“Tormasin, laps süles, vaatama, mis juhtus. Õõvastavat pilti nähes haarasin telefoni ja helistasin kiirabisse. Siis jooksin, laps ühes, mobiil teises käes, naabrite ukse taha abi paluma. Samal ajal käskis kiirabi valvata meest, et ta end selili ei keeraks, kuna see tooks kaasa lämbumisohu. Mees lamas teadvusetult põrandal, veri ümberringi. Laps mu süles oli hüsteerias ja röökis, kuid jätta polnud teda kuhugi. See oli kohutav,” meenutab Ulla viie aasta tagust hetke, mis ei taha mälust kuidagi kustuda.

Ootamatu elumuutus

Stiinale jäigi see viimaseks kokkupuuteks isaga. Kui Ulla järgmisel päeval haiglasse läks, oli Ülari intensiivravi osakonda viidud ja rääkida ei saanud. Päev hiljem teda enam ei olnud.
Ehkki mees võis Ulla arvates oma terviseprobleeme aimata, tuli naisele kõik ootamatult. “Ta oli minu teada täiesti terve inimene. Sportis, sõitis rattaga. Ma ei olnud selleks absoluutselt valmis...” ohkab Ulla. “Olime just plaaninud pidada koos juubeleid, saada veel üks laps. Hetkega muutus kõik.”

Ulla, kes oli veel lapsehoolduspuhkusel, pidi minema päevapealt tööle, et toita ennast ja last. Leinamiseks aega ei jäänud, sest algas orav-rattas-elu – tütar lasteaeda, ise tööle, siis poodi, lasteaeda ja õhtul puruväsinult koju. Last polnud kuhugi jätta isegi paariks tunniks, sest Ulla vanemad elasid maal ja mehe suguvõsast polnud neil toetajaid.

Mälupilt, mis ei kustu

Pärast mehe surma tundis Ulla suurt süüd, kuna ei teadnud, kuidas lapsega käituda – kuidas olla talle abiks nii, et isa surma nägemisest eluaegset traumat ei jääks. Ehkki tütar on öelnud, et ta isa kukkumist ja põrandal vereloigus lebamist ei mäleta, kardab Ulla, et see on tema sisemusse talletunud.

Vaevu pooleteiseaastane Stiina muutus pärast isa surma hoopis teistsuguseks lapseks. Varem alati naerusuise tüdruku pilk oli nüüd kurb ja hajevil.
Veel pikka aega käis laps igal õhtul vanemate voodi juures, tõstis tekiääre üles ja kehitas õlgu, justkui arutledes: “Kus issi on?” Selles kohas, kus isa tol päeval kokku varises, ta alati peatus ja ütles: “Ai-ai, issi kukku!”

Keeruline juhtum

Traumaterapeudi, laste leinalaagrite korraldaja Maire Riisi sõnul on Ulla ja Stiina puhul tegu väga raske juhtumiga. Kui väike laps näeb pealt lähedase surma, põhjustab see trauma, mis ei pruugi jääda emotsionaalsesse mällu, küll aga talletuda kehamällu ja hakata mõjutama inimest aastaid hiljem.

Riisi sõnul lisab keerukust seegi, et lapse emal ei olnud pärast mehe surma ühtegi lähedast toetajat. “Millises seisus on pärast sellist üleelamist teine vanem ise, kas ja kuidas ta suudab lapsele tuge pakkuda, aga ka see, kui palju on toeks lähedased – kõik see mõjutab last.”
Sageli võib juhtuda, et üksi jäänud vanem muutub depressiivseks. Ullal oligi pärast mehe surma ränk aeg. Nutt tikkus pidevalt peale. Tööl ja lapse nähes ta ei nutnud, ent kui üksi jäi, lahistas seni, kuni kergem hakkas.

Emme, ega sina ei sure?

Mida tähendab tegelikult leinamine, jõudis Ullale pärale alles aasta tagasi, kui ta otsustas aja maha võtta ja töölt ära tulla. “Sain äkitselt aru, et lapsele on vaja vähemalt ühte elus ja tervet vanemat. Lapsel oli tekkinud paaniline hirm, et äkki suren ka mina. Ta küsis korduvalt: on ju, emme, sina ei sure?”
Pärast juhtunut vältis Ulla lapsega isa surmast rääkimist. Ta käis tütrega surnuaial nagu peenramaal. “Riisusime, istutasime lilli... ma ei öelnud talle kordagi, et siia on maetud issi.”
Siis aga suri nende koer. Algul ei julgenud Ulla sellest tütrele teadagi anda. Kartis, et üks kaotus teise otsa paiskab lapse tundemaailma päris segi. Ta ütles, et kutsu läks metsa. Aga laps ei leppinud sellega ja lõpuks tuli Ullal viia tütar metsa ning näidata, kuhu koer on maetud. Stiina arvas, et võiks kutsu välja kaevata ja vaadata, mismoodi ta tudub. Tol hetkel mõistis Ulla, kui oluline on lahkunuga hüvasti jätta ja surmast ausalt rääkida.

Praegu, kui Ulla isa, Stiina vanaisa tervislik seisund on väga raske, on Ulla mõelnud, et last peaks varakult surmaks ette valmistama. Nüüd ongi nad vestelnud tütrega nii jumalast, teispoolsusest kui ka hingede rändamisest.

Kuidas rääkida surmast?

Traumaterapeut Maire Riisi kogemus näitab, et paljud täiskasvanud väldivad väikelapsega surma teemat. Ühtedele näib, et lapsed tulevad kaotusega isegi päris hästi toime. Teised on nii abitud, et ei tea, mida öelda. “Kuid vaikimine ei aita last, vaid võtab talt ära võimaluse oma leina ja segadust jagada,” lausub Riis.

Kuidas siis lapsele surma selgitada? “Kindlasti ei tasu karta sõna “surm”,” ütleb Riis. “Väiksele lapsele võib surma kirjeldada mitteelamise kaudu: kui inimene elab, siis ta sööb, jookseb, hingab. Kui inimene sureb, lakkab ta keha töötamast, mis tähendab, et ta ei saa enam hingata, süüa, kõndida. Oluline on ka rõhutada, et surnu ei tunne valu.”

Paljud vanemad leiavad terapeudi sõnul lohutust sellest, kui räägivad lapsele, et lahkunu hing läks taevasse. Kuid väga tähtis on kõnelda ka surma füüsilisest poolest. Muidu ei adu laps, et see, kes suri, ei saa tagasi tulla.

“Väikelaps mõistab taevasse minekut sõnasõnaliselt ja tal võib tekkida palju küsimusi. Kuidas lahkunu taevas süüa saab? Kuidas ta sealt alla ei kuku? Kas me saame teda näha, kui lennukiga sõidame?” märgib Riis.
Selgitades seda, mis surnu kehast saab (pannakse kirstuga mulla alla), tuleb lapsel aidata mõista, kuidas on võimalik olla kahes kohas korraga – mulla all ja taevas. Kehast ja hingest rääkides soovitab Riis appi võtta konkreetse kujutluspildi. Näiteks selle, kuidas kookonist koorub liblikas: liblikas (hing) lendab taevasse ja kookoni tühi kest (keha) jääb maha.

Kas näidata pilte?

Viis aastat tagasi, pärast mehe lahkumist, tundis Ulla end tütrele surmast rääkides nii abituna, et läks perenõustaja juurde. Nõustajalt küsis Ulla ka seda, kuidas on targem käituda: kas näidata lapsele issi pilte ja jutustada temast või lasta tal unustada? Psühholoog soovitas proovida nii ühte kui ka teist varianti.

Ulla ongi proovinud mõlemat. Vahel paneb ta pildid silme alt ära. Teinekord, kui laps küsib, võtab need välja, pajatab mälestuskilde ja rõhutab, kui väga issi tütart armastas. “Sa oled suure armastuse vili, sa olid väga-vägaoodatud. Usun, et see suur armastus annab sulle terveks eluks jõudu,” on Ulla tütrele öelnud.

Väiksemana ajas isa piltide vaatamine Stiinat ka segadusse. Kui ta nägi mõnda issisarnast meest tänaval või telekas, võis ta ootamatult küsida: “Emme, miks ta meid maha jättis?”

Eksitavad sõnad

Maire Riisi väitel polegi väikelastele piir suremise ja äramineku vahel päris selge. Nende meelest on surm ajutine nähtus: me elame, sureme ja elame jälle.
Väikelapsed võivad küll kasutada sõna “surm”, kuid nad ei mõista täielikult selle tähendust. Näiteks võib laps teatada: “Isa on juba nii kaua ära olnud. Millal ta tagasi tuleb? Ta lubas minuga palli mängida.”

Riis soovitab täiskasvanul surma selgitades ka sõnu valida. Näiteks lause “Albert kaotas oma ema” võib panna lapse lahkunut taga otsima. Samuti ei pea ta “surma” heaks sünonüümiks “und”. Nii võib lastes tekkida hirm magama jääda. Ka pole kõige sobivam öelda “Isa suri, sest ta oli haige”. Mõni laps võib järeldada, et iga haigus, ka ta enda oma, on ohtlik. Kui haigus on surma põhjus, peab kindlasti kaasnema täpsustus (näiteks: väga raske haigus, arstid ei saanud teda enam terveks teha).

Kuidas vabaneda hirmudest?

Pole midagi imestada, kui lapsed hakkavad pärast ühe vanema kaotust teise külge klammerduma. Alles hiljuti puhkes Stiina hommikul lasteaias nutma: “Emme, ära mine ära, ma tahan siin sinuga olla!” Pisut rahustas tütart see, kui Ulla kinnitas igal hommikul: “Ma tulen sulle õhtul järele.”
Maire Riis kinnitab, et see on tavapärane. “Kaotuse üle elanud lapsed nõuavad täiskasvanu pidevat tähelepanu, käivad sabas, ronivad kaissu. Nad kardavad, et kui on vanemast lahus, juhtub kas nende enda või vanemaga midagi halba.”
Riis soovitab säilitada lapse elus tavapärased rutiinid, eriti need, mis on seotud söömise, puhkuse ja harrastustega. Kui lapsed ei tea, mida oodata, hakkavad nad muretsema.
Kindlasti peaks vanem olema tähelepanelik ja jälgima, et laps ei käituks agressiivselt või ennast kahjustavalt. Kui midagi säärast silma puutub, tuleb sellele kiiresti ja selgelt piir panna.

Issi on meie mõtetes

Kõigile, kes on üle elanud trauma, soovitab Riis traumateraapiat. “Aga kõige tähtsam on ikka, et igal lapsel on vähemalt üks hooliv täiskasvanu, kes oskab lapsega rääkida ka neist asjust, mille jaoks sõnu on raske leida.”
Mõnikord Ulla juba tunnebki, et on päris tubli ja vapper. Sealsamas tuleb hetk, kui kurgus pakitsev kurbus ei lase hingata. Eriti siis, kui tütar uurib jälle isa kohta. Võtab kaela ümbert kinni ja küsib: “Emme, miks teistel lastel on issi, aga mul ei ole?”
Siis soovitab Maire Riis vastata Ullal oma tütrekesele Riitta Jaloneni ja Kristiina Louhi sõnadega raamatust “Tüdruk, puu ja taevalinnud”: “Teatud viisil on ta alati olemas. Kui me mäletame teda, on ta meie mõtetes. Me saame temast rääkida, meenutada asju, mida koos tegime, mida ta ütles või tegi. Saame vaadata pilte ja jutustada lugusid, ikka ja jälle.”

Kuidas mõistab väikelaps surma?

Laste arusaam suremisest oleneb vanusest.
1,5–3aastasel pole erilist arusaamist surmast.
4–6aastane hakkab järk-järgult aduma, et elamine on seotud keha toimimisega. Siiski ei mõista kuni viieaastased, et iga inimene sureb kord ja see kehtib kõigi, ka nende endi kohta.
5–7aastasel on juba tekkinud teadmine, et elus olemine on seotud tähtsate kehaosade (süda, aju, kopsud jm) tegevusega. Selline bioloogiline lähenemine on eelduseks arusaamale, et kui mõni neist osadest enam ei toimi, võib inimene surra.

5 soovitust, kuidas rääkida lapsega surmast

1. Vasta väikelapse küsimustele kohe, lihtsalt ja tema eelnevat kogemust arvesse võttes. Mida väiksem laps, seda lühem olgu selgitus.
2. Hea on paluda lapsel selgitada, kuidas ta jutust aru sai. Nõnda on võimalik tuvastada lapse väärarusaamad ja -tõlgendused ning need parandada.
3. Mõtle, mis on lapse küsimuste taga. Kui ta näiteks küsib: “Mis sinust saab, kui sa sured?”, selgita välja, mida laps tegelikult silmas peab. Kas ta üritab end äkki tuleviku osas rahustada? Näiteks uurida, kes ta eest veel hoolitseda võiks.
4. Laps kardab surma vähem, kui vesteldes ei keskenduta ainult surma asjaoludele, vaid ka sellele, mis on elamises ilusat.
5. Mõnikord on hea last lihtsalt kallistada ja kinnitada, et me kõik loodame elada kaua-kaua. See annab lapsele turva- ja lähedustunde, mida ta väga vajab. Ütle näiteks: “Ma tahan elada nii-nii kaua, et näha, kuidas sinu lapsed armastavad oma lapsi ja nemad oma lapsi, nii nagu mina sind praegu armastan.”
Allikas: Maire Riis

Abi leiab ka:
• Atle Dyregrovi raamatust “Laps ja lein”,
• Brandon Baysi raamatust “Laste rännak”,
• veebilehelt www.lastekriis.ee, kus on info traumateraapia ja leinalaagrite kohta.