Pereterapeut: "Mõned vanemad tegelevad lapsega vaat et liigagi palju."
Mõned vanemad püüavad last igaks juhuks säästa ohtude eest. Nad tegelevad lapsega vaat et liigagi palju, kuid iseseisvus sellega ei arene. Laps ei õpi kogema ebamugavustunnet, millega on vaja elus harjuda.
Ene Raudla, psühholoog, perekeskuse Sina ja Mina pereterapeut jagab soovitusi, millal on õige aeg lapsel "käest lahti lasta".
Laps on valmis tegema samme maailma avastamiseks, kui tema vanemad on valmis. Arenedes süveneb lapses soov kõike ise proovida. Ta tunneb rõõmu, kui suudab ise lusikat hoida või tassi haarata. Ta võib neid tegevusi sooritada mitmeid kordi, sest tahab tunnetada, et suudab ise midagi muuta.
Väikestest iseseisvatest toimetulekutest tekib usk ja enesekindlus. On oluline küsida, kas vanemad usaldavad oma last. Ja vastupidi: kas laps tunneb, et tal on oma vanemate juuresolekul turvaline proovida uusi tegevusi? Et täiskasvanud ei teeks liiga palju tema eest ära, ei kritiseeriks ega halvustaks.
Uute inimeste või olukordadega kokku puutudes tekib lapsel stress, see on normaalne. Kui ta ei ole sattunud eakohast pinget pakkuvatesse olukordadesse ega kogenud toimetulekut, on tal hiljem raskusi emotsioonide endale hoidmise ja stabiliseerimisega.
Turvaline kiindumussuhe areneb sünni ja 3. eluaasta vahel. See on periood, mil tekib baasturvalisus: kas ma võin, saan ja suudan ise maailma avastada ja selles toimetada? Mis aga peamine: kas ma abi ja julgustust saan, kui ma seda vajan? Iseloomu kujunemise aluseks on närvisüsteemi omadused, mis kanduvad vanematelt lastele.
Kreeka õpetlane Archimedes on öelnud: “Andke mulle toetuspunkt ja ma liigutan maailma.” Turvaline esimene suhe ongi see toetuspunkt, et kogeda elu ja arengut. Ainult siis, kui laps tunneb end kindlalt, on ta valmis proovima uusi mänge, tutvuma uute inimeste ja olukordadega, olema enesekindel ja iseseisev.
