Muusika võluvägi

Mänguasjapoes ringi vaadates leiab üsna vähe muusikalisi võimeid või noodilugemist arendavaid lelusid, samas kui keele arendamiseks ja lugema õppimiseks on vidinaid ja raamatuid hulganisti. Tähti õpetatakse lapsele juba 3–4aastaselt, ent nooti ei tunne paljud täiskasvanudki.
Tõsi, lugemisoskuseta on raske toime tulla. Muusikata võiks teoreetiliselt päris edukalt elada, kuigi pole teada ühtki kuuljat inimest, kes poleks kunagi kokku puutunud muusikaliste helidega. Muusika on olnud inimkonna saatja aastatuhandeid ja kuulunud lahutamatult selle arengu juurde.
Helid enne sündi
Laps puutub helidega kokku juba enne sündi, sest loote kuulmine areneb välja raseduse 30. nädalaks. Loode kuuleb raseduse lõpul umbes samamoodi nagu täiskasvanu, kes on pea vee alla pannud. Lisaks ema ümbritsevatele häältele kuuleb loode ka ema südamelööke ja muid organismi tööga seotud helisid.
Kui varem arvati, et laps sünnib ilma oskusteta ja kõik, mis ta hiljem elus suudab, on kasvatuse vili, siis nüüdseks on selge, et lapsel on mitmed võimed juba sünnihetkel ja ta kasutab neid aktiivselt. Näiteks tunneb ta ära raseduse ajal kuuldud muusika, hääle ja keele kõla, eristab helikõrgusi ja saab aru, kui tuttavat viisijuppi mängitakse teises helistikus. Muusika, mida loode raseduse ajal sageli kuuleb, mõjub ka imikule rahustavalt.
Musikaalsus – oskus või anne?
2005. aastal Suurbritannias tehtud uurimuse järgi peab 15% inimestest end ebamusikaalseks. Lähemal uurimisel ilmneb, et suur osa neist lihtsalt pole muusikaga piisavalt kokku puutunud, nende võimed on arendamata.
Objektiivselt ebamusikaalseid inimesi on vaid 4% elanikkonnast. Näiteks ei suuda muusikalise taju probleemidega inimene ära tunda meloodiaid muidu kui laulu sõnade järgi. Ta ei suuda eristada helisid, mis ei sobi eelneva helireaga kokku. Omaette iseärasus on tämbrite mittekuulmine, s.t inimene ei saa aru, kas tegu on viiuli või trombooniga. Või kas heli on kõrgem või madalam. Veelgi haruldasem on häälte mitteeristamine, s.t inimene ei suuda hääle järgi näiteks pereliikmeid ära tunda.
Sellised eripärad võivad põhjustada ebamugavust igapäevaelus, kuid ei takista tavaliselt muusikat kuulata ja sellest rõõmu tunda. Sellisest inimesest ei saa ehk suurt muusikut, kuid ta võib muusikat siiski nautida.
Keskkond määrab
Paljud vanemad tahaksid teada, kas nende laps on musikaalne. Kuidas hinnata lapse võimeid?
Kindlasti ei saa väikeste laste ega ka täiskasvanute puhul olla juttu mustvalgest liigitamisest musikaalseteks ja ebamusikaalseteks, kuigi teadlased on seda teha üritanud.
2001. aastal kaksikutega läbi viidud uuringu tulemusena väideti, et 71% musikaalsusest on pärilik ja ainult 29% omandatav. On koguni tõdetud, justkui poleks teatud inimeste muusikaliste võimete arendamisele üldse mõtet ressursse kulutada. Teisalt on levinud ka 10 000 tunni teooria, mille kohaselt ükskõik mis alal eksperdiks saamine nõuab 10 000 tundi harjutamist. Selles on kindlasti oma iva.
Mõistlik oleks mitte otsida kaasasündinud eelduste ja omandatavate oskuste vahel proportsionaalset suhet. Ei saa arendada oskust, milleks pole geneetilisi eeldusi. Rähn ei õpi otsima vee seest kala ega part nokkima puukoore alt üraskeid. Loomaaia töötajad teavad, kui raske on seal loomalastele liigiomast käitumist õpetada: eeldused on, kuid loomuliku keskkonna puudumine ei võimalda neid piisavalt välja arendada.
Enamik lapsi sünnib muusikaliste eeldustega, ent kui keskkond ei paku piisavalt kokkupuudet muusikaga, jäävad need kängu.
Kui meeldib, siis õpin!
Lapse maailmas tähendab muusika hoopis enamat kui viisi­juppi. See hõlmab ka liikumist, uute helide tekitamist ja nende märkamist, silbimänge jpm.
Kui vanematele tundub, et laps “ei pea viisi”, pole veel tingimata alust väita, et ta on ebamusikaalne. Võiks hoopis jälgida, kas laps hakkab muusikat kuuldes rütmi järgi kaasa tantsima. Kas ta jääb kuulatama muusikat, mis talle huvi pakub? Kas ta suudab eristada “peenikest” ja “jämedat” häält, tõusvat ja laskuvat helirida? Võib ka olla, et laps ei laula viisi õigesti järele seetõttu, et ta ei saa aru, milleks seda vaja on.
Inimese aju töötab üht olulist seaduspära järgides: mis ei meeldi, seda ka väga hästi ära ei õpi! Seega pole vanemate ülesandeks mitte lapse andeid hinnata, vaid eri te­gevuste vastu huvi äratada, et lapse võimed saaksid avalduda ja areneda. Oluline on pakkuda lapsele varakult muusikalist tegevust, jälgides samas, et see oleks talle meeldiv, jõukohane ja huvitav.
Tõsine ajutöö
Muusika tegemine on lapsele tore mäng ja nauding, kuid seejuures ka tema ajule tõsine töö. See haarab korraga aju erinevaid piirkondi: musitseerimine on ju keerukas ja mitmetahuline tegevus, millesse on kaasatud liikumine, kuulmine, nägemine, rütmi ja vormi tajumine, planeerimine, sünkroniseerimine.
Teadlased kinnitavad, et muusikaga tegelemine toetab lapse kognitiivsete võimete arengut. Täiustuvad ilumeel, loomingulisus, keskendumisvõime, väljendusoskus, matemaatiline mõtlemine ja koordinatsioon.
Väikese lapse musikaalsuse kujundamisel ei peakski eesmärgiks olema saavutused, näiteks esinemised, vaid isiksuse ja kognitiivsete võimete mitmekülgne arendamine nauditava tegevuse kaudu.

Avarda lapse muusikamaailma!
Oma pill. Kingi või meisterda lapsele pill, millega ta saab ise helisid tekitada. Kallid elektroonilised mänguasjad polegi alati parim lahendus, sest laps ei taipa, miks ja kust heli tuleb. Mehaanilist heli tekitades saab laps aimu ka füüsikast ja akustikast.
Erinevad helid. Katseta lapsega helide tekitamist: täida klaaspudelid, metalltorud vms erineva hulga veega, koputa ja kuula helisid. Suuremate lastega võid kasutada kristallist veiniklaase. Täida klaasid osaliselt veega, niisuta sõrm ja vea mööda klaasi serva. Otsige koos erinevaid helisid, muutes vee hulka klaasis.
Rütmimuna. Pane üllatusmuna plastkesta sisse paar hernest või mõni riisi­tera ja kasuta seda rütmipillina.
Helide kuulamine. Kuulata lapsega helisid enda ümber. Jäljendage neid
ja rääkige neist: vihm, tuul, puude kohin, vee vulin, lume krudin, ukse
kriuk­satus.
Tants. Tantsi koos lapsega muusika järgi, kasutades uut ja huvitavat muusikat. Eri kultuurides on erinevad rütmid ja helid. Lapsed on täiskasvanule harjumatute helide suhtes palju avatumad, seega katseta julgelt.
Laul. Laula lapsele ja koos lapsega. Ära pelga, et sa ei laula piisavalt hästi: laps ei ole lauluvõistluse žürii liige, ta ei mõtle hästi-halvasti skaalal. Laps tahab, et oleks tore mängida.
Kodune kontsert. Kui laps on avalikule muusikaüritusele minekuks liiga väike või püsimatu, leia tutvusringkonnast mõni muusikakooli õpilane, kes oleks nõus väikestele esinema. Tehke tore kodune kontsert ning rõõmu on nii kuulajatel kui ka esinejal.
Säästa kõrvu! Korja ära muusikalised mänguasjad, mille patareid on läbi ja mis teevad seetõttu imelikku jorinat.
Mõttetu mürataust. Ei ole vaja, et kodus mängiks pidevalt muusika, raadio või teler. Igasugune soovimatu heli mõjub mürana ja kurnab närvisüsteemi. Laps vajab ka vaikust, et ise enda ümber helisid tekitada.
Mitte vale, vaid uus. Lase lapsel end juhendada: paku talle uusi muusikalisi tegevusi, kuid lase tal ise valida, mis talle meeldib. Laps ei musitseeri “valesti”, vaid loob uue helide maailma, mis ei peagi vastama täiskasvanu arusaamale “päris” muusikast.