Tark telekavaataja

Lapsed saavad televiisoriga sõbraks väga varakult. Arvamusi, kuidas sellesse suhtuda, leidub seinast seina. Vähem on räägitud, kuidas eelkooliealine laps ekraanipilti mõistab ja kuidas aidata tal seda tundma õppida.

Täiskasvanud ei kahtle hetkegi, et lugema ja kirjutama õppimine on vajalik. Meediast ümbritsetud maailm nõuab aga lisaks traditsioonilisele lugemisoskusele ka oskust lugeda multimeediatekste, mis sisaldavad kirjutiste kõrval helisid, videoid, pilte ja animatsioone. Ja mitte ainult!

Lapsele on suurim arenguline välja­kutse mõista, et enamik teles näidatavast on näitlemine. Ekraanilt nähtu koosneb kokkusobitatud kaadritest ning igal lool on jutustaja, kes näitab maailma oma silmade läbi ja nii, nagu tema seda mõistab või meile esitada tahab.

1. õppetund: reaalsus ja väljamõeldis ekraanil

Televiisori ees on laps silmitsi maailmaga, mis sageli ei vasta tegelikkusele. See, mida me telerist näeme, on teletootjate loodud pilt. Olgu tegemist reklaami, uudise, teleshow, seriaali või filmiga – kõike esitatakse ja juhitakse ettekirjutatud stsenaariumi või for­maadi alusel. Telepilt ei näita seega maailma nii, nagu see on, vaid peegeldab kellegi arusaamu ja vaatenurki ning sedagi tihti ülepakutult.

Koolieelses eas suhtuvad lapsed aga ümbritsevasse siira usuga, et nähtu on tõsi. Nii peab 4–7aastane laps muu hulgas õppima vahet tegema reaalsusel ja väljamõeldisel ning tundma telepildi konstrueeritust.

Kuidas last suunata? Kõige lihtsam viis: arutlege koos televisiooniga seotud ametite üle. Kes on näitleja ja kuidas ta oma tööd teeb? Kuidas teab uudistelugeja peast erinevaid maailma uudiseid? Kas saatejuhid mõtlevad saated ise välja? Millest televisioon algab?

Teine võimalus: vaadake tuttavate filmide juurde klippe, kuidas filmi tehti. Pannes YouTube’i otsingusse behind the scenes, leiab neid kerge vae­vaga. Sealt paljastuvad filmide telgi­tagused, mis annavad hea võimaluse arutleda, mis on päris ja mis mitte.

2. õppetund: telepilt on konstrueeritud

Oma silmade läbi maailma vaadates tajume seda tervikuna. Meie pilk ei saa hüpata ühest tegevuspaigast, ajahetkest ja sündmusest sekundi murdosa jooksul teise. Telepilt on aga kokku lõigatud paljudest fragmentidest ning nõuab igal kaadrivahetusel meilt seda, et mõtestaksime, mis võis vahepeal juhtuda.

Täiskasvanul on oma elukogemuste pinnalt “lõikekohti” lihtsam täita, lapsel keeruline. Näiteks kogeme fil­mi vaadates sageli, et ühe sündmuse lõpp ei pruugi tähendada, et näeme kaadrivahetusel tegevust samast kohast jätkumas. Kaadrivahetus võib tähendada muutust nii ajas, ruumis kui ka tegevuses.

Märulifilmis vigastada saanud kangelane on hetke pärast jälle jalul ja valmis uuteks vägitegudeks. Mida ei näidata, on see, kuidas ta nädalaid või kuid haiglas lebas. Täiskasvanud teavad, et nähtud vigastused tähendavad tegelikkuses pikka haiglaravi ja sageli ka fataalset lõppu, lastel sellised kogemused ja teadmised puuduvad.

Kuidas last suunata? Et lapsel ei kujuneks ebaadekvaatset maailmapilti, püüdke koos sõrmedel loendada telepildis nähtavaid kaadrivahetusi. Arutlege, mitmest jupist oli nähtu kokku pandud. Püüdke mõelda ja mõistatada, mis võis kaadrite vahel juhtuda ehk mille filmiloojad välja lõikasid või meile näitamata jätsid? Miks nad seda tegid, jäägu juba suuremate lastega analüüsida.

3. õppetund: kes on jutustaja?

Lisaks kaadri- ja stseenivahetustele ning näitamata sündmustele on telepildi puhul veel mitmeid asju, mida eelkooliealistel on raske mõista. Näiteks ei pruugi 4–7aastased aru saada, mida tähendab “näota” jutustaja – hääl on, aga kes räägib ja kus räägib? Jutustaja ehk sõnumi edastaja kindlakstegemine sõltub vaimsest küpsusest ning sellest, kui palju on lapsega televisiooni teemadel vesteldud.

Päris algul tuvastab laps ekraanilt selle, keda ta näeb või kes on sündmuste keskel. Edasi hakkab ta mõistma, et osale filmidele räägitakse peale emakeelne tekst. Järgnevalt saab last suunata märkama seda, mida tegelikult ekraanilt ei näe – teles on tekstikirjutajad, kelle lugusid meile ekraani kaudu esitatakse. Olgu jutustajaks toimetaja, reklaamikirjutaja, stsenarist või keegi teine, tema tekst on aluseks sellele, mida me ekraanilt näeme. Alles põhikoolis saavutab laps küpsuse mõista, et nähtu sõltub enamasti sellest, kes nähtu valmimise eest maksab. Jutustajaks saab produtsent või rahastaja.

Kuidas last suunata? Et aidata lapsel jutustajat tuvastama õppida, jälgige koos, kes ekraanil parajasti räägib – kas tegelane, keda näeme, või keegi, kes pole nähtav. Püüdke filmides kindlaks teha, kelle silmade läbi lugu näidatakse.

Looge lastele seoseid raamatute ja nende alusel loodud filmide vahel. Kumb oli enne, kas raamat või film? Miks meile seda lugu räägitakse? Püüdke koos lastega sõnastada loo moraal. Juhtige laste tähelepanu sellele, et kirjanikud kasutavad sõnu, filmitegi­jad pilte ja helisid. Ent filmitegijad võivad tarvitada ka muid võtteid – suumimine, lähivõtted, arvutigraafika jms –, mis panevad asjad teisiti paistma. Näiteks selleks, et tekitada õudustunnet, pole sageli vaja muud kui lisada pildile hirmus muusika ja pelutavad helid. Ka suureks suumitud pilt võib mõjuda ekraanil ähvardavalt.

Siingi saab koos lapsega teha midagi lihtsat ja lõbusat. Keerake telepildilt või filmilt heli maha ja püüdke leida nähtule ise sobiv muusika. Proovige helita ekraanipildi järgi mõistatada, millest võiks lugu rääkida. Ja vastu­pidi, mõistatage helide põhjal, mis võiks ekraanil toimuda.

Mida lapsed sel moel õpivad?

Lapsed õpivad mõistma seda, et meedia on jutustajate ja erinevat tehnoloogiat kasutavate inimeste loodud ning jutustajad on sageli hoopis teised inimesed kui need, keda me ekraanil näeme.

Jagades lapsele teadmisi eri žanritest ja saadetest (seriaalid, uudised, jutu­saated, reklaamid, multifilmid), saab arutleda, millistes neist on jutustajad usaldusväärsemad. Piltide ja helide ühised lõbusad analüüsid aitavad lastel õppida mõistma näidatava eesmärki ning kaitsta neid tulevikus visuaalse ja auditiivse manipuleeri­mise eest.