Tahan- tahan-tahan!

Tavaline stsenaarium. “Mul on k-i-n-d-l-a-s-t-i seda punast juukseklambrit va­ja,” teatab kuueaastane Mirell ilmsüüta pilgul ja mesimagusal häälel poes oma emale. “Meil on lasteaias kõigil sellised, minul pole mitte midagi,” lisab ta, nutuvõru suu ümber.

Klamber ei maksa palju, mõtleb ema, võib ju seekord osta. Pealegi ei tahaks, et Mirell jälle endast välja läheks ja poes nutma hakkaks. Ja ema ostabki. Aga kas lapsel seda juukse­ehet ka päriselt vaja oli? Kas pole tal neid kodus juba terve karbitäis? 0:1 on selle “mängu” võitnud laps.

Seda, mida vanem näeb numbrina hinnasildil, tunnetab laps oma võiduna. Hea, kui ta selle klambri ükski kord juustesse paneb, halvemal juhul on see lihtsalt tema järjekordne triumf ema üle. Me räägime siinkohal lastest, kes on saanud liiga palju, et seda ära “seedida”.

Raske mõista

Ärahellitamise “koll” hiilib vanemale ligi selja tagant ja märkamatult, usub inglise lastepsühholoog Richard Woolfson. “Laps ei ütle sulle ise, et kuule, ma olen viimasel ajal vist natuke liiga palju asju saanud. Tema ütleb: väga tore ja tahan veel,” selgitab Woolfson. Nii seisad sa varsti silmitsi järjekordsete lakkamatute nõudmiste, halva käitumise ja paha tujuga. Sest kui sa seda “kolli” muudkui uute asjadega ei toida, muutub ta tigedaks.

Üldiselt on väga raske aru saada, kui palju on liiga palju ja millal on tegemist ärahellitatud lapsega. See oleneb lapsest ja vanemast ning sellest, kuidas ja milleks on kingitusi või järeleandmisi tehtud. Aga kui hakkad tajuma ähmast ohtu, et laps võib olla ära hellitatud kas su enda või näiteks vanavanemate poolt, siis jälgi järgmisi märke.

Isekus – laps mõtleb ainult endale ja on harjunud saama oma tahtmist.

Keevaline iseloom – laps teab, et kui ta teeb kõva kisa või muud moodi tujutseb, saab ta soovitu lõpuks ikkagi kätte.

Ebaviisakus – laps võib käituda väga halvasti nendega, kes teda takistada püüavad.

Tundekülmus – laps pole kurb ega tunne ennast süüdlasena, kui teistele haiget teeb, sest tema ise pole ju haiget saanud.

Halb tuju – lapsel puudub piisav enesekindlus, et olla õnnelik ka nii­sama, ilma uute asjade ja kiituseta.

Kadedus – laps ei jaga oma asju, isegi kui neid on tal üleliia palju.

Allumatus – laps arvab, et tema puhul reeglid ei kehti, ta loob endale ise seadusi ja astub vanemate määratud piiridest häbi tundmata üle.

Ärahellitamine ei tähenda ainult asju!

Vanem ei saa tihtipeale ise arugi, et on lapsele halvasti mõjunud, sest enda meelest pole ta last asjadega ära hellitanud. Meil pole ju nii palju rahagi, et talle kogu aeg midagi osta, mõtleb lapsevanem.

“Aga ka liigne tähelepanu ja kiitmine või liiga suurte vabaduste andmine võib lapse ära hellitada ning istutada temasse võltsettekujutuse, et ta võib karistamatult kõike teha. Tulemuseks on jonnituurid ja allumatus,” kirjutab Woolfson. Ta usub, et siin aitab võimurollide paikapanek. “Sina pead olema otsustaja, ülemus, tema on ikkagi laps, kes veel ei tea, mis talle hea on.”

Veelgi kaugemale läheb sama mõtte­arendusega meditsiinidoktor Mi­chael Winterhoff raamatus “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”. Ta ütleb, et tänapäeval kasvatatakse lapsi sageli selles vaimus, et nad on täiskasvanuga võrdsed otsustajad. “Aga nad ei ole psüühiliselt veel küpsed selleks, et eristada õiget käitumist valest. Arvates, et lapsele peaks andma õiguse ema otsustes kaasa rääkida, satub ema oma tütrest sõltuvusse.”

Winterhoff ei propageeri “laks vastu tagumikku” vanemaõigust, pigem ütleb ta, et lapsega ei tasuks laskuda arutellu teemadel, mis puudutavad otsuseid, mille tähtsust laps pole suuteline tajuma. Ta usub, et peame leidma uue viisi last kasvatada – õhkkonnas, mis poleks üleliia vaba, aga kus ei valitseks ka tutistamise- või vitsahirm.

Muidugi vajab laps tähelepanu ja hellust, aga ta peab mõistma, et vanem või kasvataja ei saa seda talle lõputult ja alati pakkuda. Aeg-ajalt peab ka lapsel olema võimalus vanemale “ei” öelda, aga see olgu pigem erand kui reegel, usub juba paarkümmend aastat lastepsühhoterapeudina töötanud Winterhoff. Ka sinul kui vanemal on õigus oma ajale ja huvidele, sa ei saa ega peagi olema päev otsa lapse meelelahutaja ning tujude taltsutaja.

Kõike saada pole hea

Juudi vanasõna ütleb, et kui tahad kellelegi halba, anna talle kõik. Sest siis pole tal enam unistusi. See, et sa saad oma lapsele võimaldada kõiki neid asju ja reise, millest ise lapsepõlves unistasid, ei tähenda, et peaksid need talle ka andma. Lapsele peavad jääma unistused, mille poole püüelda.

Otsi sahtlipõhjast välja karp plastiliini või vildikaid ja lase lapse fantaasial lennata. Nii arendab ta käelisi oskusi ning suureneb tema keskendumisvõime. Kui laps asjade ja hellustega üle külvata, võib juhtuda, et kooli­eaks pole ta vaimselt küps kohtuma reaalsusega – korra ja allumisega – ega ole valmis looma sõprussuhteid klassikaaslastega.

5 relva, mille abil kontrolli tagasi saada

1. Ära osta ega anna lapsele iga kord seda, mida ta tahab.
2. Lase lapsel põhjendada, miks tal seda vaja on. Palu tal leida kolm põhjust!
3. Julgusta ja õpeta teda ka teiste peale mõtlema. Ärahellitatud väike­laps näeb end kõige tähtsamana.
4. Sea paika adekvaatne suhe oma lapsega. Sul võib olla raske lapsele “ei” öelda, aga laps vajab ka negatiivset tagasisidet.
5. Ära aja segamine armastust ja ülemäärast hoolitsust. On palju viise, kuidas näidata lapsele hoolivust ilma teda ära hellitamata.

Kasulikke raamatuid

• Michael Winterhoffi “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?” (Väike Vanker)
• Jo Frosti “Superlapsehoidja” (Tänapäev)
• Catherine Dumonteil-Kremeri “Kuidas ohjeldada oma last”

Ekstreemne näide

Inglismaal peetakse kõige ära­helli­tatumaks tüdrukuks teismeliseeas Brogan Mackayd, kes on beebist peale kandnud disainerrõivaid ja -jalanõusid, mida ta garderoob on pungil täis. Brogani ema hakkas tütre juukseid värvima ja koolutama, kui laps oli kolmeaastane, 11aastaselt nõudis tüdruk rinna­operatsiooni. Ema jõudis pankroti äärele, sest oli tolleks hetkeks kulutanud tütre välimuse peale rohkem kui 180 000 eurot, jätkates kulutamist edasigi samas vaimus.