Peedikotletid ja konservubadest valmistatud küpsised

Hoiatatud kaalika­aurud mind ukse pealt maha ei niida. Küll aga tervitavad mind rõõmsalt kaks heledapäist tüdrukutirtsu ja must koer, kes armastab peedikotlette. Olen jõudnud ajakirjanik Kaire Talviste koju, et rääkida ausalt ja avameelselt sellest, kuidas panna pere tervislikumalt toituma.

„See on nii põnev ja erutav!” pihib Kaire, endal silmad säravad peas. „See nõuab teadmisi, nuputamist, mõnikord veidi kavalust ja vahel ka oskust järele anda ning pakkuda vahelduseks varasemast harjumuspäraseid toite.”

Ent kõigest algusest. Ülemäära ebatervislik pole nende pere toidulaud kunagi olnud, sest selgub, et krõpse ema käsi ostma ei tõuse, friikartuleid ta õlis ei särista ja burgerite alla pole ta oma teenistust ka juba üle kümne aasta pannud. Pulgakommid on tabu, limonaad lubatud vaid erandkorras. Enamasti teeb ta ise kodus süüa. Toitu ostes jälgib pakenditelt nii kaloraaži kui rasvasisaldust, varasem eelistus olid light-tooted.

Mis muutus?

Muutused tulid vahetult enne vanema tütre Kertu (7) koolitee algust. „Mõtlesin sellele, kuidas parimal moel toetada oma lapse õppimis- ja keskendumisvõimet, et tal ikka energiat jaguks,” selgitab ema. Pere noorim, kaheaastane Karoliina, energiapuuduse all vaevlevat ei näi. Pärast koeraga hullamist hakkas ta majas ringiratast jooksma ega näita pärast viiendat ringi veel mingeid väsimuse märke.

Toitumise kohta lugedes hakkasid Kaire varem kinnistunud arusaamad järk-järgult muutuma. „Mõistsin, et meie toidus on suhkrul liiga suur osa. Kui hakkasin oma kuivainete sahtlit uue pilguga üle vaatama, siis ei näinudki seal muud kui süsivesikuid. Ka toitudes, mida pidasin varem tervislikuks valikuks.” Süsivesikud on peidus igas saia- ja leivaviilus, hommikuhelvestes ja müslis, samuti mahlas ja jogurtis. Just süsivesikud teevad light-tooted maitsvaks, ühtlasi ka vähem tervislikuks.

Süsivesikud pole oma olemuselt halvad, lastel on neid energia saamiseks hädasti vaja. Kui laps saab aga liiga palju rafineeritud süsivesikuid, mis muudetakse kiiresti energiaks (veresuhkru tase tõuseb ja seejärel langeb kiiresti), on nälg mõne aja pärast taas kandadel. Ema sooviks oli, et lapsed saaksid aeglasemalt imenduvaid süsivesikuid töötlemata köögi- ja puuviljadest, täisterajahust ja -toodetest, suhkruta müslist jne, et täiskõhutunne kestaks kauem ja taldrikutäis oleks kehale toitvam.

Kuidas läks?

Selle küsimuse peale Kaire muigab. „Ma tean küll, et mõistlik on alustada tasa ja targu, aga see ei ole lihtsalt minu loomuses. Kui midagi on vaja muuta, siis kohe ja korraga, tagasiteed enam pole!” tunnistab ta.

Selle tõenduseks undab köögikapi nurgal vaikselt dehüdraator, millesse on kuhjatud viis restitäit pohli ja astelpajumarjade kestasid, et talveks vitamiine kõrvale panna. Puuviljakauss on täidetud maalt vanaema juurest toodud õuntega. Suurel köögilaual on ka müslipurk, mille Kaire on ise kokku seganud, et vältida liigset suhkrut.

Ta on purkidesse teinud ise borši­põhja, sest avastas poesupist asju, mida oma perele enam pakkuda ei soovinud. Kõik makaronitooted on nüüd täisterajahust, toidulauale on lisandunud kinoa ja läätsed. Kommide asemel saavad lapsed süüa pähkleid, mandleid ja päevalilleseemneid. Light sildiga margariinid on asendunud taluvõiga. Vähemalt kaks korda nädalas on laual kala.

„Kõige raskem minu jaoks on olnud leida asendusi. Näiteks suhkrule. Mulle meeldib, kui tuba on täis hõrku koogilõhna, aga kuidas sa teed kooki ilma suhkru ja nisujahuta!”

Loodustoodete poest ostis ta igapäevaseks tarvitamiseks esmalt palmisuhkrut ning Stevia tilkasid. Nende maitse erineb veidi tavasuhkrust. Nisujahu asemel kasutab ta täisteranisujahu. „Minu esimeseks läbimurdeks olidki nende baasil tehtud pannkoogid, lapsed sõid vaat et parema meelega kui tavalisi kooke,” tunnistab Kaire. Samuti said terve pere heakskiidu osaliseks täisterajahu-pohlamuffinid, mille magustamiseks oli kasutatud mett.

Kastmete paksendamisel kasutab Kaire nisujahu asemel India teelehe seemnekestasid, mille maht kasvab paisudes 20 korda. Neid on ta lisanud ka liiga vedelale toidule. Külmkapis on tal nüüd pidevalt köögiviljavaru: brokoli, lillkapsas, tavaline kapsas, kaalikas, porgandid, suvikõrvits, seller, paprika, kurgid ja tomatid. Neid lisab ta lahke käega suppidesse. Näiteks kanasupp suvikõrvitsa, porgandi, kapsaviilude ja selleriga; hakkliha-juurviljasupp porgandi, kaalika ja juurselleriga. Pajaroale lisab ta veidi ka läätsi, lõppu ohtralt maitserohelist. Alati kõik ei õnnestu. Peedikotletid näiteks sai endale koer – ta oli ainus, kes oli nõus neid sööma.

„Kõige kahtlustavam minu uute toitude osas on olnud Karoliina,” hindab ema. „Täpselt nii ongi, nagu raamatutes seisab, et selles vanuses lapsed tahavad teada, mida nad söövad. Kui erinevad juurviljad on koos ühel taldrikul, on ta väga ettevaatlik.”

Laps nokib kõik võõra välja, näiteks hakkliharulli peidetud porgandi-kapsatäidise. Et ta siiski toitu vähemalt prooviks, on Kaire katsetanud erinevaid nippe. Näiteks sai aurutatud porgandirõngastest ehitatud taldrikule lumememm, mis leidiski tee lapse kõhtu. Piparkoogivormiga tehtud värske nuikapsa südamed jäid aga puutumata. Kui suur õde ees sööb ja kiidab, mõjub seegi Karoliinale julgustavalt. Väike sööb heameelega toorest porgandit, mida saab oma peenralt. Emale üllatuslikult eelistab Karoliina temaga sarnaselt süüa maitsestamata jogurtit, lisaks on ta hakanud pideva mahlajoomise asemel vett hindama.

Abikaasa paneb pidurid peale

Kõige innustunum ema toetaja on Kertu, kes kõike proovib ja heaks kiidab. Teinekord tõmbab pereema katsetamise indu veidi tagasi abikaasa, kelle meelest sidruniga hakklihapallid polnud mitte „huvitava maitsenüansiga”, nagu Kaire seda nimetas, vaid lihtsalt mittesöödavad. Samuti tundis ta juba ukselävelt ära, et tänane kartulipuder on tehtud hoopis kaalikatest ega söönud seda. Lapsed vahet ei märganud.

Naabrid on Kairele teada andnud, et kui mõni uus roog ei peaks perele meeldima, võib alati ka neile pakkuda. „Veel pole juhust tulnud, aga eks ma jätkan valitud rajal. Ehk veidi rahulikumalt küll,” lubab Kaire. Toitumise kohta on palju teavet ja mõnikord on see vastuoluline, kõike ei jõua ka järele kontrollida. Kaire õppis usaldama oma sisetunnet. „Kui retsept tundub ikka väga võõras ja veider, siis seda ma ei tee,” kinnitab ta. „Olen hakanud sisetunde järgi süüa tegema, lisan vaid veidi midagi uut.”

Kas tervislikum toit annab siis energiat? Vaadates seda, kui palju Kaire jõuab, võin kinnitada, et annab küll. Enne lahkumist uurin veel, millest on tehtud need maitsvad küpsised, mida ma nagu muuseas olen intervjuu jooksul põske pistnud. „Konservubadest!” vastab ta kelmikalt muiates.

Toitumisharjumusi muutke tasa ja targu!

Kai Teeäär, Tallinna Lastehaigla kliiniline psühholoog

Laste seniste toitumisharjumuste muutmine on vanemaile kahtlemata väljakutse ning võin kinnitada, et edu toob see, kui alustuseks ei tehta kardinaalseid uuendusi, vaid jätkatakse pere traditsiooniliste lemmiktoitude valmistamist uute või täiendatud komponentidega. Toitumispsühholoogia postulaadiks on see, et tulemusteni ei vii mitte meelepärasest ilmajäämine, vaid selle võimalikult tervislik asendamine.

Rõhuasetus puu- ja köögiviljadele on ainuõige lähenemisviis, aga sinna liikumiseks ei tohi kaotada laste usaldust taldrikul leiduva suhtes.
Toidulaua muutmisel võime lähtuda toitude makro- ja mikrotoitainelisest koostisest ning püüelda võimalikult toitainetihedate toitude poole (mõiste dr. Fuhrmani töödest).

Igasugune rafineerimine alandab toitainete tihedust meie toidus ning tulemuseks on erinevate ainete defitsiit ja sealt edasi juba tervisekaebused, sageli sellisedki, kus seoseid toitumisega tavapäraselt ei nähta. Öeldakse ka nõnda, et mida pikem on tsükkel algse komponendi jõudmisel toidulauale, seda vähem on selles toitaineid. Kui pakendilt komponentide lugemisel peame hakkama veerima keemiaõpikutest pärit termineid, on mõistlikum see toit ostmata jätta.

Tasakaalustatud toitumise eelduseks on kindlasti isevalmistatud toitude kasutamine võimalikult teada-tuntud toorainest (maavanaema õuna- ja marjasaak on hinnaline). Edasi tuleb pere lemmiktoitudes rafineeritud komponentide asendamine – kas siis täisteratoodetega või pähklite-seemnetega; rafineeritud suhkru asendamine tervislikumate valikutega.

Toitude kõrvale on hea pakkuda toorsalateid või siis aurutatud, kuid ometi krõmpsuvat köögivilja koos ürtidega. Lapsed söövad päris meelsasti köögivilja siis, kui seda pakutakse toorelt. On hea, kui käeulatuses on kandik tükeldatud spargel- ja lillkapsaga, porgandi ja kaalikaga. Tihti eelistavad lapsed süüa ka rohelist salatit ilma igasuguse kulinaarse vääristamiseta, st ehedalt. Eelnevale lisandub nüüd uute toitude tutvustamine. Kuulun nende hulka, kes peab väikest sammu seejuures suureks.

Kaire šokolaadiküpsised

• purk konservubasid, nõrutada ja loputada
• pool tassi suhkrut
• 2 suurt muna
• 1/3 tassi sulatatud võid
• veerand tassitäit kakaod
• 2 tl vanillsuhkrut
• veerand tl soola
• pool tassi šokolaadilaaste (eelista üle 70% kakao-
sisaldusega šokolaadi)
• 1/3 tassi hakitud pähkleid
Püreesta köögikombainis oad, suhkur, munad, sulatatud või, kakao, vanillsuhkur ja sool. Lisa šokolaadilaastud ja pähklid. Vala muffinivormi põhjale õhuke kiht (et laiali ei valguks) ja küpseta ahjus 180 kraadi juures pool tundi või kauem, kuni näed, et pind taheneb.