Pesematusest parasiite ei saa
"Kui koolist tuli kiri, et liikvel on täid, ei osanud ma midagi kahtlustada," räägib kahe tütre ema Riina. "Aga siis helistas tütar, et ka nende klass kubiseb täidest. Mul läks pea kuumaks ja paanika levis üle keha. Sest noorem tütar oli uinudes juba kaks päeva kõvasti pead süganud."
Tegevusse asuti kohe, kui laps koju jõudis. Kõige lihtsamal ja käepärasemal viisil - lapsele kallati pähe äädikat. Riina mäletas, et tal olid lapsena kord täid olnud ja siis võideldi nendega just niiviisi. "Kilekott peale ja tund aega oodata, siis ära pesta. Guugeldades leidsin samuti, et niiviisi tehakse.“ Täide hävitamiseks oli antiikne meetod tõhus, kuid viga sai ka lapse näonahk, mis äädikakompressi pidi taluma. Peanahale ei teinud äädikas midagi.
„Teise lapse puhul segasin äädika õliga ning kandsin pähe palju ettevaatlikumalt. Tal on ka veidi lühemad juuksed – see tegi protsessi mulle tunduvalt lihtsamaks."
Ehkki täilaibad korjati peale pesu peast ja kõik tundus kontrolli all olevat, osteti järgmisel päeval igaks juhuks ka apteegist täišampoon ning tehti korduspesu ning seda korrati nädala pärast, et hävitada ka potentsiaalselt koorunud täid. „Nii oli šampoonipudelil kirjas, et kui muna pole suure pesu peale veel peast kadunud ja peaks täiks kooruma, siis leiab ka tema oma otsa,“ täpsustab Riina.
Küüri elamist!
Lisaks läksid 60 kraadiga pesumasinasse kõik voodipesud kaks päeva järjest ning samuti kõik seljariided. Kodus tehti suurpuhastus nii tolmuimeja kui põrandalapiga. "Tüdrukutel ja minul on kõigil pikad juuksed. Ma tahtsin, et iga viimanegi täimuna oleks läinud, et me ei peaks seda kõike uuesti nakkamise tõttu läbi elama,“ räägib Riina oma põhjalikest ettevõtmistest.
„Kui muna on maha pudisenud, siis võib see vabalt jalgade kaudu voodisse sattuda ja pikad lahtised juuksed haagivad selle endasse," kirjeldab Riina oma hirme. „Mõtlesin, et annan endast pigem parima. Näiteks leidsime, et kuumade tangidega lokkide keeramine võiks täimunadele kindla hävingu tuua ja tegime lokke, kuni meie arvates kooli kaudu nakkusoht püsis."
Eriti hirmunuks oli Riina teinud varem põetud sügelised, mida vahelduva eduga raviti ligi neli kuud. „Seetõttu ei tormanud ma ka kohe apteeki, kuna kogemused apteegirohtudega sügeliste hävitamisel olid väga nigelad. Ma ei mäletagi, mitu tuubi mürki ma peale määrisin, kuigi õpetuse järgi pidi ka vaid kaks korda panema. Pesin pesu ja mässasin, kuid ikka sügelesime edasi.“
Sama kogemus on ka Jaanikal. „Kui ma poleks vanaema juures apteegis üles kasvanud, siis me poleks tõenäoliselt neist iial üle saanud – õnneks teadsin pärast mitut kuud ja üüratuid apteegis kulunud summasid ise 80sendist tsinksalvi nõuda.“
Jaanika peres poleks sügelised teistele nakanudki, kui arst oleks kohe õige diagnoosi pannud. „Noorema tütre käed sügelesid hirmsasti ja perearst arvas, et tal on lihtsalt liiga kuiv nahk ja saatis meid nahaarstile – aja saime loomulikult kahe kuu pärast. Enne oli lapse üle vaadanud ka kooliarst ning trügisin järjekorras ette ka nahaarstile. Sügeliste diagnoosi ei saanud me kuskilt.“
Selleks ajaks oli hakanud sügelema ka vanaema, kellel laps vahepeal külas käis ning Jaanika ja vanem tütar. Vanaema helistaski, et aitab arstide vahet jooksmisest, tee joodiga test. Peale käikude nägemist oli Jaanika sügelistes kindel ning ravi algas. Nagu ka elamise desinfitseerimine.
„Ma olin täiesti kurnatud: kuude kaupa lihtsalt määrid kreemi, pesed pesu ja midagi ei juhtu,“ meenutab Jaanika õudset aega. „Ma proovin ikka mõelda, et need tegelased tulid meile appi, sõid negatiivsuse ära või midagi sellist, kuid peale meid tabanud täilainet oli sügeliste lugu küll selline, mis tundus negatiivsust vaid lisavat ja ma tabasin end pidevalt mõttelt, et miks see küll meiega pidi juhtuma.“
Diagnoosida on keeruline
Krista kogemus on täpselt sama kui Jaanikal: ühegi arsti juurest ta sügeliste diagnoosi ei saanud, kuid kuna lähedaste hulgas olid just sügelised olnud, siis määris ta pisipisikesi punnikesi sügeliste rohuga ning pärast viit pingelist nädalat need taandusid.
Kristeli kogemus on täpselt vastupidine. Nelja lapse ema on korduvalt lastearsti erakorralisel vastuvõtul käinud, kui mõne lapse nahk – tõenäoliselt mingi toiduallergia tõttu – ootamatult kiiresti kehvaks on läinud. Korduvalt on nad sügeliste diagnoosi saanud, kuid tegelikult pole kellelgi kunagi sügelisi olnud. „Mul on kodus selline varu sügeliste rohtu, et nende toel võiks epideemia üle elada küll,“ naerab Kristel.
Kahe lapse emal Kairel on sama kogemus. Laste erakorralises vastuvõtus diagnoositud sügelised on hiljem osutunud tavaliseks toiduallergiaks. Korduva episoodiga sai isegi kindlaks tehtud, et tugevalt kratsima hakkas end laps, kui sõi samal päeval maisi ja maapähkleid.
Ole valmis – need elukad tabavad sind ja su peret ootamatult ja ravi kipub olema kulukas ja pikaaegne, seepärast suhtu ravimisse algusest peale väga tõsiselt.
