Mida teha oma “paha lapsega”?
Kasvataja ütleb, et mu poeg võtab teistelt mänguasju ära ja tõukab. Kuulsin temalt üsna sapist süüdistust, et minu laps on kasvatamatu. Püüdsin küll kasvatajale selgitada, et lapsed ongi sellised. Ka poisile olen rääkinud, et nii ei tohi. Miski ei aita! Minu laps on tembeldatud pahaks poisiks ja ma ei suuda kuidagi ka kasvatajaid muus veenda.
(Kirjast perefoorumile)
Mida teha olukorras, kus “paha laps, kes lasteaias teistele liiga teeb”, on minu enda laps? Kui kasvataja märkus on tekitanud minus tunde, et kõik lapsevanemad halvustavad nüüd mind, et mu laps jääb ilma sõpradeta, et ta on agressiivne ja pahatahtlik...
Olen veendunud, et kõigepealt tuleb endale kinnitada, et ma olen hea lapsevanem. Ma olen kasvatanud oma last nii hästi, kui suudan, ja mul on maailma kõige kallim laps. Ja ta on hea laps. Punkt. Alles siis kui tunnen end jälle kahe jalaga maa peal olevat, olen seljatanud enesesüüdistused ja pettumuse, saan hakata mõtlema, kuidas olukorraga toime tulla.
Mis on lapse käitumise taga?
Miks lapsed võtavad teistelt asju ära? Miks nad tõukavad? Miks löövad? Loomulikult on põhjusi palju ja erinevaid, osa neist on murettekitavad ning osa käib lapse arengu juurde. Tark kasvataja tajub lapse käitumisest, kas tegu on hingevalust tingitud agressiivsusega, kodust õpitud vägivaldse käitumismudeliga või püüab väike inimene lihtsalt olukorraga endale jõukohasel moel toime tulla.
See on ju väga tavaline, et teise käes olevad asjad tunduvad huvitavamad ning et mänguhoos ei pane väikest tõukamist tähele. Laps ei pruugi ise arugi saada, et ta midagi valesti teeb, sest antud hetkel on tähtis auto või karumõmm kätte saada, mitte mõelda, kuidas Anne või Peetriga pärast uuesti sõber olla. See ongi hetk, mil laps vajab täiskasvanu selgitust. Keeruline on see, et lapsevanem saab last kasvatada kodus, seal puuduvad aga paljud situatsioonid, mis lasteaias on sagedased.
Mis on kasvataja sõnumi taga?
Olukorras, kus kasvataja avaldab vanemale oma kriitilist arvamust, on tähtis jääda rahulikuks ja mitte hakata vastastikku süüdistama. Negatiivsed kommentaarid annavad sageli märku hoopis sellest, et “ma olen hädas, mul on probleem”. Mures inimest tuleb kuulata.
Selgitused, lohutamine või enda kaitsmine on siinkohal suhtlemistõketeks. Kasvataja reaktsiooni tagamaad võivad olla väga erinevad: ta on õhtuks väsinud, võimalik, et ta on just saanud negatiivset tagasisidet mõnelt teiselt lapsevanemalt või on ta oma laps telefonitsi teatanud ebaõnnestunud kontrolltööst. Või äkki on ta, nii nagu te isegi, mures just teie lapse pärast ja tahab leida lahendust, kuid ei oska end neutraalselt väljendada.
Loomulikult võib lapsevanemal samuti olla seljataga keeruline päev, kuid uskuge mind, oluline on leida endas jõudu teist kuulata. See aitab probleemi lahendamisele kõige paremini kaasa. Lihtsaid näpunäiteid, kuidas teisi tõhusamalt kuulata, leiate Thomas Gordoni raamatust “Tark lapsevanem”.
Aita lastel leida lahendus
Aga ikkagi, mida saab teha lapse kõrval olev täiskasvanu, kui laps on teisele liiga teinud? Tavaliselt on täiskasvanul kiusatus võtta kohtuniku roll. Nii laseb ta end tõmmata laste tülisse ning annab neile mudeli, et häda korral tuleb minna kaebama. Lisaks tunneb tõenäoliselt üks lastest, et talle on liiga tehtud, ning on täiskasvanu peale pahane ja vaenulik.
Hoopis etem oleks anda lastele mudel, kuidas märgata enda ja teise tundeid ning kuidas leida ise probleemile lahendus. Selleks peab täiskasvanu kõigepealt mõlemat osapoolt kuulama, sest kõik tahavad olla mõistetud, ka lapsed. Kui kuulamise abiga on negatiivsed emotsioonid hingest välja saadud, on võimalik lapsega rahulikult arutada, millised tagajärjed on sellel, kui teistelt mänguasju ära võtta või neid tõugata. Ja ikka tuleb olukordi arutada, mitte epistlit lugeda.
Esimene aitab lahendusteni jõuda, teine aga ässitab vastuhakule. Tihti on lihtsam otsustada: “Ah, ta ongi paha poiss, ta kogu aeg võtab teistelt asju ära!” Tõhusam on siiski seada eelduseks, et lapsel on niimoodi käitumiseks tõsine põhjus. Ja enamasti pole selleks soov olla paha. Kui lähedal on täiskasvanu, kiputakse kaebama ja kohtunikuna sekkumist ootama. Vahel võib tunduda, et kuulamine ja peegeldamine nõuavad liialt aega, kuid uskuge, hiljem tekib aega just selle arvelt juurde, et täiskasvanu ei pea pidevalt kohtunikku mängima.
Dialoog
Karl: “Kasvataja, Erik võttis minu auto ära!”
Kasvataja: “Sa oled Eriku peale päris pahane.”
Erik: “Aga mina tahan ka selle autoga mängida, ta mängib juba tükk aega.”
Kasvataja: “Sa oled juba tüdinenud ootamast, millal on sinu kord autoga mängida.”
Erik: “Jah!”
Karl: “Aga mina olin esimene!”
Kasvataja: “Ma näen, et teil on selle auto pärast kohe päris suur tüli. Kas proovime seda koos lahendada?”
Poisid noogutavad.
Kasvataja: “Te tahate mõlemad autoga mängida. On teil mõni mõte, kuidas teha nii, et te mõlemad saaksite mängida autoga just seda mängu, mida soovite?”
Karl: “Erik peab auto tagasi andma!”
Kasvataja: “Erik, Karl pakub sellist lahendust, et sa annad talle auto tagasi.”
Erik: “Aga mina tahan ka autoga mängida!”
Karl: “Sa võiksid mõne teise auto võtta.”
Erik: “Mul on just seda vaja, sest mul on mängult ehitus ja ma pean ehitusele materjali viima ja see on suure kastiga auto.”
Karl: “Aga mängult mina olen autojuht ja sina tellid minult materjali ja mina toon kohale ja siis sina kraanaga tõstad maha ja...”
Poisid lähevad omavahel arutades mängima.
