Miljon mängu eest

Kui erilasteaia Nukitsamees juhataja Ülle Kuusik (48) lastele rollimängu õpetab, riputab ta kostüümi kappi ja roomab teksadega otse põrandal (“sest sa pead olema lapsega samal tasandil ja üks sammuke eespool,” nagu ta põhjendab). Kui Üllet lasteaedadesse loenguid pidama kutsutakse, läheb ta kohale ka siis, kui lasteaed asub keset metsa ja tilluke saal on külaelanike arvu kohta liiga suur (“sest mu loengul on mõte sees ka siis, kui see kas või ühe inimese mõtlema paneb”). Kui Ülle oma lastekeskuse asja ajab – tal on idee, et Eesti enneaegsed lapsed peavad saama vähemalt kaks keskust, kus eripedagoogide silma all areneda –, siis ikka kirega (“sest isa õpetas mind: kui midagi teed, tee viha või armastusega”).

Ta naerab tihti, ka enda üle. Ja nimetab end “kõva kiiksuga” tegelaseks, kes oma asja ajades saab tihti haiget, kuid raputab suled kuivaks ning tegutseb edasi.
Eelmisel aastal kaitses Ülle magistritööd, mida tehes selgus talle, et eesti 3–7aastaste rollimäng on väga kehval tasemel. Veelgi hullem: tavaarenguga lapsed osutusid rollimängus viletsamaks kui vaimupuudega lapsed.

Mulle meeldiks uskuda, et lapsed siiski oskavad mängida.

Jah, aga tavalapsi vaadeldes oli selgelt näha, et neid pole õpetatud mänguasju kasutama. Laps võtab lelu kätte ja teeb ühe toimingu, mida ta on näinud selle esemega tehtavat, aga rohkem ei oska. See pole ju rollimäng! Selline mänguasjade kasutamise viis on tavaline 2–3aastaste laste puhul, aga ma nägin seda veel 5–6aastaste hulgas.
Ainus, mis klassikalistest rollimängudest on veel säilinud, on arstimäng. Aga muidu mängivad poisid pätti ja politseinikku, tüdrukud reisimist ja kohvikus käimist.

Aja märgid?

Kui mina õppisin, valitses meil üks teooria lapse arengust. See oli Võgotskist lähtuv sotsiokultuuriline teooria. Võgotski ütleb, et keskkond mõjutab otseselt lapse arengut. Kõik, mis lapsega toimub, sõltub ajast, suhtumistest, tema vanemate staatusest ja oskustest, õigustest, seadustest – asjadest, mis hetkel ühiskonnas toimuvad.

Mäng on ääretult sotsiaalne nähtus. See tuli inimühiskonna ellu alles teatud arenguetapil: kuni last sai vanema kõrval kohe tööprotsessi lülitada, ei olnud mängu vaja. Kui tööriistad muutusid keerukamaks, osutus vajalikuks ettevalmistusaeg, sest last polnud võimalik kohe tööle panna. Siis hakkas ühiskond valmistama spetsiaalselt lastele mõeldud mänguasju ja sai alguse lapsepõlv.

Vihmametsades elavatel hõimudel ei ole laste mänguperioodi. Kuna tööriistad on algelised, suudavad lapsed neid üsna ruttu kasutada. Poistel ehk veel on väike mänguaeg, aga tüdrukutel absoluutselt mitte.

Räägi lähemalt, miks eesti lapsed enam ei mängi.

Me oleme ringiga peaaegu samasse kohta tagasi jõudnud, kust kunagi alustasime. Töövahendid on jälle sellised, et lapsed saavad nendega ruttu hakkama. Kompuuter! See on kindlasti üks põhjusi, miks mäng on taas oma tähtsust kaotamas.
 
Valdavalt on mängukultuuri edasi antud stiihiliselt: pere vanemad lapsed juhendavad väiksemaid. See on ajast aega toiminud, seepärast pole keegi mängu õpetamisega vaeva näinud. On jäänud mulje, et kõik toimub iseenesest. Aga praegu on iseeneslik mänguoskuse edasikandumine väga tagasihoidlik. Selle põhjuseks on keskkonna olud: peredes pole enam korraga kasvavaid lapsi, on kas üks laps või on vanusevahed suured. Ja need vanemad lapsed, kes veel oleksid mänguoskuste edasiandjad, on surutud vaimsele tegevusele.
Lasteaias pannakse lapsed vanuse järgi rühma – jälle pole vanemaid, kes õpetaksid. Mängu seisukohalt on pererühmad väga head! Alushariduse raamõppekavas on mäng küll lubatud, aga mängu õpetamisest seal ei räägita.

Edasi – kas majade ümber lapsed veel tänapäeval mängivad? Pole kohta, lapsi ei julgeta õue saatagi! Nii et ka seal ei saa mängu näha.
Mängus kajastab laps täiskasvanute tegevusi ja suhteid. Aga ka kodu on oluliselt muutunud: kas on peres üks vanem või tuleb isa töölt alles poole öö ajal. Laps ei näe kuigivõrd peresuhteid.

Kuidas mängupuudus ennast kätte maksab?

Hädad algavad, kui laps läheb kooli. Kui laps pole saanud mängides ennast ette valmistada, ei pruugi ta osata eakaaslaste ja teiste täiskasvanutega suhelda ning seetõttu võivad ka vaimsed oskused jääda realiseerimata. Kibedamad viljad jõuavad kätte puberteedieas. Mis toimub sel etapil meie noortega, on minu meelest tagajärg sellele, mis mänguetapis jäi tegemata. Ühiskond seda ei teadvusta, vaid hakatakse puberteedieas tagajärgedega võitlema: koolivägivald, suhtlemisraskused, oskamatus probleeme lahendada, teismeliste enesetapud, alkohol, uimastid. Ent hädad ei lõpe puberteediga. Minu õpetaja Strebeleva ütleb, et käitumisprobleemidega täiskasvanud pole reeglina lapseeas piisavalt mängida saanud.

Soome psühholoogid hoiatasid ammu, et ühiskond, mis hakkab laste arengut teatud etapil kiirendama – ja Eesti ühiskond teeb seda väga võimsalt –, viib lapsed hoopis arengukriisi. Nagu ütleb pedagoogikateadlane Karl Karlep: hakkad liha küpsetama, paned valusa tule alla, ja milline on tulemus? Väljast kõrbenud, seest toores.

Kõik vanemad ei sunni lapsi trenni, vaid lasevad ikka mängida.

Jah, aga osa asju jääb tegemata. Minulgi läks tükk aega, enne kui mõistsin, et ka tavaarenguga laps ei hakka mängima, kui teda ei õpetata. Ta omandab küll esemete piiratud kasutusoskuse, aga ta ei oska neid rollitingimustes tarvitada ega rollis suhelda.

Paljud vanemad arvavad, et mängust tähtsam on lugemine-kirjutamine. Osa vanemaid küll teab, et mäng on tähtis, kuid ei hooma, et nemad peaksid olema need, kes lapsele rollimängu õpetavad. Lepitakse sellega, et laps tegutseb mänguasjaga. Aga see on esemeline tegevus – jah, tal on mänguasi käes, aga ta ei võta rolli. Marika Viksi uuringud Põltsamaa 2–3aastaste laste vaimse arengu kohta andsid tulemuseks, et 43% lastest ei tunne esemete kasutusviise. Ja viletsamaks osutusid just kodulapsed. Sama asi kehtib mänguasjade kohta: lapsele ostetakse hunnikute viisi asju, kuid ta ei oska nendega midagi teha, sest talle pole õpetatud, kuidas nendega mängida.

Mida tähtsat rollimäng õpetab?

Ei olegi aspekti, mida rollimäng ei mõjutaks, aga on ka neid asju, mida ainult mäng võib õpetada. Esiteks: mäng on suhtlemise kool. Mängus õpib laps eakaaslastega suhtlema, aga tähtis on nüanss, et ta õpib suhtlema nagu täiskasvanu. Võttes rolli, on ta ju täiskasvanu: arst, õpetaja, ema. Ja ta suhtleb sellelt tasandilt. Täiskasvanuna peame paljusid eri rolle täitma. Rollimängus saab laps harjutada, et igal rollil on oma käitumisviis, suhtlemisstiil, sõnavara, hääletoon. Nii saab ta hilisemas elus aru: hetkel olen selles rollis ja käitun niimoodi. Kui vähe osatakse meil tänapäeval rolle vahetada! Ülemus on kodus ikka ülemus, poliitik igal pool poliitik.

Teine asi: lapse paneb mängima soov saada täiskasvanuks. Aga mängides mõistab laps, et paraku see täiskasvanuks saamine nii lihtsalt ei käi. Enne tuleb veel väga palju õppida! Ja see on motiiv järgmise etapi jaoks. Kui seda motiivi pole kujunenud, ei ole mõtet last kooli saata. Laps peab tahtma kooli minna. Ja kui laps ei saa rollimängu mängida, siis seda motiivi sellisel määral ei kujune. Et see tahtmine lõhutakse seal õige ruttu ära, on teine teema.

Siis, emotsionaalne sfäär. Laps esineb oma rollis siiramalt kui parim näitleja. Oma siiruse ja puhtusega mõjutab roll lapse tundeid. Rollimäng on praktiline empaatiavõime harjutus: ema-lapse mängus laps ju harjutab, kuidas last aidata. Aga kodumäng on praegu mudilastel üks viletsamaid. Meil on olnud Barbie-periood – missugused isiksuseomadused said siis mõjutatud? Barbie oli sõbranna, aga mitte keegi, kelle eest hoolitseda. Emade põlvkond, kes on Barbiega üles kasvanud, on meil juba olemas.

Edasi: enesekontroll. Mängueas lapsel on emotsioonid veel tugevad, enesekontroll nõrk. Aga mängus on kõik lapsed koos. Siin on omad reeglid, milles kokku lepitakse. Tahad mängida – allu! Ja laps teeb seda, milleks ta igapäevases elus suuteline pole: ta kontrollib ennast, et mängu reeglitele alluda. Lastepsühholoog Elkonin tegi katse: palus viieaastasel poisil ühel kohal seista ja mõõtis aega. See ei kestnud kaua. Mõne aja pärast palus ta samal poisil olla piirivalvur. Ja seismise aeg pikenes kordades! Rollitingimustes laps teadis, kes ta on ja miks ta peab seda tegema – see mõjutas tema käitumist nii võimsalt.

Vaimne areng. Rollimängus tuleb üsna ruttu periood, kus laps kasutab üht asja teise asja funktsioonis. Õnnetus meie mänguasjalettidel on, et kõik lelud on nii täiuslikud, komplektides on kõik asjad olemas! Ja lapse mõtlemine on tänu sellele kokku surutud. Ma soovitaksin lausa provotseerida olukordi, kus lapsel pole vahendit ja ta peab võtma kasutusele asendaja.

Sa oled laste mängudest ehmatavalt musta pildi maalinud.

Parem maalida mustaks kui jätta halliks. Muidugi on kodusid ja lasteaedu, kus tegeldakse mängima õpetamisega. Jumal tänatud, kui rühma või koju külla tuleb laps, kellel on mänguoskused! Lapsed õpivad kiiresti mängima, kui nad näevad mängumudelit. Ent me ei tohiks ainult sellele lootma jääda, mängu õpetamise peaks lapsevanem ikka enda peale võtma. Kui meie mängu ei õpeta, hakkab lapsele elu õpetama meie praegune keskkond. Aga kas me seda tahame?

Ühel õhtul olin tööl liikumispuuetega laste rühmas. Oli jäänud kolm last. Lapsed mängisid arstimängu. Üks oli haige, kaks ravisid. Tüdruk askeldas haige ümber, nagu ma olin õpetanud, ja rääkis: “Hm, kurk on punane. Peab rohtu andma.” Poiss: “Rohtu võid sa ju anda, aga kõigepealt peame kuulid välja võtma!”
Näe, õpetad küll lapsi mängima, aga ega mängud keskkonna mõjudest pääse.
Sellest, kuidas õpetada lapsele rollimängu, loe uuest eriväljaandest Väikelaps.