Mina olen sinu sõber

Sõbraks ei sünnita, sõbraks kasvatakse. Kuid seemned selleks, et saada heaks sõbraks, on olemas igas inimlapses. Neid seemneid võib nimetada kaasa­sündinud empaatiaks. Side teise elusolendiga võib tekkida väga varases eas.

On märgatud, et juba vastsündinud reageerivad teiste beebide nutule. Üht liigutavat fotodega dokumenteeritud lugu kirjeldas Tallinnas peetud loengul Ameerikas ja Saksamaal töötav psühhoterapeut Siegmar Gerken. Enneaegselt ilmale tulnud kaksikutest oli üks nõrgem ja jäi oma kuvöösis üha kehvemaks. Paistis, et ta ei jää elama. Kuni keegi hella südamega meditsiiniõde tõstis ta reegleid rikkudes teise kuvöösi, venna juurde, kes hämmastaval kombel pani nõrgemale kaksikule käe ümber.

Lähedusel oli raviv toime: väiksem beebi hakkas kosuma ja jäi ellu. Võime luua teiste inimestega sidemeid ei aita meil mitte ainult ellu jääda, vaid ka oma elu nauditavamalt elada. Tarkus, mis oli teada juba vanarahvale: rõõm tundub suurem ja mure väiksem, kui on hea sõber, kellega neid jagada. Kuidas arenevad sõbrasuhted Algeline kaasasündinud empaatia on siiski kõigest seeme. Kulub aega ja vaeva, et empaatiaseemnest sirgunud taim õitsema hakkaks ja vilja kannaks – et laps omandaks sotsiaalse suhtlemise oskused, saaks aru reeglitest, mis käivad lävimise juurde, ning tajuks ja arvestaks ka sõbra tundeid.

Niisiis julgustage oma lapse sõbrasuhteid juba varakult. Hoidke aga meeles, et lapse oskused ja võimed olla sõber arenevad alles aastatega. Sõnadest enam õpetab lapsi teie igapäevane käitumine.

Järgnevalt linnulennuline ülevaade sõbrasuhete arengust lapseeas.

Beebi. Juba päris väikesed beebid teevad vahet täiskasvanutel ja lastel. Uuringud on näidanud, et beebide pilk peatub teistel lastel pikemalt kui täiskasvanutel; lapsed pakuvad neile huvi. Selles vanuses on kõige tähtsamad emme ja issi ning õed-vennad, kui neid on, kuid tasapisi harjutage oma titat ka teiste inimeste ja laste seltskonnaga. Aju areneb kõige kiiremini just esimestel eluaastatel, seetõttu tasub beebile pakkuda erinevaid kogemusi. Kui veel hiljaaegu arvati, et laps suudab teisega sõber olla alles 4–5aastaselt, siis nüüd on leitud, et põnnid võivad sõbruneda isegi esimese eluaasta lõpuks.

Nõuanne: Tore, kui teil on mõni tuttav pere samas vanuses lapsega, kellega üksteisel külas käia. Tasub aga meeles pidada, et alla aastane ei vaja suurt lasteseltskonda ega ka liiga tihedat lävimist. Nädalas mõned korrad beebikoolis või oma­vanustega liivakastis seltsida on tore. Jälgige oma last: ülestimulatsioon ilmneb väsimuses, ärritumises ja nutus.

Väikelaps (1–3). See on iga, mil laps õpib mõistma, et maailm ei keerlegi tema ümber. Kohati võib selle kogemine lapsele olla väga nördimust tekitav ja nõuda vanematelt suurt kannatlikkust. See on ka iga, mil saavad alguse sotsiaalsed oskused.

Kuigi ka nüüd on ema-isa lapse elus kõige olulisemad, on hea, kui tal on võimalik omataolistega kohtuda. 1,5–2aastased ei oska veel koos tegutseda, ent nad võivad rahumeelselt kõrvuti mängida. Vahel võib minna ka pahanduseks. Säilitage siiski rahu. Teie laps pole veel seepärast “paha”, kui ta üritab teise mänguasja endale võtta või kaaslast möödaminnes lükkab – mõistmine, et teine võib kurvastada või haiget saada, pole selles vanuses välja kujunenud.

Seletage lapsele rahulikult, et kui ta sõbra mänguasja ära võtab, on teine laps kurb. Kui teie väike marakratt kedagi lükkab, rääkige talle, et kui ta nii teeb, siis on sõbral valus. Niiviisi õpib laps ajapikku mõistma teise emotsioone.
Olge laste kõrval ja aidake neil keerulised olukorrad lahendada – teinekord piisab tähelepanu kõrvale juhtimisest, mõni­kord on vaja lohutada. Pange ka tähele, et te automaatselt ei asuks teise lapse positsioonile, sundides alati vaid oma last olema lahke ja mänguasju jagama. Ka teie väikesel pesamunal on õigused: kui nendega arvestatakse, õpib ta ajapikku teistega arvestama.

Nõuanne: Kui laps ei käi veel lasteaias, leidke mõni tore mänguplats või lastering, kus teie põnn võiks omavanuseid kohata. Ärge siiski üle pingutage. Sõna “sotsialiseerima” on noorte vanemate hulgas popp, kuid arvestage ka oma järeltulija temperamendi ja iseloomujoontega. Tagasihoidlikku ja arglikku põngerjat pole mõtet sundida olema seltskondlikum, kui ta on. Pole vaja liialt muretseda: lapsena tagasihoidlikud suhtlejad võivad täiskasvanuna edukalt sõpru leida.

Lasteaialaps (3–7). Kuna keel on nüüd piisavalt arenenud, et end arusaadavaks teha, on lastel lihtsam kontakte luua ja neid on rohkem.
Lasteaias tekivad lapsel esimesed päris sõbrad – mängukaaslased, kellega lihtsalt klapib paremini kui teistega. Tore on minna hommikul lasteaeda, kui tead, et sõber on ootamas. Tänuväärse töö teevad ära laste­aiaõpetajad, kes lastele sõpruse mõistet mängu ja õpingute käigus tuttavamaks teevad. Põngerjad õpivad koos, et sõpra tuleb aidata ja et kaaslastega tuleb sõbralik olla.

Muidugi ei ole see kõik nii lihtne, sest lapsed on erineva iseloomuga ja tulevad erinevatest kodudest. Vahel võib teie põngerjas hommikul rühma minnes avastada, et sõber on leidnud endale uue sõbra. Pettumus on siis suur, kuid laste ebajärje­kindlus on selles vanuses küllalt tavaline. Sõprade vahetamine võib kesta isegi kuni põhikoolini.

Populaarsemaks võivad nüüd muutuda need lapsed, kel on kaasas ägedamad mänguasjad. Arutlege lapsega sõpruse üle, ent pidage meeles, et viieaastane ei pruugi veel hästi aru saada, kui talle rääkida, et sõprust ei osteta.
Populaarsed on ka need lapsed, kes on milleski tublid, näiteks oskavad hästi joonistada, palli mängida, rattaga sõita. Aidake oma lapsel neid oskusi arendada.

Nõuanne: Et toetada lapse sõbra­suhete kujunemist, looge suhteid lapse lasteaiakaaslaste vanematega. Kutsuge lapse sõbrad kokkuleppel vanematega vahel külla ja lubage ka oma lapsel paariks tunniks sõbra juurde minna, kui teda kutsutakse. Looge kodus selline õhustik, et teie lapse sõpradel on seal meeldiv ja nad tunnevad end teretulnuna. Arutlege lapsega sõpruse üle, kui tekib sobiv hetk, ja rääkige ka oma lapsepõlve sõpradest.

Koolilaps. Nüüd, mil teie laps on kooli läinud, muutuvad sõbrad üha tähtsamaks. On aeg hakata oma lapsele andma rohkem vabadust. Kuidas seda teha linna­oludes, on muidugi omaette küsimus, eriti kui lapse päevakava on täis ringe ja trenne. Siiski võiks lapsel jääda vähemalt algklassides kooli ja harrastuste kõrvalt ka vaba mängimise aega.

Nüüd on märgata, kuidas poisid ja tüdrukud, kes juba lasteaia viimastes rühmades kippusid eraldi mängima, veelgi enam eralduvad. Poistele sobivad rohkem kambakesi tegevused, tüdrukud eelistavad leida ühe või paar südamesõbrannat. 10aastastel on põletav igatsus sõpradega koos olla. Neil tekivad oma saladused ja naljad, millesse täiskasvanuid enam ei pühendata. Te võite taga igatseda aegu, mil olite oma lapse usaldusisik. Püüdke end siiski lapse tegemistega kursis hoida ja tutvuge ka tema sõpradega. Vanematel võiks olla oma lapse lähemate sõprade ja nende vanemate telefoninumbrid, et vajadusel ühendust võtta.

Suhtuge lapse eraldumisse rahulikult: et saada iseseisvaks, täiskasvanud inimeseks, on lapsel vaja see protsess tasapisi läbi teha. Ärge siiski ilmutage oma lapse suhtes huvipuudust, arvates, et “ta on juba nii suur” – teismelised tajuvad seda armastuse puudumisena. 13–14aastased võivad küll väljakutsuvalt käituda ja sõbranna arvamus näib neile sootuks pädevam kui ema oma, kuid tegelikult teismelised siiski vajavad vanemaid ja kindlustunnet, et neile võib loota.

Nõuanne: Lapse kasvades andke talle rohkem ruumi. Vanemate ees on delikaatne ülesanne piire tasapisi nihutada. Teismeeas seondub sõprus ka eneseavastamise ja enese proovile panekuga. Lapse sõprade valikut teil enam olulisel määral mõjutada ei õnnestu.
Oluliseks muutub nüüd see, kuivõrd olete suutnud õpetada last “ei” ütlema, et grupimentaliteet ei hakkaks tema tegusid liialt mõjutama.
Oma sõpradest kirjutasid ja joonistasid Sõmerpalu põhikooli 2. klassi lapsed klassijuhataja Anneli Jõeloo juhendamisel.

Kuidas lapsest kasvab hea sõber?

Teise klassi lapsed kirjutavad siiralt: hea sõber on usaldusväärne, ei valeta, ei tülitse, on viisakas, lahke ja abivalmis. Kui mis tahes kooliklassis ringi vaadata, leiab sealt nii neid, kes juba oskavad olla head sõbrad, kui ka neid, kel on selles vallas veel arenguruumi. Kuidas head sõbrad kasvavad?

Kõige enam kujundab laps oma käitumist meie, täiskasvanute järgi. Mil moel suhtlevad temaga kõige lähedasemad – ema ja isa, õed-vennad? Kui lapse õiguste ja tunnetega maast madalast arvestatakse, õpib ka laps teistega arvestama ning leiab edaspidi endale kergesti sõpru.

Niisiis, andke päev-päevalt head eeskuju. Rääkige lapsega lahkelt ja kannatlikult, selmet järsult käratada. “Oota palun, ma räägin sinuga siis, kui ma oma telefonijutu olen lõpetanud”, mitte “Ole vait ja ära sega”.

Kui olete harjunud oma õigusi nõudma, selle asemel et enda vajadustest rahulikult rääkida, teeb seda ka laps. Kui annate oma vajadustest rahulikult märku, õpib teie lapski seda tegema. “Ära sega, ma tahan telerit vaadata!” ütleb lapsevanem. Ja kuuleb mõne aja pärast teismeliselt: “Ära sega, ma tahan...”

Pole just kõige meeldivam, eks ole. Seetõttu soovitatakse oma vajadustest pereliikmetele märku anda moel, mis arvestab ka teiste tunnetega: “Ma tahaksin selle saate lõpuni vaadata, siis ma saan sinuga rääkida. Kas sobib nii?”
Samamoodi kohelge lugupidavalt lapse tundeid. Ärge häbistage teda teiste ees ega naerge tema üle – või õpib laps teilt, oma vanematelt, et teiste inimestega võib käituda nende tunnetest hoolimata.

Mida ütleb laps? "Minu sõber on Riky, sest ta ei löö, ei kiusa ja on väga viisakas." ROBIN-MARCOS