Tegelikult peaksid lapsele unejuttu lugema just nii!
Tõenäoliselt oled sa nagu paljud teised vanemad – loodad, et unejutt aitab lapsel kiiremini magama jääda või vähemalt maha rahuneda. On ju nii? Kui palju sa tegelikult mõtled, kuidas lapsele ettelugemisega midagi õpetada ja temaga koos maailma üle arutleda?
Selleks, et ettelugemisest suuremat kasu saada, peaksid varuma õhtusteks muinasjuttudeks rohkem aega ning kaasama last arutellu, õpetab neurobioloog Erin Clabough. Empaatiavõime arendamiseks võiksid valida raamatud, kus on sees mingit tüüpi konflikt. Loe lapsele seni, kuni tegelastega juhtub midagi, millest on võimalik mitmeti välja tulla. Pane raamat kinni ja lase lapsel jutustada, mida tema edasi teeks, kui ta oleks selle raamatu tegelane. Kui laps on oma versiooni loost ära rääkinud, lugege lugu lõpuni ja vaadake, kas ja kuivõrd erines lapse lugu autori omast. Näiteks on kasvõi Punamütsikese loos võimalik arutleda, mida oleks laps Punamütsikese asemel teinud, kui hunt tuli. Mis siis, et pead Punamütsikest lugema igal õhtul neli kuud järjest! Laps saab igal õhtul uue versiooni välja mõelda. Mõnikord võib ta olla hunt, mõnikord vanaema, mõnikord jahimees – võimalusi on lõputult.
Uuringud on näidanud, et lugemisest tähtsam on see, mis pärast lugemist juhtub. Kui lapsel on võimalik loetust rääkida, selle üle mõelda, oma arvamust avaldada ja küsimusi esitada, on raamatust ka midagi kasu. Ta peab saama läbi töötada selle, mida ta just luges või kuulis. Uuringutega on tõestatud ka see, et kui pead millegi kohta otsuse langetama, püsib see paremini meeles. Tagasiside andmisega osaleb laps aktiivselt lugemis-kuulamis-mõistmisprotsessis ja sinu küsimustele vastamine on tore rollimäng, mis valmistab last ette päriselus ette tulla võivateks olukordadeks.
Kõik tahame, et meie lapsed oskaksid hästi lugeda ja tekstist aru saada. Veel olulisem on, et lapsed õpiksid lugemise kaudu empaatiat. Eelkirjeldatud moel ehk enda kellegi teise olukorda panekuga saavad lapsed fantastilise õppetunni empaatiast. Miks see nii oluline on? Sest just empaatiavõime on see, mis ühendab kõiki edukaid inimesi. Empaatilised inimesed on eluga rahul, neil on paremad suhted, nad on paremad juhid, kaastöötajad ja sõbrad. Nad suudavad asju näha ka teisiti kui ainult enda mätta otsast.
Mida varem õpivad lapsed end teise kingadesse panema, seda lihtsam on neil tulevikus toime tulla. Empaatia on paraku miski, mida on lapsepõlves väga lihtne õppida, kuid täiskasvanuna ülimalt keeruline omandada. Kui laps on saanud raamatu lugemise käigus erinevaid situatsioone läbi elada, on tal lihtsam toime tulla, kui näiteks põhikoolis ta parim sõber temaga ühel hommikul enam ei räägi või kui boss võtab tema tehtud töö eest kogu au endale.
Aga miks siis vana hea süsteem „loen ühe jutiga muinasjutu ära ja las laps kuulab vaikselt” ei sobi? Miks ta ei võiks pärast omaette arutleda või veel parem, arutluse osa üldse vahele jätta ja kohe magama jääda? Lapsele ühe hingetõmbega muinasjutu ettevuristamine on tema jaoks sama hea kui filmivaatamine. Ta elab kaasa ja tahab hirmsasti teada, kuidas lugu lõpeb, kuid ei pane end hetkekski teise rolli ega süvene põhjalikult. Ta tahab ainult teada, mis juhtub. Mõtlemise, arutlemise, õppimise, empaatia arendamise kogemus jääb saamata.
Muidugi ei ole sul pärast igat pikka tööpäeva aega ega energiat, et nii põhjalikult lapsega koos lugeda. Mõnel õhtul on täiesti lubatud kiirlugemist teha ja isegi mõned leheküljed vahele jätta, kui tõesti ei suuda enam isegi oma silmi lahti hoida. Aga kui sul juhtub olema aega ja võimalust, siis süvene, loe, tee pause, arutle ja räägi lapsega ning su põnnist saab rõõmsam, rahulolevam, teadlikum ja empaatilisem teismeline ning täiskasvanu.
Allikas: Psychology Today
