“Sa oled rõõmus…”

Mida me tavaliselt küsime oma lastelt pärast lasteaiapäeva?
“Kuidas sul täna läks? Mis söögiks anti?”
“Hästi läks,” vastab väike inimene ja pisukese kõhkluse järel lisab: “Ei mäleta, mis me sõime.”
Pinni nii- ja naapidi, aga sõnu ikka suust ei tiri, kui nad tulla ei taha.
Kuulasin hiljuti Tartu katoliku lasteaias õde Mary loengut lapsevanematele. Ta soovitas: “Ärge uurige, kuidas lapsel aias läks. Küsige parem, kas ta oli täna õnnelik. Tähtis pole ju see, kuidas tal läks, vaid kuidas ta end tundis.”
Leebelt öeldes olin umbusklik: oskab siis nelja-viiene jutustada õnnest, sellest suurtelegi nii tabamatust nähtusest?
Sain seda kohe järele kontrollida, sest loengult koju sõitsin koos lapselastega.
“Mirjam, olid sa täna lasteaias õnnelik?” tegin pärast väikest sissejuhatust katset.
“Jah, sest meil oli täna söögiks minu lemmik, marjakissell vahukoorega. Ja Lisandra oli täna lasteaias, temaga on tore mängida.”
Nii pikka mõtisklust poleks ma oodanud. Joosep omakorda rääkis draakonitest, kellega oli lasteaias vahva mängida.
Kas asi on tõesti selles, kuidas küsida?
“Kuidas lasteaias läks?” uurib tütardelt Kaisalt (7) ja Tuulilt (5) ka ema Maarja Talts, kes naaseb töölt Pärnu muusikakoolist üsna hilja, nii et jututamise ja magamamineku vahele jääb umbes tund. Tema meelest on siiski tähtis, et laps saaks päeva kokku võtta ja koos vanemaga arutleda, mis oli tore, mis mitte. “Ega ma süvaanalüüsi oota. Kui aga näen, et laps ka õhtul rõõmsalt kilkab ja laulab, ongi see vastus: päev läks hästi!” märgib Maarja.
“Usun, et pika lasteaiapäeva õhtul on kõige tähtsam täita lapse tundeakut – pakkuda armastust ja lähedust. Laps, kes pole ammu saanud ema-isa sülle või kallistusi, muutub pahuraks ja virilaks. Pisem laps seda endale kindlasti ei teadvusta, aga meie tüdrukud juba mõnikord ise ütlevad, et “nüüd sai aku tühjaks”, ja poevad sülle. Siis tuleb oma toimetused-askeldused (kui just toit pliidil kõrbema ei lähe) pooleli jätta ja võtta aega lapse jaoks. Peagi libistab ta end sülest minema: armastuse aku sai täis.” “Kuidas” on etem kui “kas”
Suhtlemistreener ja Avatud Meele Instituudi koolitaja Ene Kulasalu, kolme lapse ema ja nelja-aastase lapselapse vanaema, soovitab: “Lapsi saab rääkima ja ennast avama julgustada mõtlemist ärgitavate küsimustega. Kui küsida kas-küsimusi, ei kuule vastuseks rohkem kui ei või jah. Kui küsida miks-küsimusi, on see seotud põhjuse-tagajärjega. Ent kes neid põhjuseid ja tagajärgi enam täpselt mäletab ning kerima hakkab ebaõiglustunne.
Proovige küsida hoopis nii:
• Kuidas sa täna endale huvitavaid tegevusi leidsid?
• Kuidas sa selle huvitava asja avastasid?
• Kuidas sa magama jäid?
• Kuidas sa õueriided selga said?
• Kuidas sa joonistasid lumesadu?
• Mille järgi sa otsustasid, et söök oli hea?
• Mille järgi sa otsustad, et täna oli Sass hea poiss? Mida ta tegi?
• Mida sa tahad homme lasteaias teha?
• Mida sa kindlasti ei taha homme lasteaias näha?
Kulasalu soovitab küsida 1–3 küsimust ja siis peegeldada lapse mõtteid-tundeid tagasi. Palju küsimusi korraga mõjub liiga kontrollivalt ja tekitab trotsi.
Kuid ka küsimustest ei pruugi alati abi olla. Kuidas siis õpetada last oma tundeid ja mõtteid väljendama?
Laps areneb varases eelkoolieas peamiselt jäljendades ja matkides. Kui ta kuuleb täiskasvanuid oma tundeid sõnastamas, oskab seda paremini ka tema. Kui aga kodus ei räägita, mida head ja halba, põnevat või imelikku juhtus päeva jooksul või mida ema-isa lõunaks sõid, ei taju laps end võrdväärsena. Pigem kogeb ta, kuidas vanemad kasutavad temaga rääkides suhtlemistõkkeid: küsitlemist, manitsemist, lohutamist, kamandamist, hindamist, kritiseerimist, nõuandmist.
Aga võib ka teisiti. Ene Kulasalu toob positiivse näite: “Kolmene põnn ärkab hommikul nutuga ja nõuab oma tudengist ema, kes läks loengule. Vanaema istub lapse kõrvale ja laseb tal natuke aega nutta, sest see on ju tõesti kurb lugu. Vanaema, kes annab endale õiguse nutta siis, kui tal on vaja nutta, teab, et sama õigus peab olema ka lapsel.
Seejärel peegeldab ta lapse tundeid: “Sa oled kurb...”
“Ei, ma olen õnnetu!” vastab tütrepoeg.
“Sa igatsed emme järele ja oled pettunud, et teda pole,” sõnastab vanaema taas lapselapse tundeid.
“Jah!” vastab väikemees, lõpetab nutmise ning asub muude tegevuste juurde.
Polnudki vaja rohkem kui kaht lauset, mis peegeldasid lapsele tema tundeid ja mõtteid. Nii sai ta tajuda oma meeleolu täpsemalt ja kiiremini rahuneda.” Hirmutavad hetked
Lapsele vanuses 3–5 aastat pole niivõrd tähtis tegevuse tulemus kui tegevuse enda nautimine nii, et fantaasia näib tegelikkusena. See pole vale ega valetamine.
Üks kolmeaastane poiss nägi musta meest seismas öösiti oma magamistoa uksel ja hunte aknast mööda vuhisemas.
Sellist lugu kuuldes ütleb tavaliselt ema või isa: “Ah, ära mõtle välja! Sa vist tahad minu voodisse magama tulla?”
“Hoopis tõhusam abi hirmu vastu oleks aga joonistamine või mäng, kus musta mehega vahetatakse rollid. Rääkimine temast kui unevalvajast. Miks mitte katsetada, mil viisil ja mis asjadega saaks jäljendada huntide häält. Arutleda lapsega, mida huntidele akna peale panna, et nad oma rännakutel ära ei eksiks,” soovitab Ene Kulasalu.
Kulasalu pakub lihtsat võtet. Kui laps räägib hirmutavast tundest, tuleks minna ta selja taha, panna talle käsi õlale ja kirjeldada lapse tunnet tema seisukohalt mina-keeles. Seejärel lasta käsi lahti ja eemalduda.
Näiteks räägib neljane Keily hommikuringis: “Mul ei ole enam rotte. Neil tuli see kollane veri peale ja nad surid ära. Siis pani emme nad valgesse kingakarpi ja sügavkülma.”
Lasteaiaõpetaja ütleb talle kätt õlale pannes: “Ma tundsin kurbust ja olin jahmunud, sest nägin esimest korda, kuidas rotte külmkappi pannakse,” ja istub siis kohale. Nii aitab täiskasvanu lapsel saada oma tunnetest teadlikumaks.
Mõnikord võib täiskasvanu kahelda: kust ta teab, et laps just nii tunneb? Kulasalu soovitab mitte muretseda. Laps on oma tunnete ekspert ja eks ta siis ütleb, kui valesti läks.
Võib-olla küsite, kas tasub jututamise ja tunnetega nii palju mässata. Tasub! On rohkesti tõendeid, et emotsionaalselt andekad inimesed, kes tunnevad hästi oma tundeid ja oskavad neid valitseda, on eluga rohkem rahul. Olgu tegu siis armastuse, intiimsuhete või tööga.  
KUIDAS ARENDADA TUNDETAIPU

4–5aastase lapsega
• Julgusta last oma tundeid väljendama. Kirjelda raamatutegelaste ja mängukaaslaste tundeid.
• Innusta last suhtlemist alustama. Anna eeskuju. Mine tuttava laste juurde koos oma lapsega ja ütle: “Tere! Mina olen Ene. Tahan teiega tuttavaks saada. Mis sinu nimi on?” Kindlasti anna ka kätt ja lisa: “See on minu tütar Liisi.”
• Küsi lastelt: “Kuidas te seda mängu mängite? Kui mina tahaksin ühineda, siis mil viisil saaksin seda teha?” Lõpeta jutt tunnustava lausega. Ära veena teisi lapsi oma last mängu võtma. Ta on lihtsalt sinuga kaasas ja sa annad talle võimaluse mängu siseneda. Kui last mängu ei võeta, peegelda ta tundeid ja aruta, mida võiks teinekord teisiti teha.
• Võimalda lapsel välja öelda oma arvamus ja seda põhjendada.

5–6aastase lapsega
• Julgusta last oma tundeid sõnastama.
• Räägi talle ka oma tunnetest (mure, viha, rõõm). Nii laiendad lapse tundesõnavara.
• Peegelda talle ta tundeid tagasi, kui ta ise neid ei nimeta.
• Selgita, kuidas kaaslast lohutada ja abistada, näiteks kutsuda mängu või aidata kadunud asja otsimisel. 6–7aastase lapsega
• Julgusta last oma tundeid kirjeldama. Nii jõuab ta oma tunnetes selgusele ja märkab, mida teised tunnevad.
• Mängi lapsega rollimänge. See õpetab talle, kuidas käitutakse erinevates olukordades, näiteks telefonile vastates või poes.
Allikas: Ene Kulasalu
TUNNETE LAAT
Mäng, mida sobib mängida sünnipäeval või õhtul lastega, kes juba loevad.
• Meisterdage kaardid, kus on kirjas tundeid ja seisundeid väljendavad sõnad.
• Iga mängija võtab endale laost (pakist) neli-viis kaarti just nagu kaupa müügiks.
• Seejärel kuulutatakse laat avatuks. Nüüd tuleb oma kaupa teistele pakkuda, näiteks öelda: “Osta pahurust!” ning selgitada, mis kasu pahurus ostjale annab.
• Mäng lõpeb, kui osalejad on rahul kaubaga, mida nad ostsid või vahetasid.
• Siis istutakse, uuritakse kaupa ning räägitakse teistele, kus elus seda tunnet vaja läheb ja mis kasu sellest saab.
Enamasti liigitame tundeid headeks ja halbadeks, ometi on nad kõik ühtviisi vajalikud. Ka halbadest tunnetest võib meile kasu olla.