Põnnide suhtekolmnurk
Kuid mõnikord tuleb Rasmusele külla ka viieaastane Aleks ning siis muutub pilt täielikult. Daniel agiteerib pidevalt Aleksit: “Ärme ole Rasmuse sõbrad! Hakkame teda kiusama!” Nii Rasmuse kui Danieli vanemad on nõutud – miks sõber ühtäkki intrigaaniks muutub?
Nii väikeste laste puhul ei saa tegelikult rääkida veel sõprusest, nad on vaid kaaslased, kes rohkemal või vähemal määral koos mängivad. Sõprusega kaasnevat kiindumust ja kohustust nad veel ei taju. Sõber on see, kes midagi annab, näiteks lubab oma asjadega mängida.
Nelja-viiestel puudub ka arusaam koostööst, see tekib alles aasta-paar hiljem. Ei saa olla “meie asjad”, vaid ainult minu ja sinu asjad, mida võib küll omavahel jagada. Ka mängukaaslane kuulub mulle. Kui temale pretendeerib veel keegi, siis mõistan seda kui rünnakut minu omandile ja püüan ennast kaitsta.
Niisiis tekitab kolmeliikmeline rühm suhtekolmnurga, millega väikesel lapsel on keeruline toime tulla. Suuremad grupid jaotuvad spontaanselt paarideks. Kolmiku puhul on aga loomulik, et laps püüab sellisest olukorrast vabaneda. Millise viisi keegi valib, sõltub iseloomust. Tüüpiline on, et laps püüab ära joosta ning mängukaaslase kaasa tirida. Näiteks: “Poeme peitu ja vaatame, kas ta leiab meid üles!” Tegelikult peidetakse end aga nimme nii, et ei leiaks.
Mõni punub intriigi, mõni näitab üles otsest vaenulikkust. Introvertne laps võib vabatahtlikult eralduda ja üksi mängida. Domineeriv laps aga püüab ennast kehtestada korraga mõlema mängukaaslase “omanikuna”. See lahendab probleemi tema jaoks, kuid mitte teiste jaoks.
Millised lapsed teistele meeldivad?
Mille alusel üldse tekib sümpaatia? Esiteks, tavaliselt on kõrgem staatus vanemal lapsel. Tegelikult piisab sellestki, kui olla vanem mitte aastate, vaid käitumise poolest. Nii võib populaarne olla ka laps, kes rikub reegleid, hakkab täiskasvanule vastu, räägib seksijutte jne. Kui põnn on väga kuulekas või kõneleb pudikeeles, on ta tõenäoliselt vähem hinnatud sõber. Seega teevad lapsele teene need vanemad, kes räägivad kodus korralikku kirjakeelt ning väldivad “kätusid”, “kikusid” ja muud ninnunännutamist.
Teiseks, ühesuguse staatusega laste puhul on ihaldatum see kaaslane, kes lubab kergemini oma asjadega mängida. Ja kolmandaks, konformsel lapsel (sellisel, kes on teiste soovide suhtes leplik) on kergem sõber olla.
Kuidas konflikti lahendada?
Mida Rasmuse ema või isa saaks teha, et teda kaaslase kiuslikkuse eest kaitsta?
Räägib Danieliga. Rääkimisest pole kasu, ei hea ega kurjaga, sest Daniel ei saa aru, mida ta valesti teeb. Tema jaoks on loomulik, et ta tahab Aleksit sada protsenti endale, kuna too on seltskonnas vanim ja seetõttu autoriteet.
Suunab rühma kujunemist. Kolmnurka saab vältida, kui täiskasvanu ei lase kolmesel grupil tekkidagi – korraga kutsutakse külla kas ainult üks mängukaaslane või siis suurem rühm. Viimasel juhul tuleb ilmselt algatada ka mõni mäng, mis kõiki haarab. Lapsi saab ka suunata omavahel rolle vahetama: ihaldatud sõber mängib kord ühe, kord teisega. Sedagi on lihtsam korraldada, kui lapsi on rohkem.
Selle ja eelmise lähenemise puuduseks on, et need ei õpeta Rasmust olukorraga ise toime tulema. Niipea kui vanem selja pöörab, on probleem tagasi. Põhimõtteline lahendus saab lähtuda ainult Rasmusest endast, mitte kaaslastest.
Ei tee välja. Kui tõrjutus Rasmust ei häiri, siis probleemi polegi. Mis sellest, et ei võeta mängu – meeldivaid asju saab ju ikka teha. Siiski tuleb arvestada, et suuremaks kasvades või mõnes muus suhtekolmnurgas võib laps end teisiti tunda.
Õpetab konformsust. Üks võimalus on õpetada Rasmusele teadlikult konformsust, sest siis muutub ta mängukaaslasena populaarsemaks. Mingil määral teeb seda iga vanem, öeldes: anna teistele ka oma asju, mine mängi temaga, ära suru enda soove peale jne.
Siiski ei tohi allumine saada ainsaks kohanemisviisiks, kuna pikas plaanis võib see muuta Rasmuse kõige madalama staatusega rühmaliikmeks. Kui laps kunagi ei vastandu ega väljenda oma arvamust, võivad teised hakata talle ebameeldivaid ülesandeid andma.
Õpetab ennast kehtestama. Kõiges ei tohi Rasmus järele anda, muidu ei teki rühmas tema vastu austust. Poiste maailmas määrab staatuse ka teatud annus agressiivsust. Tugevus ja julgus on olulised näitajad, seepärast on kindlasti kasulik trenni teha.
Konformsus ja kehtestamine peavad olema õiges vahekorras. Lepitada või lahkuda saab laps seni, kuni õhus on vaid konflikti oht. Kui juba rünnatakse, siis tuleb vastu anda; see on staatuse kujunemiseks väga tähtis.
Tüdrukute puhul ei määra staatust mitte jõud, vaid asjade hulk. Ka poisile kompenseerivad asjad puuduvat jõudu, eriti kui ta neid ka teistega jagab. See on paraku lühiajaline taktika, järgmine kord peaksid tal juba uued lelud olema. Pealegi tekitab see lapses arusaama, et “asjade eest saab kõike”.
Õpetab suhtlema. Suhtlusoskus ei tulene mitte üksikutest tehnikatest, vaid üldisest mõtteviisist, olukorra tajumise võimest ja koostöövalmidusest. Vastavalt vajadusele tuleb olla kas konformne või kehtestav, paindlik või jäik. Seda saab arendada ainult rohkete kontaktide kaudu.
Suuremate seltskonnas õpib laps teiste juhtimisel tegutsema ja oma koha eest võitlema, väiksemate seltskonnas saab ta ise juhtida ning positsiooni kindlustada. Mida mitmekülgsemad on suhted, seda lihtsam on leida ühisosa. Sellel põhineb nii suhete areng kui ka vaimne areng laiemalt.
Lapse suhtlusoskuse määrab eelkõige vanemate suhtlusstiil. Mida võrdsemana põnni võetakse, seda parem. See paneb ka lapsele kohustuse vanemat mõista, mis omakorda soodustab empaatia arengut. Niiviisi kahaneb kiiremini tema loomupärane egoism.
Emotsionaalne empaatia on kaasasündinud, kognitiivne empaatia aga kujuneb arengu käigus. Lapsel tuleb õppida end teadlikult kaaslase olukorda panema. Kui emotsionaalne empaatia on küll tugev, ent kognitiivne nõrk, siis on tulemuseks inimene, kes kipub pealetükkivalt teisi aitama, tundmata huvi, kas nood üldse vajavad abi.
Nonii, taas kord jõudsime järeldusele, et üksikute suhtlustehnikate mehaanilisest omandamisest pole abi. Suhtlusprobleemid lahendab mõtteviis, mille kohaselt laps on sinuga võrdväärne partner.
