Mis võib toimuda vanema lapse hinges, kui perre tuleb pesamuna?


Mis võib toimuda vanema lapse hinges, kui perre tuleb pesamuna?
Foto: Shutterstock

Teise lapse sündi planeerides on lapsevanemad sageli kahevahel. Kas nad ikka suudavad lastele võrdselt armastust, hellust ja hoolt jagada? Ning — mis peamine — ega vanem laps ei hakka väiksema vastu armukadedust tundma? Kahjuks pannakse siinkohal vanemale lapsele, kes on veel isegi üsna tilluke, suur koorem õlgadele — sina oled suur ja pead nüüd ise hakkama saama, kui vanemad beebiga tegelevad. Kas see on ikka õiglane?

Perekond sarnaneb laevaga, mille kurss sõltub pere poolt vastu võetud otsustest. Tuleb vaid õnne soovida, kui olete otsustanud pardale võtta veel ühe pisikese “laevapoisi või -tüdruku”. Ometi ei tohi unustada, et sellel imelisel merereisil võivad teid tabada mitmesugused raskused.

Vaikne sadam

Senini oli teie peres kõik selge ja rahulik. Laps sai tunda ema ja isa piiritut armastust. Ta oli alati tähelepanu keskpunktis, temale kuulus kogu hellus ja õrnus. Ning ta oli õnnelik, sest ei tundnud puudust ei tähelepanust ega soojusest. Tema teadvuses tekkinud illusoorse pildi võib aga lõhkuda teade „konkurendi” tulekust. Mida vanem teie esiklaps on, seda selgemalt hakkab ta mõistma, et nüüdsest tuleb tal kõike jagama hakata. Mänguasju, maiustusi, tuba… Ja memme musisid.

Lapse suhtumine vastsündinusse hakkab paljuski sõltuma sellest, kui taktitundeliselt õnnestub teil talle pere juurdekasvust teatada. Pöörake jalutuskäikudel, külas olles või telerit vaadates tema tähelepanu väikestele lastele. Tuletage oma võsukesele meelde, et alles hiljaaegu oli temagi selline. Jutustage, kui palju rõõmu valmistas teile tema sünd. Sõltuvalt lapse vanusest, rääkige talle, kuidas ta ema kõhus kasvas. Vastake kõikidele üleskerkinud küsimustele talle arusaadavas vormis. Ning siis andke teada, et elu kõige toredam asi on kordunud ning teie pere ootab taas uut beebit.

Seotud lood:

Veealused karid

Ei tasu veel vaimustusse sattuda, kui teie tark ja mõistlik esiklaps armastusega teie ümarduvat kõhtu silitab ega jõua kuidagi ära oodata, millal tema väike õde või vend sünnib. Olge valmis selleks, et lapse ootused ei pruugi end õigustada, ning pärast sünnitust kaob tal igasugune huvi vastsündinu vastu

Loe veel

Eelkõige on ta ju oodanud endale võrdväärset mängukaaslast. Ta on veendunud, et nüüdsest muutub ta elu palju lõbusamaks ja huvitavamaks. Kuid väikese sünd toob endaga peale rõõmu ja õnne kaasa ka hulga toimetusi. Seetõttu rääkige talle toredate ootuste kõrval ka sellest, et tilluke õde või vend võib esialgu palju nutta, nõudes pidevat hoolitsust. Et alguses ei oska ta isegi mitte käia ega rääkida, mängimisest rääkimata. Lubage, et hakkate koos teda õpetama.

Paluge kindlasti vanemalt lapselt abi. Andke talle mõista, et väiksema eest hoolitsedes ei saa te kuidagi hakkama ilma tema abita. Andke talle võimalus oma tähtsust tunnetada. Seletage, et “vanem“ - see tähendab tugevamat ja targemat. Muide, algul sünnitusmajast koju tulles on teil tõepoolest tema toetust vaja. Tänage siiralt oma abilist, isegi kui ta täidab kõige tähtsusetumaid ülesandeid.

Suhtuge oma lapse tunnetesse tähelepanelikult. Ta ei pruugi ju väljagi näidata, et armukadedus teda närib. Näiteks, kui toidate beebit rinnaga. Paljud vanemad kinnitavad, et nende vanemad lapsed on nii lähedast kontakti ema ja väikese vahel väga raskelt üle elanud, ning see on viinud isegi atakkideni, mille tagajärjeks on olnud sellised probleemid nagu halvad unenäod, enurees või sundkäitumine (juuksesalgu keerutamine, näpu imemine).

Olles märganud ka kõige väiksemaid muudatusi vanema lapse käitumises, pöörake sellele kindlasti tähelepanu. Kui pisibeebi imetamine teda tõepoolest haavab, siis püüdke teha nii, et ta sel ajal tegeleks millegi huvitavaga ning koos temaga oleks siis ka keegi täiskasvanu - nii ei tunne laps ennast mahajäetuna.

Inimene üle parda

Juhtub ka nii, et ema on vastsündinu eest hoolitsemisest niivõrd kurnatud, et tal ei jätku ei füüsiliselt ega moraalselt jõudu vanema lapse tarvis. Veidi hellitada, kiita, öelda mõni hea sõna - pärast mitmendat unetut ööd ei pruugi see enam õnnestuda. Ja ikkagi, püüdke oma esmasündinule võimalikult rohkem tähelepanu osutada, uskuge, laps oskab seda hinnata.

Ärge unustage, et vanemaks õeks või vennaks saades on teie laps ikkagi ju veel laps. Võimalik, et tal tuleb veidi varem täiskasvanumaks saada, kui seda tegelikult vaja oleks. Ometi pole see põhjus, et temasse liialt nõudlikult suhtuda, väiksemasse aga, vastupidi, vägagi leebelt. Ei tohi nooremale lubada seda, mis on keelatud vanemale, motiveerides seda tavapärase fraasiga: „Ta on ju veel nii väike!” Loomulikult on väga raske esitada erinevas vanuses lastele ühesuguseid nõudmisi, ometi tuleks püüda seda teha.

Vahel kardavad emad, et vanem laps võib ettevaatamatuse tõttu väiksemale liiga teha: „Mine kohe voodi juurest ära!”, „Miks sa oled kõhuli vankri peal, tule sealt ära!”, „Kuidas sa teda kallistad! Kas sa siis aru ei saa, et ta võib haiget saada!” Need on tüüpilised ärritatud emade ütlused. Ning õnnetule vanemale lapsele hakkab näima, et teda ei vaja siin maailmas enam mitte keegi. Tervitage igasugust, kasvõi kõige väiksemat tundepuhangut noorema õe või venna vastu. Õnnetuste vältimiseks olge ise alati kõrval.

Kirgede tormid

Vastavalt sellele, kuidas noorem kasvab, hakkab lastevaheline võistlus üha rohkem välja kujunema, seda isegi siis, kui vanemad oma lastega suhtlemisel tõeliste diplomaatidena käituvad.

Et kirgede puhang teie peres ei tõuseks armukadeduse tormituuleks, mis lastele üksnes halba teeb, tuleb kindlasti teatavatest reeglitest kinni pidada.

  • Igal lapsel on perekonnas oma koht, seetõttu peaksid täiskasvanud vältima võrdlusi nagu „Liis oskas sinuvanuselt juba ammu lugeda”, „Erik on nii väike, aga saab sellest palju paremini aru kui sina”. Sellised laused on kahjulikud mõlemale lapsele. Võtke last nii nagu ta on, isegi kui ta milleski väga tugevasti õest või vennast või teie enda ettekujutustest ideaalist tugevasti maha jääb.
  • Ergutage oma laste individuaalsust. Märgake nende tugevaid külgi ning ärge olge kiitustega kitsid. On tore, kui igal lapsel on oma isiklik harrastus. See aitab ära hoida lastevahelist võistlusmomenti.
  • Püüdke lastele eraldada isiklik nurgake, olgu see või õige väikene, kus asuvad tema asjad ning neid ei puutu mitte keegi teine. See aitab individuaalsust rõhutada.
  • Ärge lubage lastel üksteise peale kaevata. Õpetage neid oma emotsioone ja pretensioone otse solvajale välja ütlema: „Mul on paha tuju”, „Olen solvunud”, „Palun, ära enam nii tee”. Ühe pere laste vahelistel konfliktidel on omad eelised. Kui nad õpivad neid lahendama ilma täiskasvanute abita, saavad nad hindamatu kogemuse võrra rikkamaks ning oskavad tulevases elus paremini inimestega suhelda.
  • Püüdke iga päev leida veidigi aega oma lastega eraldi suhtlemiseks. Jäägu see iga lapse võõrandamatuks õiguseks.Võib-olla ei peagi püüdma armastada oma lapsi ühtemoodi, sest igaüks neist on kordumatu. Ning just teie võite seda neile tõestada. Tegelikult ootab ju iga laps, et keegi neile kõrva sosistaks: “Armastan sind kõige rohkem maailmas”.
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare