Puu ja tema tüvi

Sõnastus osutab lapsevanemate üldinimlikule soovile, et nende lastest kasvaksid tublid, endaga hakkama saavad inimesed, kel läheb elus hästi. Mulle isiklikult võitja-lähenemine siiski ei meeldi: see tähendab justkui, et kusagil peaks olema ka need, kes aina kaotavad. Elu oma mitmepalgelisuses näitab meile iga päev, et mitte keegi pole alati võitja ega kaotaja. Elus tuleb õppida toime tulema nii edu kui ka kaotuste ja tagasilöökidega.

Paremini saavad sellega hakkama need, kelle eneseväärtustunne on tugev. Ehk siis inimesed, kes tunnevad nii oma tugevaid külgi kui ka nõrkusi ning peavad endast lugu just sellistena, nagu nad on.

Nähtamatu, kuid siiski nähtav

Enesehinnangust räägitakse palju, kuigi seda ei saa mõõta ega kaaluda. Suhtlemisel on enesehinnang siiski tajutav. Mõnusam on olla nende inimeste seltsis, kelle enesehinnang on paigas: nad peavad lugu nii endast kui ka teisest inimesest ega kasuta teisi enese upitamiseks.

Enesehinnang ei ole alati ühesugune. See võib langeda, kui meie ootused (endale ja maailmale) ning tegelikkus vastuollu lähevad. Tugeva eneseväärtustundega inimene suudab pettumustest ja kaotustest toibuda ja end taas sirgu ajada, ta jätkab tegutsemist ning tema enesehinnang paraneb.

Niisiis on tugev eneseväärtustunne justkui väike varandus, mida oma lapsele eluteele kaasa anda. Hiljuti ka eesti keeles ilmunud Soome ekspertide raamatus “Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut”, millele ka käesolev kirjatükk toetub, võrreldakse last puuga ja tema enesehinnangut selle tüvega.

Puu kasvab ilus ja tugeva tüvega, kui tal on piisavalt valgust, toitaineid, niiskust ja mulda. Iga aastaringiga muutub tüvi tugevamaks. Lapse kujunevat enesehinnangut toidavad tema vanemad, kodu, kool, sõbrad. Kui puu tüvi on kindel ja tugev, peab ta tormidele vastu. Laps, kelle enesehinnangut toetatakse, kujundab endas ajapikku tugeva eneseväärtustunde.

Järgnevalt mõned soovitused lapse enesehinnangu toetamiseks.

• Võta aega ja ole kohal

Laste ja vanemate koosolemise aeg on kaasajal üsna napp. Kui mudilane läheb lasteaeda ja mõlemad vanemad käivad tööl, jäävad argipäeviti üheskoos olemiseks vaid varased hommiku- ja küllalt hilised õhtutunnid. Mu poeg käib praegu kolmandas klassis ja tagasi mõeldes tundub, et lasteaia-perioodil saime temaga isegi vähem koos olla. Näppasin siis ühiseid hetki hommikutest, teenides hiljaks jäädes nii mõnigi kord ära kasvatajate etteheitvad pilgud. Otsustasin siiski ühiste hommikute kasuks – oma lastega koos olla saame ju vaid nende lapsepõlves.

Seetõttu tasub täiesti teadlikult leida iga päev pooltunnike, mida koos veeta. Pole tähtis, mida te seejuures teete. Kõnnite koju ja räägite oma päevast, istute diivanil ja vaatate multikat või teed sina köögis süüa ja laps köögi­laua taga õppetükke – tähtis on, et su armas poeg või tütar tajuks su armastust ja soovi temaga olla. Kui vanemad pole just ülemäära väsinud, saavad nad nii ka ise häid emotsioone. Iga vanem oskab hinnata neid armsaid hetki, mil lapse rõõm ja vahetus nakatavad ja viivad muud mured meelest.
Kui pühendad lapsele oma aega, tunneb ta, et on vanematele tähtis – ja piltlikult öeldes kasvatab enesehinnangu tüvi oma esimese aastaringi.

• Austa lapse tundeid

See on raske koht. Kuidas austada põnni tundeid, kui ta on end parasjagu poes kõhuli visanud ja karjub, sest ei saanud küpsist? Või siis, kui enamasti juba mõistlik marakratt keeldub hambaarsti juures suud lahti tegemast ja solvab arsti – puhtalt hirmust ja frustratsioonist? Pean tunnistama, et emana pole ma alati sellistes olukordades toime tulnud.

Karjuv ja jonniv laps avalikus kohas toob esile vanemate salajase hirmu lapsevanemana läbi kukkuda ja häbi on teadupärast üks piinavamaid tundeid.
Oma järeltulijate tundeid austada on mõnikord raske ka sellepärast, et lastena pole meie endi tundeid alati austatud. Me lihtsalt ei oska. Ent ka vanematena on võimalik õppida ja kasvada.

Lapse tunnete austamine on siiski ainus viis, kuidas tema enesehinnangut toetada. Ka väikestel ja suurematel jõngermannidel on õigus oma tunnetele – nagu meil kõigil. Kui lapse tundeid halvustatakse ja naeruvääristatakse, surub ta need endasse. Teismelisena võib see viia depressiooni või pidurdamatu käitumiseni. Igal juhul kahjustab see lapse ja vanema vahelist usaldust.

Vanemate asi on last tasapisi õpetada oma tundeid väljendama nii, et sellest ei sünniks suuremat kaost. Mis tähendab, et meil tuleb konfliktses olukorras kõigepealt hakkama saada iseendaga.

Kuula ärritunud last ja püüa tema tundeid sõnadesse panna ilma neid võimendamata: “Ma saan aru, et sa oled väga pettunud”; “Paistab, et sa oled väga vihane”; “Sa oled kurb, et nii juhtus.” Nii aitad põngerjal aru saada, mis temaga toimub. Täiskasvanu on sedasi justkui turvamees, kes suudab raske olukorra välja kannatada ja näitab kätte õige tee. Väike inimene õpib, et tunnete eest ei saa ära joosta ega neid maha suruda. Ta õpib ajapikku end väljendama moel, mis on kaasinimestele vastu­võetav ja konstruktiivne.
Lapse tundepursetega on lihtsam toime tulla, kui endale meenutada, et laps pole väiksekasvuline täiskasvanu, kellelt igas olukorras küpset käitumist oodata. Ta alles õpib seda tegema. Ja ta õpib seda meilt, täiskasvanutelt.

• Ma oskan!

Arutlesin tuttavate noorte inimestega, mis nende meelest lapse enesehinnangule kasuks ja mis kahjuks tuleb. Kahjulikuks peeti kritiseerimist, näägutamist ja süüdistamist, eriti kui laps on püüdnud paremini, aga pole toime tulnud.

Enesehinnangut toetavaks peeti tunnet, et “ma sain hakkama, ma oskan”. Iga lapse elus on tähtsaid verstaposte, mil ta teeb midagi esimest korda üksi, iseseisvalt, ilma vanemateta. Tuleb päev, mil ta käib ise poes, sõidab üksi bussiga, teeb endale ise süüa. Kiitkem ja tunnustagem siis oma last – vanemate tunnustus on innustav ja enesehinnangule toeks. Pole vaja karta, et tunnustusega liiale minnakse – väljaspool kodu saab laps niikuinii ka sellist tagasisidet, mis ei ole toetav.

Enesehinnangu oluline osa on koolis kujunev minapilt. Sellesse annavad oma panuse nii õpetajate kui kaasõpilaste kommentaarid. Raskem on koolis lastel, kes on temperamentsemad, rahutumad või tagasihoidlikumad kui teised. Kui klassis on kõigi jaoks turvaline õhustik, usub iga laps, et ta on tähtis ja oodatud. Siin on oluline roll õpetajal: rahulikus ja toetavas keskkonnas tulevad lõpuks kõik toime ja saavad edukogemuse.

Kui su koolijütsil on koolis raskusi, on kodu toetus eriti oluline. Kuigi õppimine ja tulemused on tähtsad, ära unusta lapse hinge – kasvatamine ja juhatamine ei tohi olla liiga ägedad ega last solvata. Kui temalt pidevalt tublidust nõuda, ei pruugi ta nii suurele pingele vastu pidada – mitte keegi ei jaksa kogu aeg tubli olla. Tulemused lähevad paremaks pigem hea sõna ja julgustamise kui pahandamise ja kriitika toel.

Niisiis: õnnestumised ja kordaminekud võiksid olla kolmas aastaring puu tüvel.

• Loo mõnus kodu

Mõnus ei tähenda, et kodus võib igaüks käituda nii nagu tahab. Mõnusas kodus kehtivad kõigile teatud reeglid. Lapsevanem on siin karja juht, kes reeglid ja õhustiku paika paneb. Muidugi tasub ka lapsi arutellu kaasata, ent õhustiku ja reeglid määrab vanem.
Heas peres ei eelistata kedagi, vaid kõik on võrdsed ja igaüks annab jõudumööda oma panuse. Miks on pere õhustik lapse enesehinnangule tähtis? Sest pere on esimene meeskond, milles laps õpib tegutsema, vastutama ja üksteisega arvestama, õpib empaatiat. Uuringute kohaselt on eestlaste individualism pärast taasiseseisvumist oluliselt kasvanud.

Näib, et pere väärtus ja tähendus on kahanenud, ja kaasa aitab sellele tööde ja harrastustega üle kuhjatud elustiil ning elektrooniliste suhtlusvahendite pealetung. Seepärast on ülioluline leida aega üksteisele silma vaatamiseks, vestlemiseks, teineteise kuulamiseks, tunnustamiseks ja tänamiseks – just pere on see, mis annab jõudu ja toidab. Kodutunde kujundamine võiks olla perekonna tähtsaim eesmärk, usuvad Soome autorid.

Kodu ei tähenda sanatooriumi või lõbustusparki. Seepärast tasub last jõudumööda ka kodustesse töödesse kaasata: kordaminekud ja osalemine tekitavad temas hea tunde. Laua katmine, prügi väljaviimine või oma toa kraamimine ei tohiks olla karistus või sund, vaid pigem auasi – minust on perele kasu! Lapsed, kellele on toeks soe kodu, saavad oma väärtuse­tundele eluks kaasa tugeva põhja.

Allikas: Raisa Cacciatore, Erja Korteniemi-Poikela ja Maarit Huovineni “Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut” (Varrak 2010)

KUI LAPSEL ON HEA ENESEHINNANG

Hea enesehinnanguga laps:

• elab igapäevaelu ilma hirmudeta;
• läheb enamasti hea meelega kooli;
• magab ja sööb hästi;
• seltsib teistega;
• loob sõbrasuhteid;
• talub ebaõnnestumisi;
• saab aru, mis on õige, mis vale;
• oskab tavaliste asjade üle rõõmu tunda;
• oskab välja näidata nii oma kiindumust kui viha;
• on eluga rahul;
• usub oma võimetesse;
• on võimeline tundma empaatiat;
• suudab end asetada teise inimese olukorda;
• võib vajadusel kaitsta ka teisi.

Lapse alles kujunev enesehinnang elab läbi nii tõuse kui mõõnu. Madala enesehinnanguga laps ei taha uusi ülesandeid proovida, sest on juba ette veendunud, et ei tule toime. Rahulik julgustamine ja toetus aitavad lapsel uute ülesannetega toime tulla ja saada edukogemuse. Vanemail tasub võtta rahulikult neid perioode, mil lapse enesehinnang kõigub.

Toeta oma lapse enesehinnangut

• Loo kodus hea õhustik.
• Pühenda oma lapsele aega.
• Kiida ja täna last iga päev.
• Aktsepteeri lapse tundeid.
• Kallistage tihti.
• Lugege koos muinas­lugusid ja arutlege nende üle.
• Tunnete väljendamine olgu kodus kõigile lubatud.
• Anna lapsele jõukohaseid ülesandeid.
• Leidke koos trenn või hobi, milles ta saavutab osavuse.
• Pea meeles, et sinu laps on alati see õige laps – ära soovi, et ta oleks teistsugune.