Kui  laps on kahe- kuni nelja-aastane, oled selle tegelasega või lausa mitmete fantaasiategelastega võib-olla juba tuttav. Ja aimad, et tegemist on päris kirju seltskonnaga. Inimesesarnased olevused ja rääkivad koerad, võlujõud ja lõbusad naljamehed. Siiski, kirju pole päris õige sõna. Sest kõik need fantastilised tegelased on nähtamatud. Just seetõttu on vanematel raske nendega kohaneda. Näiteks kui issi soovib mugavalt tugitooli istuda ja kolmeaastane tütar hüüab: „Issi, seal istub ju minu sõber!”

Tihti sunnivad lapsed vanemaid ka virtuaalse külalise söömisharjumustega arvestama. Nähtamatud sõbrad leiavad näiteks tihti, et paprika on „väga ebatervislik”, šokolaad seevastu „tervisele hea”. Enamiku vanemate jaoks on see algul veidi ärritav. Kui laps sealjuures veel võõra olendiga räägib, tundub, nagu räägiks ta iseendaga. Parimal juhul peavad vanemad oma võsukest sellisel juhul veidi omapäraseks. Mõned tunnevad aga tõelist muret, et laps ei saa reaalsusega hakkama. Laps võib ka väita, et sõber ongi teisest reaalsusest. Vanemad kardavad tihti, et laps peab sõbrustama väljamõeldud sõpradega, kuna ta päris sõpru ei leia.

Väljamõeldud sõbrad on kasulikud olendid

Vanemate rahustusteks olgu öeldud, et väljamõeldud mängukaaslastega lapsed on eluks eriti hästi ette valmistatud. Küsitlemisel näitavad nad üles loovust, seltsivust ja keskmisest kõrgemat intelligentsust. Nende fantaasiasõprade näol ei ole mitte mingil juhul tegu hallutsinatsioonide, vaid kasulike olenditega.

Näiteks:

Mängukaaslased
USA psühholoogide Dorothy ja Jerome Singeri sõnul on väljamõeldud sõbrad eelkõige ainsatel ja pere esimestel lastel. Kuid ka õdede-vendadega lastel on hetki, kus nad koos Haldja või Jänkuga kodu mängivad või neile midagi raamatust ette loevad.

Kaitsjad ja lohutajad
Kahe- ja kolmeaastastel on tihtipeale hirmud, isegi kui selleks on vaid hirm naabri taksikoera ees. Kui rääkida sõbrale aga väljamõeldud tiigrist või suurest ja tugevast vennast, on hirmuga parem toime tulla. Sebastian, kelle päris vend suri, kui Sebastian oli kaheaastane, leidis suure venna rolli täitja kujuteldavas sõbras, kes oli tark, osav ja sai temast aru, kui ta vanematega tülitses.

Liitlased
Kui vanematega tuleb pidada ebameeldivaid vestlusi, võib temale toetuda: „Aga minu sõber ütles, et …,” võib tihtipeale kuulda.  „Aga minu sõber ütles, et seal võib tõukerattaga sõita!”

Patuoinad
Leeni vanemad kuulsid ükskord imestunult pealt, kuidas nende kaheaastane tütar nähtamatu sõbraga. Kui nad kööki asja uurima läksid, selgus ka põhjus. Ilmselgelt oli kujuteldav sõber see, kes oli õunamahla lauale ajanud. Oma tõrelemisega tegi Leeni ära selle, mida muidu oleksid teinud vanemad.

Ükskõik, mis eesmärgil lapsed endale nähtamatu sõbra saavad, on tegemist millegagi, mis aitab eluga paremini toime tulla. Ja see näitab taas, kui vähe vajavad juba kahe- ja kolmeaastased meie sekkumist — isegi parimate kavatsuste juures.

Hingelise tervise märk

Varem peeti fantaasiasõpru haiglaslikuks, märgib Dorothy Singer: „Tänapäeval näeme selles märki hingelisest tervisest.” Kas seda arvestades on põhjust muretseda, kui laps saab hakkama ilma nähtamatute sõpradeta? Nii hull nüüd asi ka pole — lapsel isegi võib olla selliseid sõpru, aga ta ei räägi neist. Või veedab ta nii palju aega päris sõpradega, et teiste jaoks ei ole enam kohta. Paljud märgid osutavad sellele, et fantaasiasõbrad on nende laste privileeg, kelle aeg pole veel planeeritud või teleri ja arvutiga hõivatud ja kellel on päeva jooksul aega ka tunnike unistada.

Kohelge selliseid sõpru nagu kalleid külalisi

Jääb vaid üks küsimus: kui perre tekivad väljamõeldud sõbrad, kas ema ja isa peaksid nendega ka kuidagi ümber käima — aga kuidas? Naeruväärne oleks teeselda, et neid pole. Sest nad on ju lapse peas olemas. Kui seda eirata, tekib oht, et lapsed ei võta vanemaid enam tõsiselt. Arukad vanemad püüavad lapse kujuteldavat sõpra kohelda nii nagu kallist külalist. Lõppude lõpuks saab sellise sõbra abil nii mõndagi oma lapse sisemaailma kohta teada. Lase lapsel sõbrast rääkida ja sa avastad, kui rikkalik on sinu lapse sisemaailm.