Miks sa teda ometi tagasi ei vii?

Pere suurust planeerides ikka mõeldakse ja kaalutakse, kui suur või väike peaks olema laste vahe aastates, et neist saaksid head sõbrad.

Plaani mis sa plaanid, välja kukub nii nagu alati. On kaklemist nii väikese vahega sündinud lastel kui ka suure vahega ilma tulnud õdedel-vendadel. Armukadedus ja pidev konkurents on igapäevased kaaslased. Pole ime, et vanemad õhtuti kurnatuna peegli ees halle juuksekarvu loevad. Miks nad ometi läbi ei saa? Kuidas säilitada kodurahu? Vastused mõnedele rasketele küsimustele leidsin raamatust “Õed ja vennad rahujalal”, mille autorid Adele Faber ja Elaine Mazlish põhjalikult ühe pere laste läbisaamist analüüsivad.

Me ise kannustame konkurentsi

Küsige endalt, kas olete kunagi oma lapsi kellegagi võrrelnud, ja vastake ausalt. Mina küll olen. “No miks sa ei võiks olla sama hoolas ja püüdlik kui su õde...” Ent võrdlemine toob ainult õnnetust. Seepärast tuleb suu kas või kinni teipida, et seesugused rumalused sealt välja ei tuleks. Isegi kui nördimus ja ärritus näiteks koledate koolivihikute või ülisassis toa tõttu lämmatama kipuvad.

Raamatu “Õed ja vennad rahujalal” autorite sõnul kohtuvad nad oma loengutundides tihti lapsevanematega, kes siiani, see tähendab juba targas ja analüüsivõimelises eas, oma vanemate põhjustatud konkurentsi pärast kannatavad. Üks õde, see ilusam, tunneb hiljemgi teatavat üleolekut nooremast ja tagasihoidlikumast, noorem aga kogeb, et elab igas mõttes õe varjus.

Kui vihahoos võrdlemine on meile kõigile tuttav, siis vahel juhtub, et võrdleme ka õnnejoovastuses. Näiteks: “Sa oled nii tubli, said kahe minutiga ülesande tehtud, samas kui su vend juba pool tundi sellega maadleb!” Hetk hiljem said aru, mis suust välja lipsas, eks ole? Aga see oli hetke jagu liiga hilja.

Võrdsus ei ole alati hea

Kahtlemata on laste vahel võimalik teataval määral võrdsust rakendada – kõigile armastust ja asju ühepalju. Kui on tegu samaealistega, saab neile teatud eani ühesuguseid kingitusi ning vajadusel ka rõivaid osta. Juhul kui see neile tähtis on, ja tavaliselt on. Mingis eas aga ei saa ega peagi enam kõiges võrdsust järgima. Lõpuks hakkavad laste puhul ilmnema nende erinevad anded ja huvid – ühele meeldib joonistada, teisele lugeda, kolmandale sportida ja neljandale hoopiski meisterdada. Sellisel puhul võib ja peabki jõuluvana kingikotis erinevaid lelusid peituma. Jälgida võiks siiski, et kinkide arvuline võrdsus säiliks.

Raskem on võrdsust säilitada siis, kui lapsed erinevad välimuselt nagu öö ja päev. See on muidugi tavalisem õdedevahelises konkurentsis. Kui ühel tütrel on pikad ja voogavad lokkis juuksed ning teisel sirged ja õhukesed, ei ole vanemate võimuses ühelt tütrelt teisele lokke istutada. Seepärast on eriti tähtis jälgida suhtumist tütardesse – ka teine peaks saama hellitusnime tema imeliste omaduste järgi.

Raamatus, mida siin olen nimetanud, toob üks naine näite, kuidas ta lokkidega ilusal õel, keda isa hellitavalt Rapuntsliks kutsus, öösel juuksed lihtsalt maha nüsis. Karistus oli karm, kuid naine ütleb, et kahetsust ta ei tundnud – lõpuks olid õed ometi võrdsed. Isegi kui tundub, et lapsed nõuavad ühte ja sama, ei ole see tegelikult nii.

Oletame, et teie naisena küsite oma mehelt: kas sa armastad rohkem oma ema või mind? Mees satuks päris plindrisse, kui vastaks, et armastab teid ühepalju. Plusspunktidega väljub aga olukorrast siis, kui vastab: ema on ema, aga sina oled kaunis, tark ja andekas naine, kellega ma tahan oma elu veeta. See on ainuomane armastus, mitte võrdne armastus. Saate ju aru, eks? Kuid kommi peate siiski millimeetri pealt poolitama, sellest teil pääsu ei ole.

Laste ängistuse mõistmiseks

Suurema osa ajast on vanematel väga raske mõista, miks õed ja vennad üksteist ei armasta. Me võime ju iga tüli korral öelda, et ärge kakelge, te olete lähedased, te peate üksteist armastama, aga sisimas võite kujutleda, mida lapsed sellest arvavad. Miks peaksingi teda, sissetungijat, armastama?

Toon õdede-vendade raamatust paar näidet, mis minule kainestavalt mõjusid. Tõid hooga pilvedelt alla, nii et ma piltlikult öeldes pea peale kukkusin. Kujutlege nüüd järgmist olukorda ja küsige endalt järgnevaid küsimusi ning ma vean kihla, et pärast neid ei peagi teile enam midagi selgitama. Inimkond on ohus. Iga inimene peab abielluma veel teistki korda.

• Abikaasa võtab teil piha ümbert kinni ning ütleb: “Kallis, ma armastan sind nii väga ja otsustasin veel ühe sinu moodi naise (mehe) võtta.” Kui uus naine saabub, näete, et ta ongi armas. Kõik sõbrad ja sugulased tervitavad uut tulijat vaimustusega ning küsivad teilt: “Kas ta pole armas?” Teie reaktsioon?

• Uuel naisel on vaja riideid. Mees läheb teie kapi juurde ning võtab sealt ilusaima kleidi ja pluusi. Kui te protesteerite, teatab mees, et te olete nagunii kaalus veidi juurde võtnud, aga uuele naisele sobivad need valatult. Teie reaktsioon?

• Uus naine areneb iga päevaga. Ta muutub targemaks ja asjalikumaks. Ühel õhtupoolikul tuleb ta tuppa ja võtab uue arvuti, mille mees teile ostis ja mida te üritate juba päevi tundma õppida, ning tegutseb sellega mängleva kergusega. Te keelate oma asjade näppimise. Nuttev uus naine ja mees tulevad teie juurde. Mees hoiab tal ümbert kinni. Mees palub tungivalt, et te lubaksite uuel naisel samuti seda kasutada – asju tuleb ju jagada. Te saate aru, et tegelikult ei ole see palve. Teie reaktsioon?

• Ühel õhtul pikutavad mees ja uus naine voodis. Mees kõditab uut naist ja uus naine itsitab. Siis tuleb mehele telefonikõne ja mees palub lahkudes, et te tema äraolekul uue naise järele vaataksite ja teda hoiaksite. Teie reaktsioon?

Te küll naerate praegu, aga mõttes mõlgutate mõrvamõtteid, eks ole? Isegi need, kes peavad end suure kindlustunde ja kõrge enesehinnanguga inimesteks, on üllatunud, millist raevu “selle teise” olemasolu tekitaks.
Oletame nüüd, et möödas on aasta. Te peaksite olema harjunud, et uus naine on majas. Selle asemel tunnete, et ängistus aina kasvab. Mees tuleb tuppa ja te küsite pisarsilmil: “Miks sa teda ometi tagasi ei vii?”  

NIPPE LASTEVAHELISE SÕJA VÄLTIMISEKS

• Oluline on lasta vihata. Ärge lubage lastel üksteist lüüa, kuid lubage sõnadega viha väljendada. Teid võivad jahmatada sõnade vängus ja vihkamise suurus, kuid pärast vihahoos öeldud valingut on lastel kergem. Nad võivad isegi paremini läbi saama hakata, kui neil on lubatud üksteisele tundeid väljendada.

• Õdedel-vendadel peaks olema lubatud oma negatiivseid tundeid pere teiste laste vastu ka vanematele väljendada. Ärge keelake neid lausega: “Nii ei tohi rääkida ja sa pead teda armastama”, vaid peegeldage lapse tundeid umbes nõnda: “Mulle tundub, et sa vist väga vihkad oma õde/venda praegu.” Laps saab kinnitust, et tema tunded on olulised ja neid mõistetakse. Ta ei pea oma ängistusega üksi olema.

• Aidake lapsel tunded loomingusse kanaliseerida. Ta võib oma viha välja valada paberile kirjutades. Samuti joonistades. Analüüsige pilti, leidke seal ka huumorit ning kiitke last.

• Õhutage lapsi ise tülidele lahendust leidma ja võimalusel eemalduge.

• Probleemidega lastel pole vaja, et neid koheldaks probleemsete lastena. Nad vajavad masenduse tunnistamist, kiidusõnu ka väikeste saavutuste eest ja abi lahenduste otsimisel.

• Kui nipid ei aita ja olukord läheb hullemaks, tuleks otsida abi ka spetsialistidelt.  

KÕIKE PEAB OLEMA KAKS

Mailis Virve kaks tütart, Mariette (6) ja Meribel (3), sündisid kolmeaastase vahega. Konkurents kahe tüdruku vahel ei jäänud tulemata.

Mailis: “Väiksema poolt tuleb seda eriti tihti ette. Kui ta näeb, et suurem mul süles istub, on vaja temal ka kohe sülle tulla ning ta üritab Mariettet ära ajada. Kui kohe ei õnnestu, siis nad kaklevad selle pärast, kumb saab süles istuda või kes saab mulle pai teha. Lõpuks on üks ühel pool ja teine teisel pool mind. Peamiselt rivaalitsevadki lapsed minu tähelepanu pärast. Allaandjaks on tihtipeale vanem – ta on harjunud, et väiksem saab rohkem tähelepanu.

Lapsed kaklevad tihti ka asjade pärast. Näiteks kaisukate pärast, mida öösel voodisse võtta. Kui mõlemad undavad, et tahavad üht ja sama Barbiet, siis olen teinud nii, et ühel õhtul võtab selle kaissu see, kes nuku enne kätte sai, ning järgmisel õhtul teine.

Paljusid asju on meil topelt: kiikesid kaks, palle kaks, ämbreid kaks jne. Eelmisel aastal ostsime võrktooli. Esialgu vaid ühe, aga see oli nii popp kaup, et ainult kisma käiski. Siis ei jäänudki muud üle kui teine juurde osta.”