Taskuraha lasteaialapsele – alustame varakult!
Heike on lasteaias õpetaja abi ning kasvatab oma esimest last – lapsed on tema töö ja kirg. Nii neelab ta lastest kõnelevaid artikleid ja kord trehvas ühele, kus soovitati lapsele juba nelja aastaselt hakata taskuraha andma.
„Minu laps pole küll kunagi poes mingi nõudlik skandaalitegija olnud, kuid siiski olin üsna tüdinud, et pidin iga kord enne poodi minekut teada andma, kas täna on lapsele millegi ostmise päev või lihtsalt retk söögi toomiseks,“ selgitab Heike. „Artiklist sain inspiratsiooni ning leppisimegi lapsega kokku, et ta saab oma ostude tegemiseks iganädalase taskuraha ning ei hakka minu käest poes käies midagi pinnima.“
Loomulikult pole selles vanuses lapsele jõukohane mõista suurusjärke, ehk seda, kas taskuraha eest saab lego komplekti või üllatusmuna. „Kuid nüüd ongi tal võimalus õppida,“ tõdeb Heike. „Meil oli lapsega pidevalt läbirääkimisi teemal, et endale ju ostate, miks siis mina ei võiks saada. Tema arvates käivad tal mõlemad vanemad tööl ja teenivad raha, ehk siis ülemise riiuli suuri lego komplekte võiks samuti mõnikord osta. Meie jutt, et me ostame perele süüa ja mitte endale asju, tundus talle kuidagi ebaõiglane.“
Mõned lihtsad reeglid
„Artiklis oli välja toodud, et taskuraha on taskuraha – mitte vahend motiveerimiseks või karistamiseks. Nii lugesin ka mehele sõnad peale, et taskuraha äravõtmisega ähvardamist meie peres ei tule,“ kirjeldab Heike esimest reeglit.
„Teine reegel on see, et lapse oste ei kritiseerita – olgu see sinu jaoks või maailma mõttetuim asi.“ Eks iga lapsevanem oskab endagi kodust tuua mitmeid näiteid, kus lapsele ostetud meganunnu raamat või hädavajalik ja arendav taies panevad lapse parimal juhul õlgu kehitama või kehvemal juhul suisa uurima, et miks teda sellega karistatakse, kui ema paks ometi teadma, millest ta unistab.
„Kalle läks esimese raha eest kohe poodi, kuid edasi hakkas koguma,“ meenutab Heike taskuraha andmise algust. „Siis läks ta vanaema-vanaisaga laadale ja tagasi tulles oli rahakott peaaegu tühi. Oli ostnud endale näiteks mullipüstoli. Siis saingi aru, et on väga hea, kui ta saab ise osta – kui ta minult oleks sellise asja välja pinninud, siis mul süda tilguks pärast verd.
Aga nüüd olen rahul, sest nii-öelda minu raha ju selleks üldse ei kulunud. Tahaksin rõhutada, et ei ole nii, et ma nüüd kunagi enam oma lapsele ühtegi asja ei osta, kuid mul on palju lihtsam seletada, et kui sa tuled igal nädalal oma taskurahaga poodi, siis saadki mõne üllatusmuna ja pisividina. Kui mõned nädalad kogud, siis saad juba pisikese lego või mõne auto osta.
Üldiselt on tänapäeva lastel asju väga palju ja aega nendega kodus mängida väga vähe ning poed on pilgeni asju täis – seega ma ei arva, et ta millestki ilma jääb, kui ta seda asja kohe osta ei saa, vaid mõnda aega koguma peab.“
Kolmas lihtne reegel soovitab taskuraha anda kindlal päeval kindla summa. „Kallel ei ole nädalapäevad veel selged ja taskuraha andmise päev on kindlasti nende selgeks saamisel samm edasi,“ on Heike veendunud.
„Valisime esmaspäeva: reede on lasteaias mänguasjapäev, laupäev ja pühapäev on puhkepäevad. Esmaspäev on esimene lasteaiapäev, pärast mida koju tulles saabki taskuraha.“
Kord jõuti koju nii hilja, et taskuraha ununes nii andjal kui saajal. „Kui meelde tuli, siis rääkisin lapsele ka, et ta võib ise küsida, kui ta teab, et on esmaspäev ja mina olen unustanud.“
Milline summa on paras?
„Meie mõtlesime, et üks euro nädalas on vähe, sest siis kogub kuuga neli eurot kokku ja see on ikkagi küllalt väike summa. Kaks eurot tundus paras ja nüüd, kui seda juba mõnda aega andnud olen, tundub see summa sobiv,“ on Heike valikuga rahul.
Sarnaselt artiklis väljatoodule on Heikegi kindel, et veel aastaid pole mõtet anda kuu taskuraha, vaid ikka korra nädalas. „Lapsed ei oska veel majandada. Loodangi saavutada seda, et kui nii väikesest peale hakkan last rahaga ümberkäimisega harjutama, siis hiljem ta oskab ka majandada - mitte ei jookse kohe laristama ja löö saadud raha kohe laiaks!“
