Norra ja Belgia lasteaias pole nohu ega köha haigus!
Laias laastus jagunevad väikelaste vanemad kaheks: ühed, kes arvavad, et nohused-köhased lapsed võivad vabalt lasteaias käia, ja teised, kes on rangelt selle vastu. Tüli nende kahe leeri vahel kestab septembrist maini.
Nelja-aastase Gemma ja kahese Lennarti ema Mari (26) on seda usku, et väike nohu pole mingi haigus. “Kui tõesti peab nina nuuskama iga mõne minuti tagant, siis küll, aga kui nuuskama peab pigem õhuvahetuse tõttu või korra tunnis, siis mina küll oma lapsi koju ei jäta,” selgitab ta. “Alati hoiatan õpetajaid, et kui midagi hullemaks peaks minema, olen telefonikõne kaugusel.”
Hiljuti juhtus nii, et hommikul lasteaeda minnes lapsed jooksid koridoris ning rühma jõudes köhis laps end hingetuks. “Kui mõni teine lapsevanem oleks seda kuulnud, oleks ta ilmselt hirmu tundnud. Õpetaja oli samuti kahtleval seisukohal, kas laps vastu võtta, aga ma selgitasin talle, et asi on õhuvahetuses ja jooksmises. Õhtul ütleski õpetaja rõõmsalt, et ainus kord, kui laps veel köhis, oli õuest tuppa tulles.”
Mari arvab: see on paratamatus, et paari-kolmeaastased lapsed sageli haigestuvad. “Olgu teised haiged või terved, sõimeaastad on alati kõige raskemad ja vahel tundub, et haigused ei lõpegi,” arutleb ta. “Kindlasti pole põhjuseks teised, halvad lastevanemad, kes haigeid lapsi lasteaeda toovad. Väikelapsele on lasteaeda minek alati ka vaimselt keeruline ja juba see lubab pisikud lihtsamini ligi. Mida vanemaks laps saab, seda kergemaks läheb.”
Teiste riikide kogemus
Linda (35) elab Belgias ja tütar Arabella (5) käib seal koolis – Eesti mõistes on see lasteaed. “Nohu ja köha siin haiguseks ei peeta ja lapse sellel põhjusel koju jätmine on pigem taunitav,” ütleb ta. “Puudumisel tuleb esitada arstitõend ja ega arstidki nohu-köha puhul väga kergekäeliselt tõendit ei kirjuta. Mina olen sellise süsteemiga rahul, kuid kindlasti toimib see vaid siis, kui kogu ühiskond asjasse ühtemoodi suhtub või on vähemalt lasteaias ühtne reegel kokku lepitud.”
Linda muigab, et eesti lapsed tunneb Belgias talvel selle järgi ära, et neil on mütsid peas ja kindad käes. “Samas on siinseid lapsi nädalavahetustel hästi populaarne panna gaidi- või skaudirühma ja nii jooksevad nad tihtipeale terve talve parkides põlvpükstes ringi. Siin panustatakse karastamisele ja oma lapse pealt võin tõesti öelda, et vahel on tal küll väike nohu, mõnikord köhatab, kuid üldiselt on ta siiski harvem haige, kui Eestis oli.”
Norras elav Kelis Rain (37) on kolme lapse ema. Tema noorim võsuke, neljane, käib praegu lasteaias. Kelis räägib, et nohu ja ka keskmise köhaga viiakse lapsed Norras ikka lasteaeda. Seal on loomulik, et lapsed on iga ilmaga õues. Kui laps lasteaias magab, siis alati õues lapsevankris. “See oli küll natuke harjumatu alguses,” tunnistab ta. “Eriti see, et lapsele pannakse vähe riideid selga, samas ta magab soojas magamiskotis. Tuleb aga välja, et sellest tõesti piisas, sest lapsed igatahes on terved.”
Norras tõepoolest elataksegi ütluse järgi: pole olemas halba ilma, on vaid valed riided. “Väga populaarne on lastega talvel väljas grillimas käia. Ka sel juhul ei ole nohu ja köha probleem,” jutustab naine. “Kuna siin elab koos nii palju eri rahvusi, siis on ka suhtumine haigustesse erinev. Ikka on rühmas üks-kaks lapsevanemat, kes koosolekutel kurdavad, et haigeid lapsi tuuakse lasteaeda. Kuid siinsed eestlased on ilusti kohanenud.”
Iga haiguse puhul aga ei olda nii mõistvad Norraski. Kelisele on lasteaiast helistatud, kui laps on hakanud oksendama ja palavikku jäänud. “Siis oleme muidugi kohe talle järele läinud. Lasteaiast palutakse hoida laps kodus 48 tundi pärast viimast oksendamist,” lisab ta.
Lugu pärineb Pere ja Kodu arhiivist
