Millal käskida-keelata, millal anda lapsele võimalus ise otsustada?


Laps, lapsepõlv, lapse elu
Laps, lapsepõlv, lapse eluFoto: Andres Putting

Me tahame oma lastele vaid parimat. Kui ise oleme lapsepõlves millestki ilma jäänud, püüame kõigest hingest, et meie lastel oleks seda külluses. Kusjuures pole tähtis, on selleks mänguasjad, maiustused või vabadus.

Me tahame näha neid sisemiselt vabadena, iseseisvatena ja vastutusvõimelistena. Samal ajal võitleb meis soov nende elu täielikult kontrollida ning kehtestada omad mängureeglid.

Kuidas siis leida tasakaalu vabaduse ja keeldude vahel?

Kust kasvavad jalad

Tänaste laste vanemad kasvasid üles keeldudega ühiskonnas. Nad kuulsid pidevalt sõnu „ei" või „ei tohi", ning tegid kõik nii, nagu ema ja vanaema käskisid. Jätnud meelde oma teismeea solvumised, otsustavad vanemad oma lastele nüüd anda täieliku vabaduse. Alguses on kõik hästi. Lapsed aga kasvavad ning 10-12 aastaste vanemad avastavad ootamatult, et nende laps ei kuula mitte kedagi, keeldub õppimast ega aita koduseid. Ta on haaratud vaid isiklikest huvidest. Ning just siit saavad alguse konfliktid: rangete reeglite järgi kasvatatud vanemad püüavad nüüd korra majja lüüa, teismelised aga protesteerivad teravalt. Järsk mängureeglite muutmine lõhub täielikult väljakujunenud käitumismudeli perekonnas.

Seotud lood:

Kaasaegsed vanemad puutuvad kokku uue reaalsusega: kui nende lapsepõlves oli vanemate põhiülesanne hankida lapsevanker, koolivorm ja teksapüksid, siis nendel on olmeprobleemid sageli teisele plaanile jäänud. On tekkinud tunne, et oma laste kasvatamine on imelihtne. Paraku seisab 25-30-aastaste emade ja isade ees mitte vähem keeruline ülesanne - kujundada oma lapsest isiksus avatumates ja vabamates ühiskonnatingimustes, kui see oli nende lapsepõlves.

Kas siis tänastel lastel on tõepoolest rohkem vabadust? Jah, ja see on normaalne - muutub aeg, muutume ka meie. Tendents on ülemaailmne. Samas on see üsna kummaline võrreldes ühe teise ülemaailmse tendentsiga, milleks on infantiilsuse kasv täiskasvanute seas. Me muutume vabamaks, mitte aga alati vastutustundlikumaks.

Loe veel

Aga võib ka väita, et tänastel lastel ei ole rohkem vabadust, neil on rohkem stiihilisust. Mõlemad vanemad töötavad palju ning veedavad vähe aega koos oma lastega. Et leevendada süütunnet, üritavad nad neid koormata mitmesuguste tegevustega, küsimata seejuures, kas need ka lastele huvi pakuvad. Selle tulemusel elavad lapsed vanemate rütmis, neil pole hetkegi vaba aega, sestap ei jõua nad kõiki saadud teadmisi korrastada ega oma isiklikke eesmärke välja kujundada.

Teine kaasaja tendents on vanemate püüe olla oma lapse sõber. Näib, et selles ei ole ju midagi halba, ent taolise lähenemise puhul kaovad barjäärid. Sõber-lapsevanem on lapse jaoks temaga ühel tasemel ning ta ei ole enam autoriteet. Väikese inimese jaoks on aga oluline teada, et on olemas keegi, kes on temast tähtsam. See loob kaitstuse tunde.

Kas siis tasub piirata laste vabadust?

Selles suhtes on psühholoogid praktiliselt ühel meelel. Nimelt on nad veendunud, et lapsed vajavad tõepoolest teatud piire. See loob neile ohutuse ja stabiilsuse tunde. Kui kõvasti laps ka reeglite vastu ei protesteeriks, siis juhul, kui neid keelde pole eriti palju ning kõik need on targalt põhjendatud, on ta oma sisimas rahul.

Keelud peavad olema järjekindlad, mitte vastavalt oma tujudele. Reeglite loogika ja põhjendatus võivad ennetada terve hulga probleeme. Paljud vanemad ei vaevu lastele seletama, miks midagi ei tohi teha. Või siis teatavad lihtsalt: „Sellepärast, et mina ütlen nii". Väikese lapse teadvuses kaotab selline keeld igasuguse mõtte ning ta leiab, et see on vanema tahtmatus temaga suhelda. Lastega peab rääkima, seletama neile keeldude põhjusi.

Siinkohal tasuks meenutada tõusva päikese maa traditsioone. Jaapanis ei öelda lastele: „Ei tohi", neile öeldakse: „Ohtlik". Ning selline lähenemine loob lapse jaoks hoopis teistsuguse süsteemi.

Kui me midagi keelame, kas siis laps ei arva hoopiski, et me ei armasta teda? Tegelikult on kõik vastupidi. Piirates milleski last, hoolitsedes tema ohutuse eest, anname talle mõista, et me armastame teda. Lapsed, kelle vanemad kõike lubavad, võivad mõelda, et vanemad ei hooli neist.

Õige ja põhjendatud keeld ei ole piirang, vaid kaitse ebasõbraliku ümbruse eest, see on vanemate hoolitsus oma lapse eest.

Väikene inimene on isiksus

Vanematel on vaja rääkida lapsele mitte üksnes reeglitest. Ei piisa lihtsalt lubamisest, vaja on selgitada, miks seda tohib. Laps on vaba oma valikus, kas alluda reeglitele või rikkuda neid. Vanemate ülesanne on lapsele seda vabadust näidata ning arutada koos temaga läbi ühe või teise valiku tagajärjed, selgitada talle eeliseid, kui ta valib reeglid.

Vanemad peavad mõistma, et isegi väikene inimene on isiksus. Tuleb tunnistada laste õigusi, sealhulgas ka õigust solvuda või olla rahulolematu oma vanematega.

Õigus vabadusele on lapsel olemas igas vanuses, lihtsalt see vabadus on erinev oma kvaliteedi ja hulga poolest. Vahel tahaksid vanemad, et nende laps oleks ideaalne - heidaks alati õigel ajal magama, peseks hambaid, ei loobiks mänguasju laiali, saaks vaid häid hindeid...

Nende meelest on nii õige. Tegelikult on siin tegemist vanemliku egoismiga - neile on lihtsalt mugav lastega, kes alati teevad kõik nii nagu vaja.

Ent lapsed kasvavad ning astuvad täiskasvanuellu. Siis aga algavad „õigete ja heade" poiste ning tüdrukute tüüpilised probleemid: neil on keeruline ennast leida, valida endale iseseisvalt elukutset ning ka partnerit. Nad kardavad alateadvuslikult midagi ette võtta, kuna pelgavad eksimist.

Vanemad võiksid teada, et reeglid ongi selleks olemas, et neid vahel rikkuda. Kui juhtus nii, et ema lubas kogemata lapsel õhtuse kommi päeval ära süüa, pole see surmapatt. Tähtsaim on emotsionaalne ühtekuuluvustunne ja soov luua suhteid, mitte elu koos õigesti käituva „robotiga".

Vabadus valida

Kui vanemad lubavad kogu aeg kõike oma lapsele, siis võtavad nad temalt valikuvabaduse. On ekslik eeldada, et on normaalne, kui võetakse kõik otsused ise vastu kuni lapse 18-aastaseks saamiseni. Kui ta aga saab täisealiseks, siis suudab ta oma õigusi igakülgselt kasutada. Tegelikult kasvavad sellised lapsed üles sisemiselt konfliktsetena. Pahatihti nad ei teagi, mida tahavad, kuna sünnist saati on täiskasvanud lämmatanud kõik nende isikliku arvamuse eosed.

Et seda ei juhtuks, tasub teadlikult eraldada lapsele teatav vabaduse ala juba varases eas. Näiteks võib laps valida sukkpükste värvi või multika, mida ta vaadata tahab. Mida vanemad lapsed, seda keerulisem ja autonoomsem on nende vabaduse tsoon. Tuleb valmis olla ka selleks, et mitte kõik vanemaks saava lapse mõtted ja tunded ei ole vanematele kättesaadavad. Selle teadmisega tuleb harjuda ning üritada ennast kuulata - mis nimelt puudutab sind kõige enam. Kas see, et tal on vabadus või see, et sind on nüüdsest tema elus vähem?

On mõningad isiklikud tsoonid, kus laps peab olema absoluutselt vaba. Esiteks on see mänguvabadus - laps võib mängida oma, mitte vanemate stsenaariumide järgi. Teiseks peab tal olema loominguline vabadus - las joonistab ükskõik, milliste värvidega, ükskõik, mida; mõtleb välja persoone ja loob neist enda tahtmist mööda muinasjutte.

Lapse initsiatiive tuleb igati ergutada, otsides ja leides temas andeid. Samas ei tohi unustada distsipliini. Lapsed peavad teadma, et neil on kohustused ja vastutus. Selline lähenemine aitab neil mõista oma isiklikku tähenduslikkust, seejärel on aga juba hulga lihtsam minna edasi täiskasvanute ellu, osates vastu seista mõttetutele ja ebamõistlikele piirangutele.

Sisemine vabadus

Tänapäeval võib olla vaba. Samas seisneb peamine küsimus selles, kuidas me oma vabadust kasutame. Piirangud, mis tulevad isiksuse seest (seesmine enesekontroll) aitavad ellu jääda ja täiustuda. Välised aga aitavad mõista teiste inimeste piire.

Vanemad, kes kehtestavad laste jaoks reegleid, peavad aru saama, et ka nende endi jaoks on olemas tabud. Üks peamistest on, et ei tohi lapse peale karjuda. Kisa erutab teda veelgi rohkem ning tekitab soovi manipuleerida vanematega suurema hulga hüsteeriahoogude abil.

Üleskutse: „Lõpeta hüsteeritsemine!", ei vii kusagile. Ema ei tohi mitte kunagi olla lapse jaoks „raudne leedi". Ei ole vaja oma iseloomu näidata. Võimukatel emadel on reeglina tahtejõuetud lapsed. Pole vaja karta, et nii võib „krooni" kaotada - tuleb tunnistada oma nõrkusi, eksimusi ja ka oma tujusid.

Kuidas siis kasvatada vastutustundlikku ja seesmiselt vaba inimest?

Peab hoiduma reeglite mehaanilisest pähetuupimisest. Lapsele tuleb selgitada reeglite mõtet, nende otstarbekust, teda tuleb ergutada tegema iseseisvat vaba valikut ning võtma selle eest ka vastutus enda peale. Kui laps on õigesti kasvatatud, siis kujuneb tal välja vastutusvõime ning ta ei luba endale taltsutamatut käitumist. Kui laps kasvas aga ilma mingi kontrollita ning vaid pressis vanematelt välja kõike, mis pähe tuli, siis on see tegelikult lihtsalt karistamatuse tunne.