Teine uuring tõi välja, et karjumine mõjub erakordselt halvasti lapse enesehinnangule, suurendab märkiisväärselt ohtu langeda depressiooni ja muutuda agressiivseks.

Miks nad ei kuula?

Paljud vanemad on ahastuse äärel: räägi, palju räägid, aga lapsed on justkui kurdid. „Nad kuulavad mind ainult siis, kui ma karjun!“ Loomulikult ei ole nende kuulmisel tegelikult midagi viga. Proovi ise: sosista „mul on šokolaadi“ ja vaata ise, kui kaugelt nad sellised võlusõnad üles nopivad. Seega — kui lapsel just tõepoolest tõsist kuulmispuuet ei ole, on ta lihtsalt otsustanud sinu sõna mitte kuulata. Tõenäoliselt oled sa ise ta harjutanud reageerima ainult karjumisele. See käib nii: sa palud tal viisakalt ja rahulikult midagi teha. Ta ei kuula ja midagi ei juhtu. Sa palud korra veel. Ikka ta ei reageeri ja sina ei tee ka midagi. Ja siis sa karjatad!

Võib olla ei reageeri ta sellepärast, et talle ei meeldi, kuidas sa temaga räägid. Mõtle ise: kas sa tahaksid oma hästi põneva ja sinu jaoks olulise tegemise pooleli jätta, sest keegi nõuab su tähelepanu? Oled sa valmis kohe kiiresti ja heal meelel reageerima?

Ja kui sa nüüd mõtled, siis mis on tavaliselt põhjus, miks sa oma lapse poole pöördud? Tõenäoliselt tähendab see kahte asja: ta on mingi jamaga hakkama saanud ja teda ootab ees pahandamine või siis ootab teda ees mingi kodutöö. Lapsed tabavad selle väga kiiresti ära ja hakkavad oma nimele reageerimist vältima, sest nad juba teavad: nüüd keegi õiendab või ma pean midagi ebameeldivat tegema.

Nii et asi ongi lihtsalt selles, kuidas lapsed end kuulama saada nii, et sinu hääl neis okserefleksi ei tekitaks. Nagu sa juba tead, on nende kuulmisega kõik korras. Nad lihtsalt ei viitsi pidevat näägutamist ja õiendamist kuulata. Nüüd pead sa oma rääkimisviisis paar korrektuuri tegema, et nad ei kardaks iga kord karistust, kui sa nende poole pöördud. Seda on tegelikult täitsa võimalik teha!

Nõuanded vanematele, kes soovivad oma laste peale karjumist lõpetada ja nendega normaalselt suhelda:

Ole enda vastu aus ja pane nädala jooksul kirja kõik korrad, mil sa laste peale häält tõstsid. Samuti pane kirja põhjus. Ja eneseanalüüsi lõpetuseks märgi üles ka see, mida sa oleks saanud teisiti teha. Näiteks nii: Esmaspäev, kl 7.15. Emily ei leidnud oma vahetusjalanõusid üles. Karjusin, sest kõigil oli kiire, ta ei leidnud oma jalatseid, hakkasime hiljaks jääma. Emily nuttis, kõik olid närvilised ja pahased. Oleksin võinud talle jalatseid varem meelde tuletada ja temaga koos otsida.

Selline tabel on väga kasulik enesekontrollivahend. Esiteks annab see sulle ülevaate põhjustest, mis sul „kaane pealt viskavad“ ning annab sulle väga selge ülevaate ka sellest, milline mõju karjumisel on. Ning kõige olulisem on viimane: mida saaksid teisiti teha. Kui sul kõik see on mustvalgelt nina all kirjas, on sul palju lihtsam oma käitumist muuta.

Kuidas plahvatust vältida?

Kõige lihtsam on endale selgeks teha, millal sa tavaliselt närvi lähed ja selleks, et seda välja selgitada, on ülalkirjeldatud tabel suurepärane. Kui tead, millised olukorrad on plahvatusohtlikud, on neid võimalik ennetada.

Kõige tavalisem põhjus, miks laps ei kuula, on see, et tal on parasjagu käsil mingi väga põnev tegevus ja ta ei taha seda sinu soovi täitmise jaoks pooleli jätta. Selleks, et ta teaks, et mäng hakkab lõppema, võiksid anda talle hoiatuse: „Me peame 10 minuti pärast liikuma hakkama. Senikaua saad mängida ja siis hakkame riidesse panema.“ Või näiteks: „Õhtusöök saab 15 minuti pärast valmis ja siis ma kutsun sind sööma. Palun tule siis kohe, kui ma kutsun, eks!“

Kui laps teab, mis teda ees ootab, saab ta poolelioleva lõpetada ja oma mõtted eesootavale tegevusele suunata. Seetõttu on nad koostööaltimad ega aja sõrgu nii hirmsasti vastu.

Kui tahad lapse tähelepanu saada, ära kisa teisest toast, vaid mine lapse juurde. Samamoodi käituksid sa tööl oma kolleegiga, kui sul on talle midagi öelda, eks? Sa ei lärmaks üle kogu kontori. Tegelikult ei kasuta sa kõvemat häält ju üldse mujal kui ainult kodus ja lastega suheldes, kas pole? Aga kui sa nüüd järele mõtled, siis kumb suhtlusviis on viisakam ja tekitab rohkem soovi koostööks? Nii et järgmine kord, kui sul on lapsele midagi öelda, mine tema juurde, räägi temaga rahulikult, sõbralikult ja viisakalt ja näed kohe muutust ka lapse suhtumises. Ta saab aru, et sa suhtud temasse austusega ja vastab samaga. Lisaks ei saa ta teeselda,et ta sind ei kuulnud, sest sa seisad ju tema kõrval.

Sosista

Sa püüad oma lapsega rääkida, aga ta ei tee sind kuulmagi. Ta silmad on ekraani külge kleebitud ja ta ei tõsta pilkugi, samuti ei vasta ta ühelegi su küsimusele. Sa lähed närvi ja püüad end valju hääle ja ähvardava kehahoiakuga võimalikult suureks teha, et ta sind lõpuks ometi kuulama hakkaks, kuid näed kohe, et tegelikult see ei tööta. Ja see ajab sind veel rohkem marru.

Kui laps ei vasta su rahulikule, viisakale ja sõbralikule küsimusele või palvele, proovi järgmine kord hoopis teistsugust strateegiat. Ära karju. Korda oma palvet hoopis vaiksemalt ja rahulikumalt. Kui ta ka siis ei reageeri, sosista vaikselt ta nime, võta ta käsi oma pihku, vaata talle silma ja ütle hästi vaikselt ja hästi rahulikult: „Ma olen juba kolm korda palunud sul midagi teha. Kas sa said aru, mida ma palusin?“ Ta võib vastata, et tal pole õrna aimugi, siis korda oma soovi, jäädes jätkuvalt väga rahulikuks ja leebeks ning kasutades pehmet ja vaikset hääletooni. Kui ta tegelikult kuulis ja teab väga hästi, mida sa tahad, siis ütlegi talle, et nüüd on aeg selle asjaga tegelema hakata.

Asja iva on selles, et kui me oma lapse peale karjume, läheb ta lukku, sest karjumine on ebaviisakas ja solvav ja me näitame sellega, et kontroll ei ole enam meie käes — võim on hoopis temal. Mida vaiksemaks ja rahulikumaks sa jääd, seda selgem on sõnum: ma palusin sinult midagi, tee seda! Aga sa oled sõnumi edastanud viisakas ja lapsele vastuvõetavas vormis, mistõttu on ta palju koostööaltim.

Tegelikult soovime oma lapsele ju ainult head, kuid mõnikord ei saa me aru, kuidas selle sooviga lapsele hoopis kahju teeme. Selle kohta loe SIIT!

Suur osa vanemate ja laste suhtlemisest moodustavad negatiivsed teemad — õiendamine, kohustuste jagamine, pahandamine jne. Mõtle korraks: kui palju sa oled lapsele rääkinud asjadest, mis on valesti ja mida tema on valesti teinud, ning kui palju on ta sinult saanud positiivset tagasisidet ja häid sõnu. Pole siis ime, et ta ei viitsi sind kuulata — kes ikka tahaks hommikust õhtuni mingit näägutamist taluda.

Proovi tänasest alates iga päev vähemalt kolm korda lapsele midagi head öelda. Kui tema nime hüüad, ootab ta tõenäoliselt mingit järjekordset jama, aga sina üllata teda hoopis komplimendiga. „Markus!“ Markus kangestub teises toas ja mõtleb: „Mida ma jälle tegin?!“ Sina aga ütle midagi toredat: „Lahe, et matemaatikas hea hinde said!“ Laps on ilmselt šokeeritud ja suu venib kõrvuni. Nii harjutad ennast last kiitma, laps harjub ümber sellega, et iga kord ei tähenda sinu kutsung pahandust ja kuulab sind palju parema meelega.

Kõik lapsed on erinevad ja nendeni jõudmiseks tuleb kasutada erinevaid teid. Vaata, kuidas sinu lapse tähemark tema käitumist mõjutab, SIIT

Allikas: news.com.au