Mida sellisel juhul ette võtta?

Karistamine on kõige viimane asi. See ei paranda olukorda, vaid teeb hullemaks. Lastel peavad olema piirid, aga neid ei tohi seada füüsiliste karistustega.

Lapse löömine näitab tegelikult vanema võimetust. Ta lööb, sest lapse käitumine on teda vihastanud ja ta tahab viha endast välja saada. Selle asemel tuleb jõuda põhjuseni, miks laps pahandust tegi. Last lüües lööme ta endast psühholoogilises mõttes eemale.

Mis on need kolm küsimust, mida endalt küsida enne, kui last lööd, loe SIIT!


Kui laps ei kuula isa või ema sõna, pole nad järelikult osanud teda kuulata. Me tahame, et meil oleks lapsega hea, aga ka laps tahab, et tal oleks meiega hea. Selleks peame teda mõistma.

Kui jõutakse juba füüsilise karistamiseni, tähendab see, et kumbki pool ei kuula teist. Kas füüsiline karistamine üldse paneb lapse vanematele kuuletuma?

Kuni murdeeani võib mõni laps hirmu pärast piirides püsida. Seetõttu jääb vanematele mulje, et karistamine toimib, aga tegelikult sellest tekkivad trots ja viha järjest kogunevad. Lapse psühholoogiline tugevus kasvab koos temaga ja lõpuks tulevad need tunded mitmekordse jõuga esile.

Teine variant on see, et laps käitub füüsilise karistamise tõttu küll nii, nagu vanemad tahavad, kuid on pidevalt hirmu täis. See piirab tema isiksuse arengut, tal pole loovust. Sellisel juhul tekivad psüühikahäired hiljem teistsugusel moel.

Allikas: sakala.ee