Olen väike, aga tubli!

Nelja-aastane Mauno ronis pannkoogitaina tegemise ajal toolile ja palus innukalt: "Tahan ka muna katki teha!"  Emal oli kiire. "Praegu ei saa, teine kord." Poiss ronis pettunult toolilt maha ja läks oma autodega mängima.

Ka kahel järgmisel pühapäeval sai ema taina tehtud ilma poisi abita. Mõne aja pärast Mauno tainateo vastu enam huvi ei tundnud. Küllap on iga oskuse omandamiseks üks "parim aeg" või õige vanus. Nii-öelda aken, mis avaneb teatud ajavahemikuks ja siis sulgub. Kui too iga kätte jõuab või aken avaneb, on väikesel inimesel soov ja huvi tegutseda. Uusi oskusi ja harjumusi on siis lihtne omaks võtta. Hiljem nõuab see nii lapselt kui vanemalt juba teadlikku pingutust. Küllap on üsna harilik seegi, et meil lapsevanematena pole tihtipeale aega lapse aitamis- ja tegutsemissooviga arvestada.

Võib-olla on takistajaks meie endi uskumused. Püüame oma last kasvatada leebemalt kui meid endid kasvatati ja säästame teda kõigist kohustustest. Võib-olla on meid aga lapsena liialt poputatud ja see on harjumuspärane käitumisviis ka oma laste puhul. Nii võime ühel heal päeval seista tõsiasja ees, et meie pahur ja abituks õppinud teismeline on trotsi täis, et ta peab ise oma tuba koristama. Seni polnud ta ju sugugi perekonnaellu panustanud ja kõigile paistis see sobivat.

Aga võib-olla polegi tarvidust lapsi koduste kohustustega koormata? Neil on ju niigi palju tegemist - lasteaed, huviringid, hiljem kool ja trennid, multikad ja arvutimängud, ja sõpradega tahaks ka koos olla

Lubage mul end väärtuslikuna tunda!

Lastele koduseid kohustusi anda ja, veel enam, nende täitmist jälgida on vanematele tülikas ja aeganõudev töö. Eks ole, lihtsam on asi ära teha kui õpetada plikatirtsu, kelle tolmupühkimise triibud tuleb pärast lapiga üle tõmmata. Või tagant torkida kaheksa-aastast selli, kelle nõudepesemise järel peab hakkama kööki koristama. Pealegi on ju kogu aeg nii kiire! Lõpuks, tänapäevastes linnakodudes pole eriti miskit teha ka, kõikesuutev pereema saab hakkama nii toiduvalmistamise kui kraamimisega (sel ajal kui lapsed arvutis istuvad või telekat vaatavad).

Ent siin ongi konks. Küsimus pole mitte niivõrd selles, et vanemad ise hakkama ei saaks. Kodused kohustused annavad lapsele midagi väärtuslikku: kogemuse õppimisest, tegutsemisest, vastutamisest ja järjekindlusest. Väike inimene tunneb, et on tubli ja vajalik pereliige. Laps saab ajapikku aimu ka sellest, et perekond on toimiv süsteem, milles üksteist aidatakse ja toetatakse. Et koos tegutseda on lõbusam ja toredam. Ja et töö pole tingimata tüütu kohustus või koorem, vaid argipäevaga kaasas käiv normaalne elu osa.

Ameerikas viidi läbi põhjalik kolmeosaline uurimus, milles otsiti vastust küsimusele, kuidas mõjutab vanemate leebe kasvatusstiil ja liigne järeleandlikkus laste elu täiskasvanuna. Küsitleti 1195 inimest.

Selgus, et täiskasvanuna tundsid liigselt leebes ja järeleandlikus peres kasvanud inimesed, et nad ei ole armastust väärt. Nad vajasid pidevalt välist tunnustust ja neil oli vähe oskusi, kuidas enda eest hoolitseda. Lastel, kel polnud koduseid kohustusi, kujunesid uurimuse põhjal välja järgmised hoiakud, mis neile elus kaugeltki kasuks ei tulnud:

• kui sa ei saa midagi hästi teha, pole mõtet seda üldse ette võtta;
• parem on loobuda oma huvidest, et teistele heameelt teha;
• midagi uut õppides loobun varsti, kui see mul kohe alguses ei õnnestu;
• väldin uute asjade õppimist, kui need mulle liiga rasked tunduvad.

Väikesed igapäevased kohustused aitavad lastel kasvada endast lugupidavateks, hästi hakkama saavateks inimesteks. Ilmselt on vanemate mõningane aja- ja energiakulu ning toimetulek laste puiklemise ja trotsiga seda väärt.

Mina oma lapsele küll nii ei tee

Mäletan oma lapsepõlvest, et suuremad talutööd tehti alati koos, talgute korras, oli siis heinategu või kartulivõtt. Viilimine polnud lubatud. Kui jäin liiga pikalt raamatut lugema (sest ausalt, ei viitsinud ju sugugi palava kätte torkivat heina riisuma minna), ilmus uksele vanaisa, kes ütles karmilt ainult kaks sõna: marss tööle! Häbi oli. Ja läksin. Aga esialgsele vastumeelsusele vaatamata olin lõpuks rahul:  lihased surisesid mõnusalt, töö oli tehtud ja kõigil hea meel. Ja see oli ehk kõige suurem tasu oma laiskuse ületamise eest.
Meie peres olid küll kindlad kohustused, kuid õnneks ei pingutatud tööga üle.

Laupäevaõhtuti tehti alati sauna ja puhati, ka siis, kui loog maas. Kuid minu tuttavate hulgas on mitu inimest, kes said lapsena tööst nii vastiku kogemuse, et oma lapsi nad mitte mingil juhul sundima ei hakka. Üks mu tuttav naine räägib lõputuna tunduvatest puuriidaladumise päevadest, mis väikesele tüdrukule olid tõeline füüsiline piin. Üks sõber aga kirjeldab, kuidas ema sundis teda suviti kohe uut tööd alustama, niipea kui eelmine lõpetatud. Kui peenar oli rohitud, tuli minna väikevenda valvama. Kartuleid võeti hiliste öötundideni. Head sõna abiks olemise eest ta ei kuulnud, ikka pigem etteheiteid.

Nõukaaegsed talumajapidamised on lagunenud, lapsed linnas laiali ja sellist orjamist ilmselt tänapäeval enam ei kohta. Kuid kunagised lapsepõlvekogemused võivad erimeelsusi tekitada hoopiski praeguste emade-isade seas.

Mul on silme ees üks kena perekond, kus mehe ja naise vahel käib vaikne võitlus. Nende väärtused on lihtsalt väga erinevad. Naist, nagu tüdrukuid enamasti, oli kasvatatud perega ühiselt tegutsema, kuid nii, et tal jäi lapsena aega ka mängida. Meest olid nõudlikud vanemad aga väiksest saadik sundinud talutöödes osalema rohkem, kui poisile tegelikult jõukohane oli, nii et tal oli tekkinud vastikustunne igasuguste kohustuste vastu.

Võite arvata, et selles peres ei olnud lapse kasvatamise osas üksmeelt. Kui ema tahtis seitsmeaastast tütart appi, andis isa sõnatult mõista, et ema ei lase lapsel olla laps ja kasutab teda ära. Veel enam, ka isa ise polnud kuigi aldis peretöödes kaasa lööma ja ema koorem oli liiga suur. Vanemate erimeelsuste keskel ei paistnud tüdruk kuigi õnnelik olevat.
Seega retsept: kõigepealt tasub läbi mõelda, mida te ise arvate laste panustamisest kodusesse ellu. Kui peres on kaks vanemat, on hea see ka omavahel läbi rääkida. Ja lõpuks rääkida lastega. Kokku leppida, kes mida teeb ja mis juhtub, kui kokkulepetest kinni ei peeta.

Tarbijast ja meelelahutajast oma elu loojaks

Mu pesamuna, nüüd juba 7aastane, vaataks vist hommikust õhtuni multikaid, kui tal lastaks. Tulles lasteaiast, oli tal tavaks kohe telekas käima panna. Kui lastesaade läbi, tuli ta minu juurde arvutiaega lunima. Õnneks on ta nüüdseks juba harjunud, et nii arvutis olemiseks kui multikate vaatamiseks on oma aeg, muul ajal tuleb ise mängida ning endale tegevust otsida. Mis ei tähenda aga põrmugi, et ta vähemalt ei prooviks mõnda aega, kas ma juhuslikult mitte meelt ei muuda.

Igaüks, kel on vähegi lapsevanemaks olemise kogemust, teab täpselt, kui raudset närvi on vaja, et lunimisele vastu panna! Ühe uurimuse kohaselt vinguvad lapsed keskmiselt üheksa korda, enne kui vanemad neile järele annavad. Ja mis seal salata, olen seda järeleandmise pattu oma elus rohkem kui küll teinud. Lihtne, ent ebamõistlik.

Lapsed, kel on ülemäärane kirg teleka ja arvuti vastu, kasvavad, jalad maast lahti. Nende närvisüsteem on pidevas erutusseisundis ja ootab üha uut stimulatsiooni.
Kokkupuude lihtsate igapäevaste tegevustega aitab lastel pisutki tasakaalustada meedia- ja meelelahutusmaailma pealetungi. Aitab aru saada, kuidas käib tegelik elu, ning kogeda, et virtuaal- ja pärismaailm on kaks eri asja. Pideva tarbimise ja meelelahutuse asemel õpib laps heas mõttes perekonda teenima, nii nagu teised teenivad teda. Ta mõistab, et inimene on sotsiaalne olend, loodud teistega koos elama, ja vastastikune abi lihtsalt käib kooselu juurde.

Kuidas aga alustada näiteks teismelise kaasamist kodustesse töödesse, kui ta seni pole neist osa võtnud?

Näiteks teete ettepaneku, et nõudepesu on teatud ajast teie 13aastase poja või tütre kohustus. Olge valmis protestiks ja vastupanuks. Võib juhtuda, et teie teismeline "unustab" alailma nõud pesemata. Või lihtsalt keeldub: "Aga Sven küll ei pea kodus midagi tegema!" Ärge rakendage liialt jõudu - andke lapsele valikuvõimalusi, et ta saaks ka ise olukorda juhtida. Ning vältige, nii palju kui võimalik, võimuvõitlust. Kui vanemana kannatate välja lapse porisemise ja jääte oma nõudmise juurde, võib juhtuda, et teismeline tunnustab teid sisimas rohkem ning hakkab ka endasse rohkem uskuma. Eneseusk on aga midagi, milleta on keeruline elada rahuldustpakkuvat ja head elu.

Allikas: J. I. Clarke'i, C. Dawsoni ja D. Bredehofti "Millal saab küllalt?" (kirjastus Tänapäev, 2008)