Mille poolest erineb hüpe­raktiivne laps lihtsalt aktiivsest lapsest


Mille poolest erineb hüpe­raktiivne laps lihtsalt aktiivsest lapsest
Foto: Shutterstock

Mõni laps ei seisa pudeliski paigal – juba kaheaastasena ei kõnni ta kunagi, vaid aina jookseb. Ometi ei tähenda see veel, et ta on hüperaktiivne.

Kuidas teha vahet, kas laps on loomu poolest hoogne ja füüsiliselt toimekas või on tegemist diagnoositava aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH)? Viimane nõuab lapsevanemalt toimetulekuks erioskusi. Laps aga peab õppima oma eripära tundma ja ohjama, et kasvada eluga toime tulevaks täiskasvanuks.

Kõik kooli­eelikud, tihti ka alg­klasside lapsed ning eriti poisid on juba loomu poolest füüsiliselt aktiivsed. Vaid mõned tublid tüdrukud suudavad paigal istuda, käed põlvedel. Järgnevalt selgitame, mille poolest erineb hüpe­raktiivne laps lihtsalt aktiivsest lapsest.

Kas lapsel on raskusi keskendumisega?

Tasa püsimist ja õpetaja kuulamist õpivad lapsed ajapikku. Kolmeaasta­selt ei tasugi seda oodata. Võime püsida klassiruumis omal kohal 45 minutit järjest on kooliküpsuse oluline verstapost. Kui koolieelikust hüper­aktiivne laps peab üle kümne minuti õpetaja juttu jälgima, siis käitub ta nii, nagu oleksid ussid püksis. Niheleb, hüpitab jalgu, kõõlub tooliga või tõuseb püsti ja kõnnib ruumis ringi. Keskendumist vajava töö tegemiseks soovitatakse hüper­aktivistid panna laua taga kummipallile istuma, et nad saaksid mõnuga niheleda.

Kas laps on impulsiivne?

Seotud lood:

Hüperaktiivse lapse tegutsemis­puhangud võivad tun­duda kõrvalt­vaatajale pöörased või isegi agressiivsed: juba ta nihutab uitmõtte ajel diivanit, nii et lillevaas diivanilaualt peaaegu maha lendab. Mõni laps isegi häälitseb oma jõulise pingutusega kaasa, nagu kuulitõukaja spordi­platsil. Hüper­aktiivne on kogu aeg liikvel, teda juba naljalt istumas ei näe. Täiskasvanueas võivad nad olla kiidu­väärselt tõhusad tegelased, kel on indu aina tegutseda, näiteks raugematu jõuga ettevõtjad või naised, kes kodus väsimatult koristavad ja kraamivad.

Need on lapsed, kes “kuulevad, aga ei kuula”.

Kas laps on justkui omas mullis?

Loe veel

Süvenedes ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi, on seal probleemiks nii liigne aktiivsus kui ka sellega kaasnev tähelepanuhäire. Need on lapsed, kes “kuulevad, aga ei kuula”. Mõned neist ei suuda koolieaski keskenduda enda riidesse panekule. “Ütle, kus pool su pea on, siis ma tean, kas sa tuled või lähed,” ütles mu Otepää vanaema oma hajameelsele tütrele. See ütlus käib eriti hästi just tähelepanuhäirega laste kohta.

Kas laps kaotab tihti oma riideid ja asju?

Mõnel polegi probleemiks liigne aktiivsus, vaid tohutu hajameelsus. Väikesed lapsed ikka kaotavad mütse või kindaid. Tähelepanuhäirega lapsel võib paar kindaid iga nädal kaotsi minna, ja nii aastaid. Tal võib olla raskusi ka lühikese ülesande läbi­lugemisega või kirjaliku töö juures püsimisega, sest juba läheb mõte uitama. Tähelepanuhäirega lapse vihikus on lehekülgede kaupa alustatud ülesandeid, kuid ükski neist ei jõua ilma kõrvalise abita lõpule.

Kui tunned mõnes kirjelduses ära oma lapse, siis ei pruugi see veel tähendada, et tal peaks tingimata olema ATH diagnoos. Mõnel lapsel võib ilmneda üks või teine loomujoon, millest ta välja kasvab. Kuidas neid lapsi aidata? Selleks on kaks lihtsat viisi.

Aita neil lastel keskenduda, luues võimalikult vaikse keskkonna, välti­des visuaalset ja helilist müra. Ära hoia telekat või raadiot taustaks lahti.

Aktiivsuse ja impulsiivsuse väljaelamisel ja kanaliseerimisel on sport tubli abiline.

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare