Kümmekond aastat tagasi oli vanemate jaoks koolivalikul oluline ­kindel perspektiiv: et kooli ei suletaks, et põhikooli juurde kuuluks ka gümnaasium, et ikka õpetajaid jätkuks. ­Seitse-kaheksa aastat tagasi, kui ajakirjandus hakkas avaldama koolide pingeridu, muutus­ paljudele oluliseks koolilõpetajate akadeemiline sooritus riigieksamitel ja kõrg­koolidesse pääsenud vilistlaste ­protsent.
Viimastel aastatel on elava ühis­kondliku arutelu tagajärjel tõusnud oluliseks­ märksõnaks see, kas laps on koolis ­õnne­lik. See, mis täpselt aitab koolirõõmu säilitada, jääb aga iga pere enda mõõta.

Kõige lihtsam on panna laps piir­konnakooli. Kooli valides võib oma osa mängida see, kus käivad suuremad õed-vennad, millise kooli on lõpetanud ­vanemad või kuhu lähevad lapse parimad sõbrad. Ka selles loos selgub, et valikuid langetatakse aina rohkem subjektiivsete mõõdupuude alusel – näiteks mulje järgi, mille jätab lapse potentsiaalne esimene õpetaja, ja tunde põhjal, mis tekib tule­vases koolimajas ringi liikudes.

Mõnele perele tundub mõistlik valida väikeste klassidega kool, teisele meeldivad hingeharidus ja hooliv õppemetoodika,­ kolmas peab lugu traditsioonidest ja õppe­töö kõrgetest tulemustest. Meie liberaal­ne ­hariduspoliitika lubab lapsi õpetada ka vanemal endal või, kui lapse­vanem on eriti hakkaja, pidada ise kooli.

Kuigi keeruline otsus, mis nõuab läbi­mõtlemist, leidub lapsele haridusteed valides seega siiski valikuvõimalusi. Kuus peret räägivad oma valikutest ja jagavad kogemusi.

Waldorfi kool

Tallinlanna Lea (35) tütar Gilleke Kalev (9) õpib Keila erakooli Läte 3. klassis. Kooli valikus mängis rolli see, et Gilleke oli käinud ka Waldorfi pedagoogikat järgivas lastehoius.

Lea: „Lastehoiukogemusest hoolimata järgisime koolieelsel kevadel tavapärast käitumismustrit ja käisime koolikatsumisel elukohajärgses mammutkoolis. Katsed läksid hästi, laps pääses ühe Tallinna eliitkooliks peetava kooli õpilaste nimekirja. Samal ajal käisime koos ka Waldorfi koole vaatamas ning uurisime, mille alusel toimub vastuvõtt neisse. Selgus, et neis uurib lapse kooliküpsust kooliarst-antropoloog ning lisaks vesteldakse lapsevanemaga. Gilleke oli arsti hinnangul kooliküps.

Niisiis, tuli valida. Me ei valinud kooli, mis kodule mugavalt lähedal. Eelistasime Waldorfi kooli. Kõigepealt õhkkonna pärast. Olen kindel, et see pole mitte iga inimese jaoks koolivalikul tähtis. Kool on lihtsalt koht, kuhu laps peab minema, mis tunnet sa seal ikka taga ajad! Meil aga pidi tekkima õige tunne. Selles koolis õpiks rõõmuga ka ise!

Loomulikult esitasime ka meie endale küsimuse, kas kooli õpitase on ikka piisav. Õnneks oli meil võimalus tutvuda Waldorfi kooli vilistlastega. Neist õhkus enesekindlust, sõbralikkust ja lugupidavat suhtumist kaaskondlastesse. Enamik neist olid pärast põhikooli lõpetamist valinud sobiva gümnaasiumi ning valutult integreerunud tavakooli õpirütmi. Paljud õppisid edasi kõrgkoolides.

Õppetöö eripärad: Suurim erinevus tavakoolist on õppetöö korraldus. Waldorfi koolis toimub epohhiõpe. Esimeses klassis õpitakse süvenenult vormi- ja täheõpetust (hilisem emakeel) ning matemaatikat järjest kuu või nii kaua, kui õpetaja tunneb, et vaja on. Kõike tehakse rahulikus tempos ning õpetaja on oma õpetuses vaba. Haridusministeeriumiga on kokkulepe, mida õpetama peab, kuid kuidas seda teha, selles osas ettekirjutusi ei ole. Esimesse klassi mineja ei pea tähti tundma, kuna täheõppega koolitöö pihta hakkabki. Tähti õpitakse läbi lugude, need lood on meeles ka veel vilistlastel!

Esimeses klassis kodutöid ei ole. Kooliskäimine on nagu toidu söömine – päeval koolis õpitule antakse aega kodus seedida. Hilisemates klassides lisandub kodutöö, sedamööda, kuidas õpetaja otsustab. Igapäevaselt tegeldakse maalimise, muusika ning võõrkeeltega. Kahte võõrkeelt hakatakse õppima kohe esimesest klassist. Kehaline liiku­mine nii suusatamise, sportlike kui koolipäeva jooksul toimuvate sotsiaal­sete mängude näol on väga oluline, kusjuures võistumänge ei korraldata. Kõigile antakse võimalus olla just nii hea, kui ta on, ning tunda koostege­mise rõõmu.

Waldorfi koolis õppivad lapsed on täiesti tavalised, igaüks oma loomuga­ ja oma kodu nägu. Ka meie klassis on olukordi, kus on vaja lastevanematel sekkuda. Kuid rõõmu teeb, et lapsevanemad on huvitatud, kuidas lastel koolis läheb. Suurim erinevus tavakoolist on õpilaste ja lapsevanemate suur jätkuv rõõm õppimisest ja kaasatöötamisest.“

Kogukonnakool

Muusik Kait Tamra (51) ja tema abikaasa, Tammiku talu perenaise Ave Tamra (46) soov oli, et nende tütred Nora (8) ja Mia (6) õpiksid väikeses koduses maakoolis. Paraku plaanis vald nende kodulähedase Pikakannu kooli sulgeda. Seepeale asutasid lapsevanemad mittetulundusühingu kaudu erakooli. Nora käib 2. klassis ja Mia lastehoius.

Ave: „Meie valik sai alguse eelmisel sajandil. Oleme hingeliselt­ selle kooliga seotud; eelmise sajandi 20.–­30.­ aastail olid Pikakannu kooli­ ­pidajad Kaidi esivanemad. Täpsemalt­ oli Kaidi vanaema siinse koolipapa Friedrich Petersi kasulaps ja ka Kait jõudis nende peres kasvada. Pikakannu­ kool oli Petersi ajal eestluse levitaja ja hoidjana väga oluline koht, siin tegutsesid laulukoor ja näitering, hoiti side­meid kultuuri­tegelaste, kirjanike ja kunstnikega.

Kui me Kaidi vanavanematekoju elama kolisime, tundsime vaimset sidet olnuga ja aatelisi kohustusi. Kui vald teatas, et sulgeb Pikakannu, leidsime, et hakkame ise MTÜ kaudu koolipidajaks. Nii et juriidiliselt oleme erakool, aga sisult peame seda meie kogukonna kooliks. Jah, muidugi oleks lihtsam olnud lapsed kuhugi mujale kooli viia – paned 1. klassis­ uksest sisse ja saad 12 aasta pärast kätte –, aga oleme nüüd juba vanemad ja teadlikumad ning tahame ise laste hariduses kaasa rääkida.

Kui lastega hommikul kooli­ läheme, kohtame ainult nelja­jalgseid: kitsi, jäneseid, rebaseid pluss igasugu kakulisi... Koolimaja on väga erilises paigas, selle juurde kuuluvad ka seltsimaja ja lastehoid. Kool koondab ümberkaudsete külade lapsi, kelle päevane teekond ei veni nii ebamõistlikult pikaks. Seegi on oluline, et lapsed on koos – maal ju naljalt ühe lapsega peret ei leia ja siis on tähtis, et ei pea üht viima ühte majja laste­hoidu ja teisi valla teise otsa kooli. Kuna seltsimaja kasutavad ka täiskasvanud kooskäimise kohana, seal peetakse sünnipäevi ja üritusi, on kool ja selle ümber toimuv meie kogukonna ülioluline süda.

Koolimajas on ahiküte, ümber puhas loodus. Huvikoolis saab õppida viiulit, kannelt, plokkflööti, meil on teatri-, käsitöö-, laulu-, toidu- ja talu­stuudio. Kõik toidud teeme kohalikest toiduainetest ja lapsi on koolis 20. ­Õppetöö käib kahes liitklassis.

Koolis õpitakse riikliku õppekava järgi, mis on põimitud pärimuskultuuri ja avastusõppega. Meie viiest õpetajast kolm on läbinud avastusõppe koolituse, tänu sellele teevad lapsed väga palju praktilist ja õpivad klassiruumist väljaspool. Seda pole küll karta, justkui jääksid maakoolis lapse teadmised nõrgaks. Väikeses klassis saab õpetaja iga lapsega tegelda, ja pealegi – kui klassis on kaks last, siis ei saa ju õppimisest kõrvale hiilida! Tänu laste vähesusele pole meil koolistressi. Muidugi tuleb ette pahandusi ja kaklusi, kuid need ei jää varjatuks, kõik lahendatakse ära.
Minu lastel pole seda küll veel olnud, et ei taha hommikul kooli minna. Vastupidi – kuna teised lahkuvad koolimajast alles kell 16, kui väljub koolibuss, paluvad minu omad ka, et ma neile varem järele ei tuleks.

Kui raskustest rääkida, siis oleme Eestis ainus kool, kellele kohalik omavalitsus ei maksa riigi poolt kehtestatud õpilaskoha maksumuse piirmäära, vaid kõigest poole sellest. Sel aastal tähendab see, et 73 euro asemel saame lapse kohta 36 eurot ja 50 senti. Selle rahaga on väga raske hallata õppetööst väljapoole jäävaid tegevusi – maja ülal pidada, tugiteenusi pakkuda jne. Peale lapsevanemate panuse oleme hakkama saanud tänu annetustele – tänu headele inimestele, kes annetavad igakuiselt, kes 5, kes 50 eurot! Info annetamise kohta leiab meie kodulehelt http://www.pikakannu.ee/annetused.“

Katsetega kool

Ettevõtjate Mairit (34) ja Keith (41) Saluveere poeg Don Rico (9) õpib Tallinna 21. Kooli 2. klassis.

Mairit: „Koolieelse aasta vali­kud olid üsna keerulised, poja esimene ja teine õppeaasta on selle kõrval­ olnud puhas rõõm. Otsused on ju vaja teha juba aasta enne kooliminekut, mõelda läbi, millises koolis võiks laps käima hakata. Valik sõltub iga pere ootus­test kooli kui institutsiooni suhtes. Kuna mõnes koolis on katsed, on vajalik vähemalt mingisugunegi last suunav tegevus. Last saab suunata kas eelkoolis või tuleb vanemal endal­ teda õpetada.

Rico käis eelkoolis. Eelkooli kasuks räägib võimalus saada parem ülevaade oma järeltulija­ oskustest, nagu näiteks sellest, kuivõrd suudab ta iseseisvalt töötada ja ennast vajadusel sundida, ning millised on tema sotsiaal­sed oskused kollektiivis. Kuna meie pere usub õppimise ja enesetäiendamise olulisusesse, siis soovisime tugevat kooli, kus on vaja pidevat tööd kõrgete tulemuste saavutamiseks.
Meile sobisid Tallinna 21. Kooli õppe­programm, inglise keele eriklass, tuttav maja – olen ise sama kooli lõpe­tanud. Ka pojale meeldis see kool. Kuna ka ­asukoht meile sobis, oli otsustamine lõpuks lihtne.

Sel aastal seisab see kõik uuesti ees teise lapse, Rica Miaga (5), kuid seekord juba märksa rahulikumalt. Loodame, et õde ja vend saavad käia
ühes koolis ja jagada just selle koolimaja tegemisi ja toimetusi.

Õppetöö eripärad: 21. Kool asub suurepärases majas, kus kohtuvad ajalugu ja uus disain. See annab lastele võimaluse oma silmaga näha elu arengut. Kooli kese on avar ja valgusküllane aatrium, mis aitab kaasa lennukate mõtete tekkimisele ja ergutab fantaasiat. Koolimaja on väga hea asukohaga, arvestades vanalinna, mitme teatri ja Kadrioru lähedust. Tänu sellele pääseb siit kõigest mõnusa jalutuskäiguga külastama paljusid huvitavaid kohti, näiteks Kumu. Viimases käimine on juba traditsiooniks kujunenud supertore ettevõtmine poja klassi­juhataja poolt.

Kool peab tähtsaks, et laps saaks avastada oma võimed, ning selleks toimuvad aktiivõppepäevad ning on loodud palju huvitavaid võimalusi: kunstiring, poistekoor, lastekoor, instrumendiõpetus, näite- ja tantsuringid, robootika, mitmed spordialad, võõrkeeled, ajaloo- ja loodushuviliste ring. Rico käib lastekooris; ka on ta osalenud korvpallitrennis.

Koolil on tugevad traditsioonid, näiteks on hästi tuntud kogu kooli hõlmav 26. aastat järjest korraldatav kunsti­nädal. Õpilasfirmade edule aitavad kaasa kooli antav­ ettevõtlusõpe ning võõrkeelte õpetamise mitme­kesisus.“

Kristlik kool

Muusikaõpetaja ja huvijuhi Kristi Jörbergi (38) ning ettevõtja Sven Jörbergi (43) tütred Gloria Elisabeth (10) ja Elise Christin (14) õpivad Tartu Kristliku Põhikooli (TKP) 4. ja 7. klassis.

Kristi: „Usun, et pole olemas neutraalset haridust, õpetaja annab lastele koos ainealaste teadmistega edasi ka oma maailmavaatele kohased väärtushinnangud. Pidasin TKP kasvatuspõhimõtteid oma lastele sobivaks. Tahtsime, et hea akadeemilise hariduse kõrval saavad lapsed ka hingeharidust. Boonuseks oli, et kool asub kodu lähedal.

Olen kooliga seotud ka tööalaselt, õpetan muusikat ja juhin huvitööd. Kool sai alguse 1994. aastal nende lastevane­mate initsiatiivist, kes soovisid oma lapsi­ harida ja kasvatada kristlikus meeles. Kristlik õpetus põhineb klassikalisel piibellikul usutunnistusel, pered meie koolis esindavad eri konfessioone. Kooli sooviks on olla lapsevanemale toeks – kasvatada lastest ausaid, tähelepanelikke, südamlikke isiksusi, kes austavad kristliku maailmavaate põhitõdesid ja eesti kultuuri traditsioone.

Õppetöö aluseks on riiklik õppekava. Koolipäev algab hommikupalvega, lisaks toimub kord nädalas piiblihommik, kus lastele räägivad kristlikest põhimõtetest erinevate konfessioonide pastorid ja noortetöö tegijad üle maailma, kuni Aafrika ja Indiani välja, kord nädalas toimub usuõpetuse tund.

Koolimaja asub eramajade keskel ning on väike ja hubane. Klassid on väikesed, 5–6 õpilast. Minu lapsed hindavad kooli juures avatud ja sõbralikke suhteid õpetajatega. Õpetajad märkavad ja rakendavad lapse annetega seotud oskusi. Näiteks eesti keele tunnis kirjutas Elise omaloomingulise muinasjutu „Segane värk“. Õpetaja saatis selle Rakvere Teatri Tuhka­triinule, jutt avaldati Rakvere Teatri kodulehel ja sealt hüppas see teatri välja antud raamatusse „Dõmdõdõmm ja võluraamat“. Elise klassijuhataja initsiatiivil sai „Segane värk“ ka klassiga lavastatud ja ette kantud. Palju tegeldakse muusikaga, noorem tütar laulab kooli mudilaskooris Kiriküüt, vanem tütar lööb kaasa tütarlaste ansamblis. TKP on aastaid korraldanud õpilasvahetust Norra kristlike koolidega. Vanematele tehakse koolituspäevi kasvatusteemadel.

Tänapäeval räägitakse hariduse kui teenuse pakkumisest ja selle­ kvali­teedist, kuid minul on hea meel, et TKPs keskendutakse lapsele ja tema arengule.“

Kodukool

Tartumaal elavad ettevõtjad Katri (34) ja Henri Truu (35) valisid Aronile (11)
ja Elisele (9) koduõppe. Lapsed õpivad teist aastat kodus.

Katri: „Alguses valisin kodu­õppe praktilistel põhjustel: mulle meeldib, kui lapsed saavad hommikul oma une täis magada. Mäletan hästi, kuidas laste väsimus koolis käies ­nädala jooksul kumuleerus, kuni reedel õõtsusid nad voodist välja nagu zombid.

Teine alustamise põhjus oli avastus, et kui tulime mõnelt reisilt, siis nädala õppekava saavad lapsed selgeks ühe päevaga. Miks siis koolis selle peale nii palju aega läheb?

Kolmanda tõuke andis kogemus, kui kord haiguse ajal tükk aega kodus õppisime. Jube mõnus õhkkond tekkis! Pojal oli olnud koolis mingi ainega probleeme, ja kui ma talle seda kodus seletasin, sai ta kohe aru: „Oh, nii lihtne!“ Lapse rõõmu nähes mõtlesin, kui kahju on sellest kõigest ilma jääda. Mina nägin vaid koolis käiva lapse töövihikuid, õppi­mise positiivne pool jäi nägemata. Nägime ainult väsinud last, kelle stressi kodu maandama pidi.

Mind kurvastas ka see, et ehkki tütar oli lasteaias olnud agar ­vihikute täitja, tuli koolis mõne kuuga blokk ette. Tema trots ja minu sund olid igapäevased, kui midagi valesti läks, oli nutt majas. Õpihimuline laps oli muutunud õppimise vastaseks.

Iga päev tegeleme õppetööga­ tund kuni kaks. Kellaaegu pole, kuid on süsteem. Ärkame, sööme, õpime. Esimesel aastal õppisime tavakooli materjalide järgi, nüüd oleme waldorfgümnaasiumi hingekirjas, ja kuna neil õpikuid pole, valime ka meie õppevahendid ise. Kasutame teemakohast kirjandust, harivaid tele- ja arvutiprogramme, räägime huvipakkuvad teemad läbi. Käime lastega kord poolaastas­ koolimajas vestlusel, et koolil oleks pilt laste edasijõudmisest.

Kuna kooliskäimisele aega ei kulu, saame­ palju tegelda hobide ja spordiga. Mõlemad lapsed käivad ­ringides-trennides, käime perega ­sageli suusareisidel ja seiklusspordi­võistlustel, kodu lähedal on palju spordivõimalusi.
Me ei pane hindeid, ma ju näen, kas nad said asja selgeks. Ka ei lähe me kunagi edasi enne, kui eelmine teema on selge. Või me tuleme selle juurde tagasi.“

Elukohajärgne kool

Tallinna Ülikooli lektori Triin Lauri (39) ja finantsjuht Tarmo Lehtmetsa (36) tütar Loore (9) käib vabariigi suurimas, Viimsi Koolis. Loore õed Anna (6) ja Miina (2) ootavad veel kodus kooliminekut.

Triin: „Meie pere jaoks olid kooliteemad ärevad 3–4 aastat tagasi, mil tuli Loorele kooli valida. Loomulikult oleks ka meile ideaalne olnud kodulähedane väike kool. Paraku meil sellist valikut polnud – meie elukohajärgne kool asub meie kodust umbes kümne kilomeetri kaugusel ning on riigi suurim. Nii kooli suurus kui ka meie töökohad Tallinnas kallu­tasid eelistused pigem mõne linnakooli suunas. Ja kuna ka naabripoisist sõber hakkas linnas eelkoolis käima, siis oligi esmane valik tehtud. Kahjuks oli eelkooli ja katsete­tegemise efekt see, et keva­deks oli Loore kindel: kooli ta kindlasti minna ei taha.

Kuna katsed ei olnud meile kuigi edukad, siis püüdsime suvel oma elukohajärgse Viimsi kooliga koos tutvust teha ja tulevase õpetajaga kokku saada, et hirme hajutada. Õnneks see võimalus oli. Sellegipoolest olid Loore kooliskäimise esimesed kuud ärevad. Ärev oli meile ka koolile eelnenud suvi, mil olime tõsiselt mures, kuidas lapsel koolis minema hakkab. Tundsime lapsevanematena teatavat läbikukkumise tunnet ja kahtlusi tehtud valikute õigsuses. Tänaseks on koolihirm õnneks möödanik. Oluline osa on siin kindlasti sellel, et Loore õpetaja on väga tore, samuti meeldivad tütrele klassikaaslased, kellest mitmega käis ta varem ühes lasteaias.

Olgugi et Viimsi kool on väga suur, on see suurus majas väga oskuslikult ära „peidetud“. Suure maja arhitektuuriline lahendus ja valgusküllasus loovad mõnusad pesalaadsed nurgakesed kõikidele algklassidele. Oma positiivne roll on kindlasti ka koolitädil, kes lapsi alati uksel ootab ja pärast tunde ära saadab. Viimsi kool vist tõesti pingutab selle nimel, et suurus oleks nende voorus, ja mulle tundub, et neil on see paljuski õnnestunud. Pealegi on uue maja suur eelis see, et huviringideks tekivad väga head võimalused. Lisaks ujulale on koolimajas tantsusaalid, moodsad laborid ja mis kõik veel.

Tänaseks on Loore klass küll hoopis Viimsi kooli väikeses majas ja sellega kaasneb nii häid kui ka halbu aspekte­ (näiteks eri majade vahel liikumine), kuid laias laastus on rahul tema ja oleme rahul meie.

Kui midagi kurta, siis vaid seda, et vald ei ole suutnud meie küla lastele koolibussi tagada ning kooliskäimine on logistiliselt üsna keerukas (ligi tund sõitu ühistranspordiga). Valla suutmatus aga on endaga kaasa toonud vahva kodanikuaktiivsuse – meil on külas nn koolisõidu meeskonnad, st kõik klapitavad teiste peredega oma laste sõite. Ja see on tore!“