Mõni kuu tagasi ütles üks ema intervjuus Perele ja Kodule: “Arendamine tähendab, et annad lapsele edasi seoste loomise oskust, mitte mehaanilisi oskusi. Sellepärast ei saa minust ka lego tarbijat. Mida võiks üks laps legost saada? Teatava mehaanilise oskuse: legoklotse on ju tegelikult lihtne üksteise külge panna. Kui sa selle nõksu selgeks saad, siis muud õppida nagu polekski.
Lapsed armastavad kõige rohkem seda, et isa on koos nendega põrandal ja paneb klotse kokku. Nad armastavad vanema aega ja tähelepanu, mis koos legoga neile tuleb. Lego riisub endale koore.
Palju raskem ja loovam on panna torn kokku puuklotsidest, mis on libedamad – sa pead ise tasakaalu leidma. Elus pead ju kogu aeg tasakaalu otsima, ei ole seda “sups ja paigas!”-nippi. Veel paremad on sellised puuklotsid, mis ei ole mõõdus, nii kipub torn veidi viltu minema. Natuke suuremad, mida saab käega haarata, ja igaüks ise kujuga. Pakun, et inimesest, kes mängib ainult legodega, võib saada hea käsutäitja.
Mu laps ei mängi eriti ka puslega. Papist pusle on kui detailse, lühiajalise, pealiskaudse maailma sümbol. Minu meelest on tähtis, et laps kogeks kõigepealt tervikut, näeks, puutuks seda. Küll ta koolis käies hakkab tervikut tükkideks lammutama. Mulle tundub, et hingeliselt teeb lapsele haiget, kui ta võtab näiteks lambal jalad alt.”
Mida arvavad leludest lasteaednikud?
Pere ja Kodu kutsus vestlusringi:
Marianne Liivi, kes esindab tavapedagoogikat;
Anne Kikase, kes kannab Montessori pedagoogika ideid;
Monika Gustavsoni, kes tunneb lähemalt Steinerpedagoogikat.
Arutlus lego ümber
Marianne: Minu arvates on lego äärmiselt tänuväärne mänguasi. Jah, loomulikult on maailmas olemas erinevaid tasapindu – aga on ju ka ümarate klotsidega legosid. Lego pluss on see, et ta areneb koos lapsega: väikestele suuremate nuppudega, suurtele keerulisemad.
Anne: Lego on üks parimaid fantaasia arendajaid. Paarkümmend aastat tagasi oli sellega võrdväärne kodumaine “Mõtle ja ehita” konstruktor. Lego osasid pole väiksel üldse nii lihtne kokku panna, silma ja käe koostöö peab päris täpne olema. Legoga ehitades areneb oskus konstrueerida, täpsemaks lähevad silmamõõt ja ruumitunnetus.
Monika: Mina arvan, et kindlasti võiksid nii lego kui ka pusle lelude hulgas olla, aga ehk mitte varem kui 5–6aastastel lastel. Nõustun, et lego-osade ühendamine on üsna mehaaniline, kuid ruumilist kujutlusvõimet see siiski arendab. Samas käib osade ühendamine nii lihtsalt, et laps ei pea selle juures eriti tähelepanelik olema.
Kui laps ehitab ebakorrapärase kujuga klotsidest, peab ta igaühte neist uurima, et kuidas ja milline järgmisena sobitada. Nii arenevad püsivus ja kannatlikkus. Minu arvates võiks legode kõrval olla ka klõpsudeta, ebakorrapärase kujuga klotse. Nii saab laps rikkalikuma kogemuse.
Vestlus pusle asjus
Marianne: Ka puslemängus on tervik pildina lapse ees. Ja tark vanem saab enne pusle kätteandmist objekti tutvustada. Näiteks on sellel lamba pilt… Elus lammas pole ehk igale lapsele kättesaadav, ent on olemas pehmed mänguasjad. Mängulammast saab katsuda sõrmeotstega ja puutuda põsega. Siis on see tervik lapsel nähtud.
Anne: Suuremate laste pusle annab ka teadmisi. Tükimäng arendab silma ja käe koostööd. Samuti on õppepuslesid inimkehaga tutvumiseks või matemaatika harjutamiseks.
Monika: Mina olen tähele pannud, et lapsed tüdivad puslest kiiresti. Me küll mõtleme, et piltmõistatus arendab mõtlemist, tähelepanu ja vaatlusoskust, aga tegelikult teeb ta seda vaid paaril esimesel korral. Pärast paneb laps pildi kokku mehaaniliselt.
Marianne: Jah, loomulikult ei arenda kokkupanek siis enam nii palju. Kuid on võimalik puslesid vahetada, näiteks ise kaardist teha.
Anne: Kõige esimeste, puust puslede juures on hea, et kuna tükki tõstetakse nupukesest, siis hakkab laps harjutama kolme sõrme võtet. See on alus pliiatsihoidmisele. Häda on selles, et neil pusledel kujutatu pole sageli konkreetne, vaid seal on ebamäärased olendid, kelle kohta vanem ei oska midagi öelda.
Milline on teie meelest last arendav lelu?
Marianne: Tuleks lähtuda sellest, millist aspekti lapse arengus soovime mõjutada. Kas tunnetuslikku – siis needsamad pusled ja konstruktorid; sotsiaalset – selleks on hea traditsiooniline nukk; loovust – see nõuab käsitöövahendeid; rollitaju – seda õpetavad draamamängu elemendid.
Anne: Mänguasi peab võimaldama lapsel mängida, mitte ainult vaadata: oh, kui ilus! Näiteks Barbiet imetletakse-näidatakse, see on vahetuskaup. Aga hoogne mäng on kergem tekkima tavalise nukuga: talle leitakse uusi riidetükke, pannakse oma juuksekumm pähe jne. Barbiele ei kiputa lisama seda, mis ei sära – temaga ei saa mängida hoolitsevat peremängu.
Meie Montessori lasteaias teeme kõik oma käega läbi. Näiteks on meil karbimäng, kus on eri suuruse, kuju, materjali ja värvusega karpe. Nende abil saab asjade omadusi tutvustada. Karpe avades kogeb laps ka erinevate mõistete tähendust: ta näeb, et suur karp ei mahu väikse sisse ja et plekist karp tundub sõrme all teistmoodi kui siidkattega. Karpide avamine arendab käe-, sõrme- ja randmemotoorikat. Siis laps proovib, milline lelu mahub millisesse karpi – ja jälle on üks tarkus juures!
Monika: Steiner-pedagoogikas ei välistata kõiki teisi arendamise aspekte, aga kahte asja peetakse eriliselt silmas – et koolieelses eas on eriti tähtis arendada fantaasiat ja meeli. Seda jälgitakse ka mänguasjade valikul. Koolieeliku meeled on hästi avatud, seepärast on head mitmekesised mänguvahendid: kivid, käbid, puidust, puuvillast, siidist, metallist esemed. Nii saab laps tajuda erinevaid pindu, eri kõvadust, eri materjalide kaalu… ja selle kaudu rikastada meeli.
Fantaasiat ergutavad mänguasjad, mis ei kujuta reaalseid esemeid, vaid on tinglikud: kepid, pulgad, käbid, nöörid, kangad ja rätikud. Neist saab mängides just see ese, mida parasjagu vaja. Minu meelest on koolieelses eas hea, kui lelud pole liiga valmis, vaid jääb ruumi ka fantaasiale. Selles vanuses on fantaasia arendamine oluline, sest see on alus edaspidisele loovale mõtlemisele.
Siis ehk polegi väikelapsele vaja valmis mänguasju pakkuda?
Monika: Neid on ehk tarvis natuke suurematele lastele, nii 6–7aastastele. Vaadake mudilasi pargis: sinna me mänguasju kaasa ei võta, aga lapsed leiavad endale lühikese ajaga tegevuse. Kõik kõrred, oksad, lehed, kivid on kasutusel! Liiv, savi ja vesi pakuvad lõputult mänguvõimalusi. Aga tegelikult ei välista üks teist.
Anne: Valmis asjad soodustavad rollimängu alustamist. Kui kiiker olemas, siis on vaid üks samm toolidest laeva kokkupanemiseni! Muidugi võib kiikri osa täita ka tühi WC-paberi rull, kuid suurematel on ehk uhkem, kui see on valmis kiiker.
Marianne: Ei saa öelda, et valmis mänguasi on halb ja tinglik hea. Valik sõltub konkreetsest lapsest ja ka vanemate võimalustest. Suvel maal ei pea tõesti valmis mänguasju palju olema, aga miks mitte anda selliseid lasteaias ning õpetada lapsi nendega mängima.
Igas asjas peab olema tasakaal. Me ei saa eitada arengut, neid mänguasju, mis praegu on, aga ära ei tohiks unustada ka vana. Olgu siis lapsel see kaunitar Barbie, aga las tal olla ka vanaema tehtud kaltsunukk! Ja kui laps ei leia viimases ilu, saab tark täiskasvanu aidata tal kaltsunuku võlu avastada.
Aga kui laps tahaks osta ainult uusi autosid, ei midagi muud?
Anne: Me peame siiski pakkuma lapsele kõiki võimalusi, ka neid, mida ta ei oska ise näha. Kui laps tahab autosid sõidutada, siis sedasama automängu saab rikastada, kui voolida savist tellised või kartulid autole koormaks peale! Mõne aja pärast tuleb tal kartulitest puudus ja järgmised voolib ta ehk juba ise.
On oluline, et vanem leiaks aega lapsega koos mängida. Kahjuks rohkem tähtsustatakse seda, et laps oskab lugeda või inglise keelt. Aga seda, kuidas nukku magama äiutada ja nukuvoodis tekki kohendada, me lapsele ei õpeta. Kuid ka need oskused on tema tulevase hakkamasaamise alus.
Marianne: Mulle väga meeldib ütlemine, et mänguasi on nagu vahetuskaup täiskasvanu ja lapse vahel. Mida me ütleme, kui me lelu lapsele anname? “Mine ja mängi!” Selle asemel et öelda: “Lähme mängime!” Alles koos mängides tuleb lelu õige tähendus ja õpetuse iva välja. Paraku ostame mänguasjadega endale vaba aega.
KASTANILOOMAAED, LEGOST TARA ÜMBER
Krista Kivisalu
Mees tögab mind aeg-ajalt, tuletades meelde mu esimese raseduse aega. Tollal kuulutasin, et meie laps hakkab mängima ainult tammetõru-loomadega. Olin, jah, selline äärmuslane. Nüüd on mul lapsi kaks ja loomulikult on neil terve virn plastmassist vidinaid.
Sel sügisel korjasime tänavalt kastanimune. Täpselt sada tükki saime, vanem poeg luges üle. Kõigepealt meisterdasime loomi. Siis loomaaia. Tore oli see, et poisid ehitasid omal algatusel loomadele legoklotsidest puurid, võtsid plastmassist mereröövlid ja panid need valvuriks. Loomaaia juhatajaks sai aga koll Kolja, kelle me nädal aega varem olime savist voolinud.
See loomaaed oli minu jaoks tasakaalu sümbol. Oleks rumal eitada tänast päeva, ent rumal oleks ka unustada vana. Me ei pea kõiki mänguasju ostma poest – nii nagu moodsale ajale kohane. Mõne võime ka ise valmistada – nii nagu vanasti tehti. No ja naerge mind välja, kui tahate – isetehtud mänguasjal on hing sees.
Võib osta savi ja koos voolida. Võib otsida tühjad WC-paberi rullid ja teha neist notsunina või pikksilma. Võib võtta lõnga ja heegeldada väikse pehme kaisulooma. Või tühjast jogurtitopsist teha mullitaja. Ja lõpuks võib toolist, riidekuivatusrestist, vanast telekaantennist ja tekkidest ehitada täiesti pöörase traktori – minu poisid tegid sellise. Vurr teibiga rooliks pandud ja taskulamp esituleks.
Nii et ostke ikka jõuludeks kingitusi, mida lapsed soovivad. Aga kinkige ka midagi sellist, millest saate koos ise mänguasju valmistada. Ka teile endale kulub see kogemus ära.
