“Teatriinimestena oleme püüdnud vanematele öelda, et aastasel lapsel ongi ainult hetke­emotsioon – ärge siis keelake tal reageerida. Aga kui laps teeb korra “ää-ää”, siis on kohe “tšš!”. Samas, kui ma tõstan laval mingi kõristi üles, siis emad-isad sosistavad kohe kõvasti: “Näe, näe, näe!” Aga jumala eest, laps ise ei tohi miskipärast reageerida. Las ta reageerib! Näitlejaid see ei häiri,” seletab Anti.

“Etendustele on pandud ka vanusepiirid, kuid iga vanem peaks ise tajuma, kas tema laps kannatab tüki välja. Saan aru, et kui vanem on ostnud pileti, tahab ta seal ka lõpuni olla, aga kui laps ikka pool etendust karjub “ei taha, ei taha”, siis palun ärge piinake teda ja teisi vaatajaid.”

Nädalavahetuse ja argipäeva publik on väga erinev, sest laupäeval tulevad lapsed emade-isadega ja nädala sees õpetajatega. Vanematega on lapsed tagasihoidlikumad, aga kui kambakesi koos, suhtlevad julgemalt ja neid ei keelata ka nii palju. “Eks lapsevanem peabki tegema selgeks, et teatris ei lobiseta niisama ega tegeleta muude asjadega,” näitab Anti üles mõistmist. “Aga kui laps reageerib etendusele, siis palun, laske tal seda teha!”

Kui vanuse alampiir võib anda vanemale kasuliku vihje, millises eas lapsed etendusega kaasa lähevad, siis ülempiiri ei tohiks Anti arvates olla. “Me ju tegelikult püüame teha nii, et ka lapse­vanematel oleks samuti midagi vaadata. Samas osa vanemaid skrollib terve etenduse aja Facebookis ega otsigi sidet sellega, mida laps näeb.”