See on oluline asi, mida peaksid lapsele juba väga varakult õpetama!
Selleks, et lapsest kasvaks julge, enesekindel ja enda väärtuses kindel olev täiskasvanu, peab ta juba väga varakult teadma, milline väärtus on tema kehal, kui lähedale tohib kedagi lasta, millised kehaosad kuuluvad ainult talle ja mida teha, kui ta tunneb end ohustatuna.
Samuti tuleb lapsele õpetada, kes on usaldusväärsed täiskasvanud ning kust leida abi, kui keegi võõras või tuttav suur inimene teeb temaga midagi, mis ei tundu lapsele õige ja mugav. Lihtne viis lapsele piiride ja privaatsuse õpetamiseks on teha talle joonis või lihtsalt jutustada kuuest inimgrupist, kellega ta igapäevaselt kokku puutub ning selgitada, millised suhted lapsel neist igaühega võiks olla.
Mina ise
Kõige tähtsam on laps ise. Lapse keha kuulub ainult lapsele endale ning ainult temal on õigus otsustada, kes tohib teda puudutada ja talle lähedale tulla. Mitte keegi ei tohi last ilma tema loata puudutada, olgu see sõber, õpetaja või politseinik. Laps ei pea istuma vanaisa süles, kui see ei tundu talle mugav, ta ei pea kannatama võõra tädi põsemusisid, kui talle on need vastikud. Keegi ei tohi teda kinni hoida ega loomulikult haiget teha. Alati, kui olukord tundub ebamugav, tuleb julgeda öelda: „Lõpeta ära, mulle ei meeldi see, mida sa teed!” ning vajadusel rääkida usaldusväärsele täiskasvanule. Kõige tähtsam, mida laps peab teadma: mitte kellelgi ei ole lapse keha üle suuremat õigust kui temal endal!
Perekond
Perekonda kuuluvad meie pereliikmed, keda me usaldame ja armastame. Pere põhiväärtuste hulka kuuluvad usaldus, austus ja armastus ning just sel moel peaksid pereliikmed üksteisesse suhtuma. See tähendab ka seda, et pereliikmed peavad üksteise privaatsusesse ja kehadesse austusega suhtuma. Ka isal, vennal ega vanatädil ei ole õigust lapsele haiget teha ega teda puudutada viisil, mis lapsele ei meeldi. Samamoodi peaks laps ka ise oma kallitesse suhtuma.
Sõbrad
Sõbrad on inimesed, kellega meile meeldib suhelda, mängida, koos olla. Sõpruse mõiste on väga lai, sinna kuuluvad ühised mängud, vestlused, müramine, tagaajamine ja mõnikord ka sõbralikud kallistused. Sõpruse alustalad on usaldus ja austus ning igasugused puudutused, mis sellega kaasas käivad, peavad olema mõlemale osapoolele mugavad ja mõlemad peavad nendega nõustuma. Sõprus on teema, millega vanematel tuleb vaeva näha ja mille olemuse selgitamine võtab aega, kuid seda tuleb teha, et laps ei hakkaks inimesi enda ümber valesti hindama. Mitte igaüks ei ole sõber, mitte kõikidel klassikaaslastel või naabritel ei ole õigust ennast lapse sõbraks nimetada.
Tuttavad
Tuttavad on need, keda me mõnikord näeme ja kellele ütleme tere, kuid kellel ei ole meie elus olulist tähtsust. Need on näiteks lapsed naabruskonnast, trennikaslased, vanemate sõbrad jne. Laps peab oskama teha vahet heade sõprade ja juhuslike tuttavate vahel ning vanemate ülesanne on tutvustada sotsiaalseid norme ja käitumisreegleid, mis tuttavatega suheldes kehtivad. Samuti peavad lapsed teadma, et privaattsoon sõprade ja tuttavate jaoks on erinev.
Täiskasvanud õpetajad ja abistajad
Õpetajad, treenerid, arstid, politseinikud, poemüüjad jne on inimesed, kes võivad last vajadusel aidata, kuid nad ei ole kindlasti lapse sõbrad. Vanemad peavad lapsele selgeks tegema, kuidas erinevates ohuolukordades käituda ning kelle poole abi saamiseks vastavalt pöörduda. Samuti on oluline lapsele rõhutada, et ametiisikud kannavad tavaliselt äratuntavat vormiriietust, mille järgi on neid lihtne ära tunda (näiteks politseinikud) ning neil peab olema kaasas töötõend.
Võõrastega on väga keeruline lugu. Võõrad inimesed on need, keda laps ei tunne. Nad võivad küll lapse nime teada, kuid see ei loe — kui laps teda ei tea, siis on tegu võõra inimesega ja tema suhtes peab olema ettevaatlik. Kindlasti ei ole kõik võõrad ohtlikud, kuid kuna näiteks seda tädi bussipeatuses ei tea, ei oska me arvata, kas ta on hea või on tal kurjad kavatsused. Võõraid ei tohiks usaldada, nendega ei tohiks vestlusesse laskuda, neile ei tohiks rääkida enda kohta olulisi detaile (elukoht, kool, kus vanemad töötavad jne). Võõraste küsimustele ei tohiks vastata, võõrastelt ei tohi kingitusi ja maiustusi vastu võtta ja mitte iialgi ei tohi ühegi võõra inimesega kuhugi kaasa minna. Samuti ei tohiks laps aidata võõral otsida tema kadunud koera — heade kavatsustega täiskasvanud inimene küsib alati abi teiselt täiskasvanult, mitte lapselt.
Neid üliolulisi asju tuleb lastele üha uuesti ja uuesti üle korrata. Kõige tähtsam on, et laps teaks, et kui talle midagi ei meeldi, peab ta alati paluma lõpetada. Lastele tuleb rõhutada, et kui nad ei ole milleski kindlad või kui keegi teeb neile halba, tuleb sellest alati usaldusväärsele täiskasvanule rääkida ja abi paluda. Kui täiskasvanu esimesel korral juttu tõsiselt ei võta, tuleb seda korrata üha uuesti ja uuesti, kuni ta lõpuks aru saab, et asi on tõsine. Probleeme ei tohi varjata ja neid ei pea häbenema! Samuti peab laps mõistma, et see, mida ta ei taha, et temale tehakse, ei tohiks ta ka kellelegi teisele teha (ebamugavalt puudutada, haiget teha, kallistada vms).
Allikas: Brightside
