Pikkade juustega poiss

On see üldse teema? Sul on poeg, kellel on ilusad paksud juuksed, kuid ta ei saa rahus elada, sest pikkade juustega poisid ei mahu justkui täiskasvanute ilustandardi alla. Nii arutleb ema, kellel on kodus, Tallinna külje all asuvas Luige külas just selline poiss. Ta on kuueaastane lasteaiamudilane Ron-Andre, keda pereliikmed hüüavad Mukiks.

Selles perekonnas armastatakse hüüdnimesid ning ema palub end nimetada lihtsalt Pipiks. Emana ei vaja ta tähelepanu, kuid seda vajab tema eriline küsimus: “Miks ei tohi väikestel poistel olla pikki juukseid? Miks see aga suurtel poistel – meestel! – nii tavaline on?”

Midagi Mowglist

Kell on kaks päeval, kui me Ron-Andrega Hesburgeris kokku saame. Esmapilgul ei jäta Ron-Andre välimus fantaasiale tõesti ruumi – see pika, tagumikuni ulatuva pruuni jämeda punutud patsiga tegelane on plika mis plika. Ma väga vabandan, kuid nii see tõesti näib. Aga seda vaid juhul, kui vaadata last möödaminnes või kaugelt. Kohe, kui Ron-Andre oma tumepruunid, lausa mustjalt vilavad silmad tõstab, on tunda tugevat maskuliinsust.

Kui poiss annab terekäe, laotub pihku tugev päevitunud kämmal. Poisist õhkub tõsidust, kindlameelsust ning omamoodi ürgsust. Temas on midagi Mowglist või meie oma Nukitsamehest – ma ei ole ainus, kes seda sarnasust märkab. Tema emale on seda ka varem öeldud.
Ja siis, justkui mu ahistatud mõtteid lugedes, tõmbab Ron-Andre dressipluusi taskust nähtavale hõbedaselt kiiskavad käerauad.

Antennid kosmosesse

Mukil on juukseid lõigatud vaid korra elus, paariaastaselt, kuid praeguse seisuga ei plaanita seda enam teha – laps oleks tollal nagu midagi kaotanud ning suhtus juuste lühikeseks lõikamisse valuliselt. Poisi vanemad võtsid lapse protesti tõsiselt. Oli tähtis mõista, mis võis see kaotatud “midagi” olla.

“Juuksed on antennid kosmosesse, ju siis on tal tarvis ammutada sealt energiat,” uskus ja usub tänini Ron-Andre perekond.

Teadlased on selgitanud, et juuksed on närvisüsteemi väline pikendus, mis edastavad ajule ja kehale olulist infot. See oli ka üks põhjus, mis tegi indiaanlastest head kütid – nad tunnetasid oma saagi lähedalolu. Kui Vietnami sõtta värvati osavaid indiaanlasi, lõigati neil armees juuksed maha. Paraku kadusid pöetud peadega indiaanlastel ka oskused, mis neid reservaadis hästi edasi aitasid. Indiaanlaste küsitlustest selgus, et nad ei suutnud tunnetada vaenlast ehk kuues meel oli välja lülitunud.

Pipi soovibki võõrastel suhtuda oma lapse pikkadesse juustesse kui vabadusse. Poja pikad juuksed on sama loomulik nagu nahavärv või vasaku- või paremakäelisus. Sellega tuleb rõõmsalt leppida.
Mukile ei istu kammimine ning ema teeb talle “soengu” tavaliselt üle päeva. Kõige rohkem meeldib poisile kohev hobusesaba või krunn kõrgel kuklas.

“Nagu Barutol!” sekkub Ron-Andre ka ise. Pärast juuksepesu ajabki ema tavaliselt poja juuksed pealaele krunniks kokku. Kui need siis hiljem lahti võtta, on need kerges laines, katavad terve selja.

Teised emad ei luba

Siinkohal peaks lugu Ron-Andrest ka lõppema, sest mis saab olla nii erilist pikkades juustes. Nii mõtles ka Pipi, kui lapse esimest korda lasteaeda viis. Kui aga lasteaia õpetaja irooniliselt uuris, kas lapse juukseid “piirama ei peaks?!”, näitas ema näpuga rühmas ühe poisipeaga tüdruku peale, kes kandis pükse.

“Kas te sellele tüdrukule ei taha seelikut selga panna?” suunas Pipi õpetajat. Ta oli endalegi üllatuseks sõjakalt meelestatud, sest “miks poisipeaga tüdrukud on meil okei, aga poiss ei või olla pikajuukseline?”.

Ootamatult teenis pikkade juustega poiss pilkeid täiskasvanutelt. On tavaline, et surutakse näpp Ron-Andre rinnale ja tögatakse, et “sul on pikad juuksed, sa oled tüdruk, ha-haa”. Ainus koht, kus sellist üleolevat suhtumist ei kohta, on tsiklimeeste seas. Seal tõstetakse Muki kõrgele pjedestaalile ja kiidetakse head karvakasvu.

Huvitaval kombel ei ole sellist eelarvamuste valu ka lasteaias ega mujal laste seltskonnas. Kui mõni võõras laps kutsub Mukit mänguväljakul, et “tüdruk, tule mängima!”, vastab Ron-Andre, et “ma olen poiss”, ja lähebki. Rohkem keegi sellest ei räägi. Kõik lepivad. Ron-Andre on poiss! Mäng läheb edasi, pats pole asi, mille pärast silmi pööritada.

Ükskord tunnistas üks poiss lasteaiast Mukile, et tahab ka patsi. Järgmisel päeval enam ei tahtnud, sest “ema ei luba”.

Pipi on tähele pannud, et sellised ei-luba-lapsevanemad käituvad põhimõttel “ela ise, kuid ära lase teistel elada”. Eelkõige torkab see silma vanema generatsiooni seas, kus see on teema number üks. Isegi üks Muki vanaemadest heidab ette, et “issand jumal, nii pikad juuksed poisil, tal on ju raske olla”.

“Aga kuidas siis nüüd ühel poisil on pikkade juustega raskem olla kui tüdrukul?” küsib Pipi vastu.
Tänitused on kasvanud norimiseks.
“Kui ta on mul tööl kaasas, ei jõua mu oma töökaaslased ära imestada – see pole ikka poiss, see on tüdruk, käib kogu aeg üks jutt!” Pipi on siis vastu küsinud, kas juuksepikkus määrab sugu. Kas määrab?
“Kurb, et täiskasvanud tänitavad lapse välimuse kallal isegi poisi enda kuuldes. (Pöördub poja poole.) Millal sind norima hakati?”
Muki sahmib oma käeraudadega, millega püüab end tooli külge kinnitada. “Eelmisel aastal,” libiseb tal üle huulte. See oli siis, kui nad Tallinnast ära kolisid, väiksemasse kohta.

Kord, aastaid tagasi, trehvasid nad poes ühte poissi, kel olid samuti pikad juuksed. “Oh, nii lahe laps teil!” hõiskas Pipi selle poisi emale.
“Aga ta on poiss!” kostis ema vastu.
“Meil ka poiss!” rõõmustas Pipi. Nad vahetasid kontakte, kuid ajapikku suhe soikus. Pipil oleks huvitav teada, mis on sellest poisist saanud. Kas juuksed on alles ning millist suhtumist on nemad kogenud?

Roosad riided

Ron-Andre lemmikmänguasjad on (monster)autod ehk kõik, mis on seikluslik. Trikitõukeratas on tema igapäevane käepikendus. Poiss unistab päris isiklikust ATVst. “Piloodiks tahan saada, helikopteri piloodiks!” täpsustab Muki kartmatult. Karmidele huvidele ja metsikutele juustele vaatamata on Ron-Andrel ka helge pool – talle meeldivad roosad riided. Kui Muki oli kahene, läks ta poes riiuli juurde, kus rippusid roosad rõivad. Poiss valis välja heleroosa fliisist kombinesooni. Ema selle pojale ka ostis.

Ajapikku lisandusid roosad tossud, peal liblikad, lilled ja südamed. Kui need määrdusid, valdas Mukit maailmalõputunne. Siis aga kasvas Ron-Andre roosadest tossudest välja. Ent ta armastab siiani südameid ja lilli.

Üks Ron-Andre lemmikuid oli roosa kiisukostüüm. Ja roosad Crocsid. Kui naabripoisid neid nägid, tahtsid endale ka roosasid Crocse. Aga läks nii nagu juustegagi – ema ei lubanud! Pole kohane. Ei sobi.

“On ta nüüd siis vähem poiss, et tal on roosad Crocsid jalas? Roosa on ilus värv, sobib hästi musta asfaldiga kokku, laps paistab välja,” loetleb ema roosa eeliseid.
“Roosad jalgpallurite riided on ka olemas!” hüüab Ron-Andre ema jutu peale. Hiljuti andis Muki emale tellimuse, et see roosa komplekt saada. Ent emal pole aimugi, kust sellist osta võiks. Mis meeskond see ülepea on? Ta ostaks lapsele selle igal juhul.

Pipi muutub võitlevaks emaks ka siin. Kes määras, et poiss ei tohi roosat kanda? Kust on tulnud poiste värv ja tüdrukute värv? Pipil on meeles hetk, mil tema isiklikku värvimaailma löödi mõra. Ta pani oma kolmekuusele tütrele selga roosa pitside-satsidega kleidi ning kui beebi turvahällis lebas, saputas võõras tädike last varbast ja imestas: “Kui armas poja teil on!”

“Poja?! Mis mõttes poja?” imestas Pipi. Alles hiljem hakkas järeldama, et inimesed valdavad erinevat värvikeelt. Seega – kui keegi tahab tõesti võõrast last kiita, võiks öelda lihtsalt: “Küll on armas laps!” Sest maailm, kus värv määrab sugu, on lootusetult hääbumas.

Mõnitavad suured inimesed

Ron-Andre kiindumus roosadesse riietesse ei ole midagi erandlikku. Isegi kodumaine särgitootja Sangar teeb mitmes eri toonis ja lõikega roosasid triiksärke. Triibulisi, ühevärvilisi, ruudulisi. Suurem veel on poes roosade lipsude valik.

“Mul on üks tähelepanek,” teatab Pipi. “Miks on meestel mustad ülikonnad? Sest rahakott ei kannata roosat välja!” naerab ta. Pipi on poes käinud ja teab, et värvilised meesteriided on palju kallimad kui hallid, pruunid või mustad.

Paraku läks Ron-Andrel roosa värviga samuti nagu pikkade juustega – ühel päeval hakkasid täiskasvanud ta roosasid riideid halvustama. Väike Ron-Andre ei saanud täpselt aru, mis “suurtele” ei meeldinud, kuid ta taipas toonist, et midagi oli valesti, ning keeldus edaspidi roosaga õue minemast. Pipil tekkis küsimus: kas see inimene sai nüüd vahejuhtumi peale ristikese kirja?

“Liiga tihti puutun kokku sellega, et minu last mõnitavad suured inimesed, mitte lapsed. Pidevalt saan kuulda “lapsed hakkavad narrima ja lapsed on julmad ja lapsed, lapsed, lapsed…”. Aga tegelikkus on see, et norivad ja mõnitavad hoopis täiskasvanud.”

Kahetsusega peab Pipi siiski nentima, et nüüdseks on Ron-Andre roosavaimustusest peaaegu välja kasvanud. Ainult ühed roosad tossud, tikitud liblikad peal, on veel alles, needki hakkavad väikseks jääma.
“Mis meil veel roosat on jäänud?” küsib ta pojalt.
“Kombekas,” aitab poiss emal kaasa mõelda.
“Kardan, et see sulle enam selga ei lähe, väikseks jäänud!” nendib Pipi.

Praegu eelistab Ron-Andre värvidest musta, halli, valget, punast. Juba on poisil ka uus unistus – ta tahab ühte kõrva auku. Isal on samuti ühes kõrvas rõngas ning emal pole mingit kavatsust lapse tahtmist maha suruda. “Ma ei survesta lapsi. Miks pean mina talle ütlema, mida tema tegema peab. Meil on vabakasvatus, kuid mina sean siiski piirid, millest kunagi üle ei minda. Vahepealseid asju otsustab ta ise,” sõnab ema.

Juuksed ATV vastu

Õigupoolest ongi selles perekonnas asjad pisut teistpidi. Nii näiteks on Pipi õppinud Tallinna Tööstushariduskeskuses automaalriks ja -lukksepaks. Muki oli tal koolis kaasas, näppis automootorit, sai üsna vara selgeks, et reduktor on sama mis “vahekast, millega lülitatakse esimest ja tagumist silda sisse või välja”.

Teisalt ei tundnud poiss mingit huvi numbrite, tähtede või joonistamise vastu. Ei tunne tänini. Ei puuduta kirjavahendeid, ei joonista ega kirjuta. Talle on meeldinud plastiliinist meisterdada, kuid pliiatsit ja vildikat kätte ei võta.

Septembris seitsmeseks saav Ron-Andre peaks sügisel kooli minema, kuid ema on taotlenud lapsele koolipikendust. Muki õde läks esimesse klassi viieselt. Ema usub, et lapsed ongi erinevad ja igaüht peab võtma kui ainulaadset. Sellist sooneutraalsust, nagu Rootsis juurutatakse, Pipi ei poolda.

“Laps võiks ikka teada, kas on poiss ja kasvab meheks või on tüdruk ja kasvab naiseks,” õpetab ema. Ent mõni päev tagasi tuli Ron-Andre jutuga, et kui õige lõikaks patsi maha ja müüks ära! Ta teab, et parukakojad ja teatrid ostavad juukseid.

Miks-küsimusele vastab Ron-Andre: “Ma tahan ATVd osta.” Kui aga keegi peaks talle praegu trikitõukeratast patsi vastu pakkuma, ei hakka ta kauplemagi. Ta on nõus patsist loobuma KOHE.
Aga seni, kuni sellist pakkumist pole, on Ron-Andre eriline edasi. Ta meeldib endale. Ja meeldib oma perekonnale. “Mina ei kaota oma elus midagi, kui ma poja juukseid kammin,” ütleb Pipi.