Paks laps ja napp uni

Tänapäeva inimene magab päevas tund-poolteist vähem kui inimesed eelmistel sajanditel. Meil on oma eelkäijatega võrreldes ka kiirem elutempo, lühem aktiivse liikumise aeg, rohkem stressi ja teistsugused toitumisharjumused. Ja meie hulgas on tunduvalt rohkem ülekaalulisi.

Ülekaaluliste uuringud

Ligi paarkümmend aastat on uneuuringute tulemuste põhjal tehtud järeldusi, et vähene ööuni ja rasvumine on omavahel seotud. Seda eelkõige just laste puhul. Hispaania teadlased tegid kindlaks, et ööpäevas kuus või vähem tundi maganud inimeste seas oli märgatavalt rohkem lihavusele kaldujaid kui nende hulgas, kes magavad kauem. Sama tulemuse andsid mitmed USAs läbi viidud küsitlused, mille analüüsimisel tehti järeldus, et lühema uneajaga inimesed olid sagedamini ülekaalulised. Eriti teravalt ilmnes unepuuduse ja ülekaalulisuse seos laste ning noorte puhul.

Prantsusmaal jälgiti 74 poissi ja 76 tüdrukut sünnist kuni üheksa ja poole aastani. Uuringus võeti arvesse nii laste teleri taga istutud aeg kui ka nende vanemate ülekaalulisus. Tulemuseks saadi, et lühikeseks jäänud uni mõjutas lisakilode kogunemist kõige intensiivsemalt just viiendal eluaastal. Jaapanlased said uuringu käigus samalaadsed tulemused 6-7aastastel.

Inglismaal tehtud laste ja nende lihavuse uuringute käigus jõuti tulemusele, et kui magada süstemaatiliselt tund aega vähem kui tarvis, suureneb ülekaalulisuse risk koguni 80%. Soome teadlased on kindlaks teinud, et 1990. aastatest alates on nende koolilaste magamamineku aeg nihkunud järjest hilisemaks. Uneaeg on lühenenud, unevõlg kasvab ning päevane väsimus sageneb. Sama aja jooksul on Soomes algklassiõpilaste seas ülekaaluliste laste osa kasvanud juba 14%-ni.

Kuigi Eestis vastavasisulisi uuringuid tehtud ei ole, on unearstid oma igapäevatöös teinud samu tähelepanekuid: unehäiretega lapsed on sagedasti ülekaalulised.

Unehäired mõjutavad ainevahetust

Tänapäeval on teadlased avastanud kindla seose une ning organismi ainevahetuse vahel. Une ajal nõristuvad lapse verre elutähtsad hormoonid (kasvu-, stressi-, kilpnäärmehormoonid jt) ning ainevahetuse olulised osised (leptiin, greliin, insuliin jt). Just nende viimastega seostub otseselt unevõlast tingitud rasvumine.

Leptiin on rasvarakkude toodetav hormoon, mis hoiab organismis energia kulutamise ja söömise tasakaalus. See hormoon kuulub mehhanismi, mis vahendab organismis nälja ja heaolu signaale. Mida suurem on leptiini hulk, seda intensiivsemale energia kulutamisele ehk aktiivsele liikumisele see inimest ärgitab. Vähene leptiinikogus muudab aga loiuks ning annab seega võimaluse rasvapolstril koguneda. Uuringud on näidanud, et häiritud uni mõjutab otseselt selle hormooni tootmist - leptiini hulk kahaneb.

Greliin avastati üheksa aastat tagasi ning seda hakati nimetama näljahormooniks, sest tehti kindlaks, et hormoon aitab kontrollida söögiisu. Greliin tekitab näljatunnet ja söömisvajadust: mida rohkem organism hormooni verre paiskab, seda sagedamini inimene end näljasena tunneb. Greliini eritub verre kõige enam just kesköö ja hommiku vahel, seega uneajal. Halvasti magatud öö järel eritub organismi rohkem greliini ning näljatunne on tugevam.

Uuringud on näidanud, et unehäirete puhul on leptiini ja greliini hulk omavahel seotud: leptiinikogus kahaneb ja greliini oma kasvab järsult. Võimule pääseb loid olek ning isu magusa, rasvase ja ka ülemaitsestatud rämpstoidu järele - kogu aeg tuleb midagi põske pista.
Greliini hulk on omakorda seotud insuliinisüsteemiga. Insuliin on eluks hädavajalik hormoon, mis töötleb veresuhkru ümber organismile tarvilikuks energiaks. Pikaaegsed insuliinierituse häired on teise tüübi suhkruhaiguse peamine tekkepõhjus, aga ka veresoonkonnahaiguste riski suurendajad. Need haigused aga ongi just ülekaalulisusega tihedas seoses.

HEAD UNEHARJUMUSED IMIKUEAST ALATES

Beebi

Uinumisharjumused kujunevad välja 2.-4. elukuul. Sel ajal tuleb imikuga ärkveloleku ajal aktiivselt tegelda - see aitab pikendada tema öist und. Pooleaastasel beebil on juba välja kujunenud kindel une ja ärkveloleku rütm. Selles vanuses ei peaks laps enam vajama öist toitmist. Ta on suuteline magama öösel ilma ärkamata 9-12 tundi järjest.

Laps vajab ärkveloleku ajal aktiivset suhtlust, magamamineku eel aga und soodustavat rutiini: vaikne jutt, pesu, pidžaama selgapanek, kaisukaru voodisse tõstmine jms. Kui laps kasvab rahulikus miljöös, areneb tema närvikava paremini, ta on rõõmus ja rahulik ning tugevama tervisega. Une häirijateks võivad olla kiire motoorne areng ja haigused.

Väikelaps

1,5aastane laps vajab üldjuhul päevas vaid üht 1,5-3tunnist uinakuaega, ülejäänud vajalikud unetunnid magab ta täis öösel.
3-5aastased ei pruugi päevast uinakut enam vajada. On loomulik, et nad võivad aeg-ajalt öö jooksul korraks ärgata. Selles vanuses tuleb ette uneaegseid hirme ja luupainajaid, need kuuluvad eakohase loomuliku arengu juurde. Kui need muutuvad aga liiga sagedaseks ning lühendavad uneaega, tuleks nõu pidada arstiga.

Kindlal kellaajal uinuma harjunud lapse uni on sügavam ja kosutavam kui kindla magamaminekurütmita lapsel. Väikelaps, keda pole harjutatud iseseisvalt uinuma, pole ilma vanemate abita suuteline magama jääma.

Väikelaps magab paremini, kui ta saab ärkveloleku ajal võimalikult palju aktiivselt tegutseda: õues joosta, mängida, ronida. Ka mõneaastase uinumist soodustab kindel rutiin: rahulik tegevus enne magamaminekut, pesemine, ööriiete selgapanek, eelnevalt kokku lepitud pikkusega unejutt, tulede kustutamine (põlema võib jääda öölamp). Põneva telesaate või filmi vaatamine uinumisele küll kaasa ei aita.

Koolilaps

Noorukieas alustab sisemine kell võitlust koolikellaga, sest puberteediealistel on alateadlik kalduvus magamamineku aega õigest ajast kahe tunni võrra hilisemaks nihutada. Tulemuseks on igaöine paaritunnine unevõlg. Selleks, et oma unevajadus (9-9,5 tundi) täis magada, peaks nooruk, kes ärkab enne seitset, uinuma hiljemalt kümme.

Pideva unevõla tõttu kujunevad lastel välja käitumishäired, hüperaktiivsus ja jonni ajamine, noorukitel meeleoluhäired, tujukus, kurbus, päevane unisus ja riskikäitumine. Tulemused koolis halvenevad. Esineda võivad unehäired, nagu uneskõndimine, hammaste krigistamine, öised hirmusööstud, norskamine, häälekas hingamine. Need omakorda vähendavad vajalikku uneaega veelgi ning unenappusest tingitud sümptomid süvenevad: tekib krooniline väsimus, soov sagedasti midagi magusat või soolast näksida, käega löömise tunne, loidus. Kujuneb välja ülekaalulisus. Üks võimalus sasipuntrast väljapääs leida on nõu pidada unearstiga.

Allikas: unearst Mae Pindmaa Pintmanni Unehoiukeskusest (www.pintmann.ee)