Mis arvutimänge su laps mängib?

Kas te teate, milliseid mänge teie lapsed või sõprade järeltulijad ar­­vuti taga mängivad? Et pilt selgem oleks, peaks ilmselt ise koos nendega mängima. Uskudes pelgalt lapse sõnu, et mäng on äge ja laialt levinud, võite eksiteele sattuda. Näiteks on arvutimäng "GTA" ("Grand Theft Auto") laste seas ülimalt populaarne, kuid teades, mis seal tegelikult toimub, kukuksid nõrgemanärvilised emad ilmselt toolilt - tegu on brutaalse tapmismänguga, kus ei kehti ükski moraalireegel.

Selleks, et lapsevanem ei kobaks pimeduses, on Ameerika ettevõtlikud meediatöösturid Ira Becker ja John Davison loonud kaks veebisaiti: whattheyplay.com ja whattheylike.com. Sealt võib lapsevanem leida arvutimängu koos sisukirjelduse ja hinnanguga sellele.

Kuid kas ei tähtsusta me arvutimängude mõju üle? Ameerika lapsevanemad nii ei arva. Käesoleva aasta augustis üle lombi korraldatud küsitlus whattheyplay.com'is andis tulemuseks, et peredes on suurim mure "GTA" mõju pärast. Vähem panevad muretsema laste suhted alkoholi ja marihuaanaga ning porno kättesaadavus internetis. (Ehkki, kui "GTA" mängus vajalikud lisad alla laadida, võib vabalt sealgi pornograafilise sisuga stseene kohata.)

Mängides tapjaks?

Muna-kana stiilis küsimusi võib arvutimängude teemal küsida küll, arvestades näiteks Soome või Ameerika traagilisi koolitulistamisi. Uudistest läbi jooksnud info põhjal armastasid mõlemad veresaunadega kurikuulsaks saanud soome noored, nii Pekka-Eric Auvinen kui ka Matti Juhani Saari, mängida veriseid arvutimänge. USAs Virginia osariigis 32 inimest tapnud Korea päritolu tulistaja Cho Seung-Hui mängis tõenäoliselt "Counter-Strike'i". Ühendriikide teisi koolitulistajaid seostatakse "Doomi" ja "Haloga", mis on samuti tapmismängud.

Nii on mõistetav õhus rippuv küsimus: kas vägivaldsed arvutimängud tekitavad mängijas soovi ka pärisverd pritsimas näha? Või on vastupidi - mõistlik on end mängides ohutult välja elada, selmet tegelikkuses agressiivselt käituda.

Loo autori isiklik kogemus on näidanud, et pikemat aega arvutimängu mänginud nelja-aastane ei ole kontaktne. See tähendab, et laps on kuri ning lööb, kui paluda tal mäng lõpetada. Ja seda isegi nii ohutute mängude puhul, mis Jänku-Jussi veebis üleval ripuvad. Ilmselt on väikese lapse närvisüsteemile juba pikem arvuti taga mängimine iseenesest kurnav.

Oxfordi ülikooli teadlased uurisid 430 kolmanda, neljanda ja viienda klassi õpilase käitumist. Selgus, et aktiivselt arvutiga mängivad lapsed satuvad tõenäolisemalt tülidesse ja kaklustesse kaasõpilaste ja õpetajatega. Samuti on nad verbaalselt agressiivsemad ning vähem abivalmid oma lähedaste ja sõprade suhtes.

See muidugi ei vii veel koolitulistamisteni. Siiski tekitab kõhedust võimalus, et liigne arvutiga mängimine võib õhutada agressiivsust. Nii tasub oma lapse mänge ja käitumist silmas pidada ning küsida endalt:

• kas laps veedab mängides rohkem aega kui midagi muud tehes?
• kas tal on sõpru või on ta pigem erakutüüpi?
• kas ta on enesekindel või ebakindel?
• kas ta on pidevalt sünge ja masendunud või rõõmsameelne?

Manitsemisest pole vähemalt teismeliste puhul enam eriti kasu. Kui olete murelik, tähendab see ilmselt, et aeg on katsuda oma lapsega suuremat lähedust saavutada ja vahelduseks temaga koos midagi ette võtta.

Vali eakohane mäng

Kas pelgalt nime järgi saab otsustada, on's arvutimäng vägivaldne või mitte? Vaevalt küll. Kristjan Sakk, Tallinna Arvutikooli koolitusjuht, kelle pojad (3 ja 7 a) on taibukad arvutikasutajad, on poiste kompuutriajale piirangu peale pannud. Samuti on kodus keelatud väga verised arvutimängud. "Ka siis, kui olen tööl, saan teatud arvutiprogrammi kaudu koduarvutis toimuvat jälgida ning vajadusel sekkuda," ütleb Sakk.

Kuidas aga saada aru, kas mäng, mida laps kogu hingest ihaldab, sobib talle mängimiseks? Siin on lihtne soovitus: iga arvutimängu karbi peal, tavaliselt all vasakus nurgas, on olemas info, näiteks 3+ või 16+ ja veebiaadress www.pegi.info. Number näitab, mis eluaastast on mäng soovitatav, internetiaadress aga viitab PEGI kodulehele.

"PEGI (Pan-European Game Information) on üleeuroopaline mänguteabe süsteem, mis loodi selleks, et aidata lapsevanematel teha arvutimänge ostes teadlikke valikuid. PEGI käivitati 2003. aasta kevadel ning sellega asendati mõnes riigis kasutusel olnud hindamisviisid süsteemiga, mis kehtib suuremas osas Euroopas. Seega, enne kui arvutimängu ostate, tutvuge märgistustega karbil," soovitab Kristjan Sakk.

IT-spetsialist Peeter Marvet, kelle peres kasvavad 7- ja 9aastane poiss, arvutimänguvastast meeleolu ei jaga. "Ma püüan hoolitseda selle eest, et poistel oleks ka teisi tegevusi. Laps elab ju kõigesse sügavalt sisse - ta võib lõpmatuseni vaadata multikaid, ehitada legotorni või mängida arvutiga," arutleb ta. Vanema kohus on jälgida, et säiliks mõõdukus.

Marvetite peres on kombeks lastega rääkida. "Juba enne mängu alustamist tuleb neile selgeks teha, mis on fantaasia ja mis päriselu," soovitab Peeter Marvet. "Kui kodutöö on tegemata, läheb laps mängu ülemäära sisse ega tee enam vahet.

Maailm on karm koht. Minu lapsel kadus isu veriste mängude järele ära pärast seda, kui ta nägi telerist filmi tuumasõjast. Meie peres on küll nii, et rohkem kui arvutimängude halba mõju kardan ma seda, et laps õunapuu otsast kukkudes jala murrab või batuudilt alla lennates viga saab."

MÄNG KISUB KAASA

Peeter Marvet, IT-meesVägivald meie ümber on paraku palju laiem kui arvutimängud - ainsad meie koju sattunud mängugranaadid ja püssimehed kinkis mu nooremale pojale sünnipäevaks üks tütarlapsest lasteaiakaaslane. Aga ma ei oska siiamaani öelda, kas kingiidee tulenes kinkija maailmavaatest või hoopis sünnipäevalapse enda salasoovist, mis omakorda oli sündinud mängusõjavarustuse puudumisest ja ümbritsevast meediaruumist.

Esileküündivate ohtude kohta kehtib aga üks huvitav reegel. Nimelt seab nii meedia kui ka meie teadvus oluliseks selle, mis foonist erineb. Esikaanele jõudev vägivald ei ole sageli meile igapäevaelus statistiliselt võttes probleemiks, küll aga see, mis on hakanud juba fooni sulanduma. Lisaks on meil kalduvus kujutada ette põhjuslikke seoseid seal, kus neid teps mitte pole.

Arvutimängude, nagu ka muude tegevuste puhul tasub võtta arvesse ealisi iseärasusi, ehk mida keegi mängida tahab. Ülimalt lihtsustatuna on see väiksemate laste jaoks miski, mida nad päriselus teha ei saa või ei tohi, teismeliste jaoks enda proovilepanek ning meile, täiskasvanuile, midagi sellist, mida tahaks, aga ressursid reaalelus ei luba.

Loomulikult tunduvad teisele earühmale mõeldud mängud mõttetusena või siis leitakse neis ikkagi võimalus teha seda, mis meelepärane - näiteks meeldib mu poegadele "SimCitys" ehitada linn toimivale tasemele valmis ning kehastuda seejärel jumalaks, kes saadab seda hävitama maavärina, vulkaanipursked, paar asteroidi ja tulnukrobotid. Ja liivakastis mängivad nad, muide, ka "SimCityt", ehk ehitavad lossid ning laastavad need siis korralikult. Lastel tundub lõbus olevat.

Kõrvalt vaadates on see muidugi kole ja hirmus, samuti nagu enamik hüpetest, mida nad teevad batuudil, või võitlus toruisolatsioonist mõõkade ja puust kilpidega. Ainus jama on selles, et kui ma lasen end kogemata sellesse võitlusse kaasata, muutub mäng mullegi huvitavaks - ja üllatavalt mitteohtlikuks - ning ma unustan neid korrale kutsuda.

Mulle meenub ka paari aasta tagune kooli isadepäev, kus isade-laste segavõistkonnad pandi rahvastepalli mängima. Visketugevus ja isade hüpped muutusid hetkega selliseks, nagu mängiksid mehed meeste vastu. Aih! Jätame siinkohal kõrvale seiga, et rahvastepalli peetakse kohati ka koolikiusamise legaalseks vormiks...

Kas ma peaksin sellest tegema järelduse, et lastega koosmängimist tuleks vältida, sest see kaotab nende korralikuks kasvatamiseks vajaliku distantsi ja kindlameelsuse? Või vahest on viga hoopis mõttelaadis, et tüdrukutele oleks vaja barbiroosasid mänge? Sõltub vaatepunktist.

VÄGIVALD EFEKTSES PAKENDIS

Kristjan Sakk, Tallinna Arvutikooli koolitusjuhtVaieldamatult on nii koolieelikute kui ka koolilaste seas üks populaarsemaid mänge "GTA" ("Grand Theft Auto"). Ent sarnaseid mänge on teisigi, näiteks "True Crime: Streets of LA", "Oblivion & Morrowind" või "Mercenaries".

"GTA" karpi uurides saab teada, et mäng on mõeldud täiskasvanutele (18+), sisaldab hulgaliselt vandumist, vägivalda ja tapmist ning vihjab uimastite kasutamisele. Mäng on visuaalselt efektne ja graafiliselt ilus, seega paistab sealne maailm väga reaalne. Samas saab seda veel vägivaldsemaks muuta, tõmmates internetist tasuta alla erinevaid modifikatsioone. Nende installeerimise käigus lisatakse mängu eriefekte, uusi relvi, seksuaalseid stseene jms.

Modifikatsioonid on fännide väikesed edasiarendused. Mängu enda põhimõte on lihtne: jääda ellu karmis maailmas, kasutades kõiki võimalusi, sealhulgas rusikaga näkku löömist, kaikaga pähe virutamist, auto varastamist ja tapmist. Tegelikkuses on mängul oma lugu, millest lapsed ei pruugi aga aru saada. Teine populaarne mäng koolilaste, eriti poiste seas on "CS" ehk "Counter-Strike" (15+), millega sarnanevad "Wolfenstein" ja "Doom".

Mängu mängitakse üle interneti üksteise vastu. Mängijad jooksevad virtuaalkeskkonnas ringi, püss käes ja relvaarsenal kaasas. Mäng on kiire ja küllalt närviline. Selle eesmärk on tappa võimalikult palju kaasmängijaid kas noa või püstoliga. Sagedasti puutub mängus kokku väljendiga head shot ehk "lask pähe", mille järel ilmub ekraanile üliverine vaatepilt sodiks lastud ajudest.

Palju mängitakse võrgus ka "RuneScape'i" strateegiamängu, kus tuleb läbida ohtralt tasemeid, et saavutada teatud staatus. Kuuldavasti äritsetakse koolides "RuneScape'i" tegelastega - nende "vingeksmängimine" on noortele rahateenimisvõimalus. Teatava summa eest saab osta staatusega tegelase. Mängija elab paralleelreaalsuses ning unustab tihti päriselu.Ka internetilehtede tasuta Flash-mängude seas on küllalt vägivaldseid leide. Tavaliselt on need vähese graafikaga verised võitlusmängud.

Tegelased on kas kriipsujukud või koletised, keda tuleb tappa. Kui vastane võidetud, saab mängija uue relva ja satub järgmisele tasemele. Tasemete vahel liikumine tekitab lastes hasarti, tahetakse näha viimase taseme vastast, aga enne sinna jõudmist on vaja teha hulgaliselt tapatööd. Selliseid mänge võib leida ka veebilehelt www.mangukoobas.ee valdkonna Action alt. Nende puhul kahjuks vanusepiiranguid seatud pole, seega peab lapsevanem mängu sobivust ekraanil toimuva järgi hindama.