Üllatav viis, kuidas peres lähedust luua

Peresuhete tugevdamise saladus on tegelikult imelihtne — tuleb koos mängida! Lapsed vajavad lähedust ja tunnevad heameelt, kui vanematel on aega nendega koos mängida. On tõestatud, et koos mängimine tõepoolest tugevdab peresidemeid, see on isegi olulisem, kui trennid ja ringid, kuhu lapsi usinasti saadetakse.

Lapsel peab mänguks aega olema ja sinul peab olema aega lapsega mängimiseks. Olgu tegu klassikaliste kogupere-kaardimängude, nukkude või onniga, mängimine valmistab eluks ette ja on eelkõige väga lõbus.

Mängimine tugevdab peresid ja parandab suhtlust

Mängu ajal toimub palju arutelusid ja peetakse läbirääkimisi: Kas „Reisis ümber maailma" peab ikka teise nupu maha lööma? Või kas mängu võib lõpetada juba ka siis, kui kaks nuppu on koju jõudnud? Reeglite muutmine on konstruktiivne ja eeldab, et kõik räägivad omavahel ja püüavad leida ühise lahenduse. See parandab suhtlust, oskust ennast väljendada ja teisi mõista.

Mängimine aitab näha maailma teisest vaatepunktist

Lastele meeldivad rollimängud. Nad mängivad kodu ja käituvad nagu ema: vannitavad ja kreemitavad nukku ning panevad ta voodisse magama. Nukuköögis valmistatakse maitsvaid toite kogu perele. Teinekord võib laps mängida isa ning püüda kruvikeerajaga köögitoolid osadeks võtta. Selle käigus saab laps teada, et isa olla on hoopis teistmoodi kui ema. Kui lapsed on suuremad, hakkavad nad katsetama rollidega, mis ei tule enam nende vahetust keskkonnast: nad vallutavad mängimise käigus võõraid galaktikaid, ravivad loomi ja mängivad kooli näiteringis. Mängud on nagu elu peaproov. Lapsed saavad ilma riskideta ja ilma väliste ootusteta proovida erinevaid rolle ja olukordi, laiendades nii oma kogemuste spektrit: kord on nad heade, kord pahade poolel, mõnikord tugevad, teinekord nõrgad. Rollide kaudu õpivad lapsed ennast paremini tundma ja maailma teisest vaatenurgast vaatama. Peale selle aitavad rollimängud lastel toime tulla raskustega, näiteks kui koolis on tekkinud tüli.

Mängimine parandab kannatlikkust ja taluvust

Sinu laps kaotas Monopolis ja juba hakkavadki pisarad jooksma või pühitakse nupud vihahoos laualt? Ära muretse: see on täiesti loomulik käitumine. Kui vanemad näitavad head eeskuju ja oskavad hästi kaotada, paraneb aja jooksul ka lapse frustratsioonitaluvus. Mängimise ajal ei õpi laps mitte tingimusteta kaotama, vaid ka rasketes olukordades pead püsti hoidma. Vajalik on kannatlikkus ja taluvus.

Mängimine muudab enesekindlaks ja rõõmsaks

Lapsed õpivad läbi mängu juba väikesest peale. Vaid mõne kuu vanune laps hakkab haarama asjade järele, mis talle huvi pakuvad. Näiteks haarab ta nöörist, tõmbab seda ja kuuleb muusikat. See on vahva ja laps hakkab ikka ja jälle nöörist tõmbama. Selle käigus paraneb tema koordinatsioon ja peenmotoorika. Peale selle saab laps aru: „Ahhaa, ma oskan midagi teha." See teadmine annab enesekindlust ja tõstab tuju.

See pole muidugi nii mitte ainult väikeste lastega, vaid ka suurtega: viktoriini mängides õpivad algkoolilapsed uusi faktiteadmisi, teaduskomplektide abil avastavad uusi, senitundmatuid seoseid. Laua- ja seltskonnamängude mängimine pere ja sõprade seltsis on tavaliselt väga lõbus. Tunne, et midagi tehakse koos ja ka minul on siin oma roll, tõstab koolilapse enesekindlust.

Kas mängimise käigus tuleb alati midagi õppida?

Sõnast „õppimine" ei tohi valesti aru saada. See ei tähenda, et vanemad peaksid lapsi võimalikult pedagoogiliste mängudega kooliks ette valmistama. Tõeline mäng lähtub alati lapsest ja on eelkõige lõbus. Eluks kasulikke asju õpivad lapsed täiesti möödaminnes.

Allikas: Moodne Pere