See on minu nukk!
Emad lähevad uksele ja näevad kaht nutust tüdrukut. “Tahan ka Arieli!!!” nuuksub Maiki. Kerstin surub oma nukku vastu rinda. Pisarad silmis, kurdab ta: “Maiki kiskus mu nukul juuksed peast!” Maiki ema ütleb vabandavalt: “Ta on ju veel väike, ta kogemata. Vaata, Maiki, mängi parem karuga. Ariel on ikka Kerstini oma.” Emade tuju on läinud ja kumbki vajub oma mõtetesse.
Maiki ema:
“On siis vaja nii kalleid asju lastele mängida anda. Teadsid ju küll,
et Maiki on veel väike, pannud siis kallis nukk kõrvale, kui tüli ei tahtnud.”
Kerstini ema:
“Maiki on ju veel nii titt. Ema võiks lapsega külla tulles tema lemmikmänguasja kaasa võtta. Tegelikult on Ariel ju päris kallis nukk, isa välismaalt tõi. Öeldakse küll, et asju tuleb jagada, aga... kas ma ise tahaksin sõbrannale oma plaate anda?"
Kommentaar
Loodetavasti saavad täiskasvanud oma esimesest emotsioonist üle ja pakuvad lastele mõne muu toreda tegevuse. Võib-olla on abiks teadmine, et nii väikesed ei oska veel vahet teha, mis on sinu, mis minu ja mis meie oma. Nad alles õpivad ennast ja maailma tundma ning kompavad piire. See ei tähenda aga, et neist saaks isekad inimesed.
Teisel eluaastal õpib laps selgeks oma-mõiste. Rääkige lapsega asjadest ja omamisest: see karu on venna oma; jalgratas on sõbra oma; mänguväljak on kõigi oma, kõik lapsed tohivad seal mängida.
Jagama õpivad lapsed alles kolme-nelja-aastaselt, kuid päevapealt ei teki ükski oskus – väikelapsi tuleb tasahilju õpetada jagama. Kuidas seda teha?
