Sõprus, turvaline tunne
Kuigi öeldakse, et väikelapsele on kõige tähtsamad inimesed vanemad, vanavanemad ja õed-vennad, pole see nimekiri siiski täielik. Sõbradki on tähtsad, nende olemasolu vajalik ja õpetlik.
Raamatu “Sõpruse kirjutamata reeglid” autorid, psühholoogid Natalie Madorsky Elman ja Eileen Kennedy-Moore tõdevad, et lisaks sellele, et sõbrad pakuvad seltsi ja rõõmu, aitavad nad lapsel arendada tunnetust sellest, kes ta on.
Nora (3) ja Eriku (5) ema Gerda Kask on selle väitega päri. “Minu pojale meeldivad maadlusmängud, jooks ja tagaajamine. Ja talle meeldib tegutseda sõbraga koos. Ta määratleb end sõbra järgi – nad on poisid ja neile meeldivad samad asjad.”
Psühholoogide sõnul on sõbrustamine oskus, mis pole kaasa sündinud. Vajaduse korral tuleb seda harjutada. On lapsi, kes leiavad sõpru lihtsamast lihtsamini, kuid on ka lapsi, keda tuleb toetada.
Miks on sõbrad tähtsad?
Sõpruse tähtsusest rääkides rõhutab Gerda, et sõbrad annavad lastele nii olulist turvatunnet. “Õnnelikud on need, kes satuvad lasteaias rühma, kus käivad ees tuttavad naabrilapsed või peresõbrad. Sõbrad aitavad lasteaiaga kohaneda.”
Kui tema poeg Erik käis eelmises rühmas, oli poisi suurimaks mureks, et tal polnud ühtegi sõpra. Nii ei tahtnud ta lasteaeda minna. “Sellest aastast käib ta ühes rühmas sõpradega ja läheb sinna märksa meelsamini. Kui algul küsisin talt õhtuti, kellega ta mängis, vastas ta, et vanade sõpradega. Nüüd, kui ta on rühmakaaslastega tuttavamaks saanud, sigineb juttu vaikselt teisigi nimesid.”
On selge, et uue olukorraga on hoopis lihtsam harjuda, kui vanemate puudumisel pakuvad turvatunnet sõbrad. Lapsed on uues situatsioonis koos ja see aitab vanematest lahusoleku ängiga toime tulla.
Sama kehtib hiljem: koos lasteaias leitud sõpradega on kergem kohaneda koolis. Madorsky Elman ja Kennedy-Moore ütlevad, et üks enam levinud muresid, millega nende kui psühhoterapeutide poole pöördutakse, ongi see, et laps ei tunne klassis kedagi ega leia sõpru. Kui viienda ratta tunne süveneb, harjub laps mõttega, et ta on teistele ebameeldiv. Siis on probleemi raskem lahendada.
Eri vanuses erinevad oskused
Kuigi arvatakse, et päris pisikestele pole omaealised sõbrad nii tähtsad, märgib Gerda, et see ei pruugi nõnda olla. “Näiteks kui minu tütar oli 1,5aastane ja alles hakkas rääkima, olid tal esimeste sõnade seas ka tuttavate laste nimed. Neist lastest on saanud tema sõbrad.” Seega mõjub eakaaslastega seltsimine juba tillukestele hästi. Üksteiselt õpitakse sõnu ja mänguvõtteid.
Madorsky Elmani ja Kennedy-Moore’i sõnul on laste valmisolek sõpruseks eati erinev. Kaheaastane mängib teise lapsega kõrvuti tollega suhtlemata. Kolmene hakkab tegema teisega koostööd ühise eesmärgi nimel. Neljane suudab enamasti juba asju jagada või oma korda oodata ilma probleemideta.
Eelkooliealistele on üks peamisi sõpruse õppetunde see, et üksteist ei tohi lüüa ja mänguasju ei tohi teistelt ära võtta. Kuid tõenäoliselt valivad nad sõbraks ükskõik kelle – selle, kes hetkel rohkem meeldib. Alles algkoolilapsed on küpsed tõelisteks sõbrasuheteks ja võivad säilitada need kogu eluks.
Gerda on päri, et kolmene laps on küps koostööd tegema. “Näiteks minu tütar teeb vennaga, kes on ta suur sõber, koos salatit. Üks lisab üht ainet ja teine teist.” Väitega, et eelkooliealised valivad oma sõpradeks ükskõik keda, ta aga nõustuda ei taha. “Minu laste pealt on selgesti näha, et sõbrad on konkreetsed lapsed ja neisse suhtutakse teisiti. Sõpru soovitakse kutsuda sünnipäevale, teisi mitte.”
Ta on tähele pannud, et Nora ja Erik on suurimad sõbrad just omavahel.
“Muidugi tuleb õe-venna vahel ka kisklemist ette. Samas arvan, et kui on tülisid, on ka sõprus ja armastus suurem. Näiteks mänguväljakutel, kus pole teisi sõpru, mängivad minu lapsed pigem isekeskis kui vähem tuttavate lastega.”
Kui laps ei leia sõpru
“See murrab vanema südame, kui laps jookseb tuppa ja kurdab, et keegi ei taha temaga mängida. Võimalik, et arutlete – kui ta vaid poleks nii häbelik, nii saamatu, nii pealetükkiv,” märgivad raamatu “Sõpruse kirjutamata reeglid” autorid. Just seetõttu, et laps ei hooma sõpruse kirjutamata reegleid, võib tal tekkida raskusi seltskonda sulandumisel.
Kui sisenete lifti, kus on teisi inimesi, keerate pilgu automaatselt kõrvale, mitte ei jää teistele otsa põrnitsema. Muidu peetakse teid veidrikuks. Tõenäoliselt pole te kunagi õppinud liftietiketti, kuid teate seda reeglit siiski.
Samasugune lugu on sõprusega. Laps vajab teadmisi, kuidas sobituda rühma ja lahendada konflikte, kuidas hoida sõpru, mida mingis olukorras öelda. Tavaliselt saab ta need oskused igapäevaelu käigus, kuid mitte alati.
Madorsky Elmani ja Kennedy-Moore’i peamiseks soovituseks on last jälgida. Kui te näete oma last eakaaslaste seltskonnas ja märkate sobimatut või ebameeldivat käitumist, saate kodus lapsega olukorra läbi arutada ja aidata tal mõista, miks ta mängust välja jäeti.
Üks ilmekas näide. Kord leidis lastekamp ämbliku ja asus hirmutavat “putukat” uudistama. Üks tüdruk, kes tahtis kangesti seltskonda kuuluda, hakkas oma teadmisi demonstreerima: “Ämblikuline ei ole putukas, ämblikud kuuluvad ämblikulaadsete seltsi, kui te veel ei tea!” Selle asemel, et sõpru võita, tõrjus ta teised nii hoopis eemale. Tema juttu võeti kui hooplemist.
Kuidas last aidata?
Ka Gerda Kask on oma poja varal kogenud, et seltskonda “pääseda” pole alati lihtne. “Erikul on olnud probleeme sellega, et suuremad poisid ei taha teda mängu võtta. Kuid tundub, et see valmistab peavalu rohkem mulle kui talle, sest tema jookseb suurematele ikka järele ja püüab ennast kampa suruda.”
Vahel võib järjekindel taktika sihile viia, kui ei pruugi. Seepärast pakuvad Madorsky Elman ja Kennedy-Moore nippe, mida raskustes lastega kasutada, et sõbrasuhted sujuma hakkaksid.
• Kui laps on liiga arglik, leidke talle sarnaste huvide ja iseloomuomadustega sõber ning suunake nad koos mängima. Lastel, keda huvitavad samad asjad, on lihtsam jututeemasid leida.
• Liialt aktiivsele lapsele selgitage, et ta laseks ka teistel mängu valida ja domineerida. Rääkige, et teistel on põnev mängida vaid siis, kui rollid vahetuvad.
• Hooplemist armastavale lapsele rääkige, mida teised lapsed tunnevad ja kuidas reageerivad. Hooplev laps ei pruugi sellest ise aru saada.
Pisikese suunamise järel on võimalik pea kõigil sõpru leida.