ta sööb hommikust õhtuni erinevaid toite, isegi ei vali, vaid tahab kõike proovida. Siis järgnevad isutud päevad. Kui näen, et isu on närb, pakun lapsele sagedamini lemmiktoite. Samal ajal jälgin, et söök oleks mitmekesine, ja jätan kõrvale kommid, tšipsid, saiakesed.
Vahel kipub Emili eelistama teatud toite, näiteks valib ainult piima ja liha. Mind teeb see murelikuks, sest liigne valk paneb kõhu kinni, aga arenemiseks/kasvamiseks on vaja ka süsivesikuid ja rasvu. Kehv söögiisu võib olla seotud ka viiruse või mõne muu haigusega ja kõhu seisukorraga. Kui kõht on kinni (haiguse või jõuluaegse kommisöömise tagajärjel), pole lapsel isu ja ta muutub valivaks. Õnneks järgneb isutule ajale alati isukas. Eks lapse organism säti ise, millal on aeg kasvada ja süüa.
Emili eelistas pikka aega kartuli-lihapüreed, keefirit või maitsestamata jogurtit ja leiba. Kulus palju mõttetööd ja energiat, et meelitada ta muud sööma. Putru pole Emili kunagi armastanud. Sööb küll, aga vaid mannaputru, teisi võtab paar ampsu.
Meie pere jõuab sageli koju eri aegadel. Kojujõudja on tavaliselt näljane ja asub kohe sööma. Nädalavahetusel sööme ikka perega koos, tööpäeviti heal juhul vaid õhtust.
Väike aiatrikk. Emili söögiisule on alati hästi mõjunud, kui kutsun ta appi kokkama. Nagu ka see, kui teeme koos aiatöid. Mis ei tähenda, et ta vuhiks meeletult tööd teha. Ta toimetab omal viisil: kastab väikse kastekannuga kapsaid, tomateid ja lilli. Nopib paar umbrohtu, mis sest, et vahel koos kaalikataimega. Vaatab minu seltsis, kuidas maasikad ja õunad valmivad. Ja küll on rõõm suur, kui oma aiast saab võtta porgandit, selle kaevu juures ära pesta ja süüa. Kes siis ei teaks, et värske õhk ja liikumine teevad isu heaks. Ja ega õues ebatervislikult näksida saagi!
Psühholoog Lemme Haldre:
On suur vahe, kas me räägime pooleteiseaastasest lapsest või juba kolme-neljasest. Söömine on aasta-paarise meelest mäng. Ta lihtsalt proovib piire: kui palju täna on lubatud. Lahenduse võti on ema käes. Kui vanem toidumängu kaasa teha ei soovi, võiks seda lapsele ka sõnaselgelt öelda. Ema võiks teatada, et nüüd on söögiaeg ning kogu pere, vanemad ja lapsed, söövad koos. Ei juhtu ka midagi, kui põnnil jääb mõnikord söömata. Toidu võib jätta lauale, võib-olla sööb ta hiljem. Kindlasti pole abi karistamisest.
Kui aga ükski nipp kolme-nelja-aastast last sööma saada ei aita, oleks kasulik nõu pidada lastearstiga. Vahel on isutusel meditsiinilised põhjused. Võib ka juhtuda, et autistlike joontega lapsel on vaid üks-kaks toitu, mida ta sööb. Või tunnetab ainevahetushäiretega laps ise, mis talle sobib ja mis mitte. Kui isutus kestab pikalt, on vaja kindlasti nõu pidada lastearstiga.
Proovi neid nippe
ª Kutsu põnn endale appi süüa tegema ja anna jõukohaseid ülesandeid.
ª Küsi talt nõu, aga anna ette piiratud valikud: “Kas paneme täna supi sisse porgandit või tilli?”
ª Tee toit mõne lihtsa nipiga isuäratavaks, näiteks hapukoorest numbri või tähekesega.
ª Lase lapsel taldrikud lauale panna.
ª Kui sööte koos laua taga, rääkige rõõmsatel teemadel.
ª Kui sa ei soovi, et laps teleri ees sööb, ära tee seda ka ise.
ª Ära lase tal toidukordade vahepeal kõhtu täis näksida.
