"Asi läks isegi niikaugele, et perearst kahtlustas kasvajat ning laskis Mirjami ajust pilte teha," meenutab Viida Raag. Ajupildid olid muidugi korras ja tohtrid endiselt ummikus. Siis soovitas alternatiivravist abi saanud sõbranna Viidal homöopaadi poole pöörduda. Esiotsa oli naisel küll raske uskuda, et mingid terakesed võivad traditsioonilistest tablettidest tõhusamad olla, ent viimases hädas sai soovitatud teekond siiski ette võetud.

"Homöopaat küsitles meid väga pikalt, esmalt mind ja siis Mirjamit," kirjeldab Viida. "Ta uuris isegi seda, kuidas minu rasedus oli kulgenud ja milline õhkkond meil kodus valitseb."

Pärast põhjalikku taustauuringut andis homöopaat Mirjamile paki terakesi ning tüdruk hakkas neid tarvitama. Sedamööda, kuidas vähenes paki sisu, kasvas Viida usk homöopaatia väesse. Sest nii võimatu, kui see ka ei tundunud, sai Mirjam peavaluhoogudest peaaegu täiesti priiks.
"Nii kõvasti nagu varem pole tal pea enam kordagi valutanud," rõõmustab Viida. "Ja kui natuke valutabki, siis läheb ruttu üle."

Ise imet tunnistamas

Mõni aeg hiljem haigestus kogu elu kurguhädadega maadelnud Viida järjekordselt raskekujulisse angiini. Seniste antibiootikumide asemel pruukis ta aga homöopaadilt saadud uusi terakesi ning nende mõju ei lasknud end kaua oodata.

"Poole tunniga olid nii palavik, valu kui ka turse kadunud. Pärast seda sain oma kroonilistest kurgupõletikest täielikult lahti ja olingi lõplikult homöopaatiale avatud."

Nüüd on Viidal kodus väike homöopaatiline apteek, millest võib leida ligi 40 sorti terakesi. Tänu neile on tema nooremad lapsed, seitsmeaastane Villem ja viieaastane Kirke, paranenud nii nohust, köhast, silmahaigustest kui ka kurguvalust. Traditsioonilisi ravimeid pole nende majas juba hulk aega kasutatud ning kui Kirke ja Villem arsti mängivad, saavad nukudki just terakeste abil oma tervisehädadest vabaks.

Sõbranna juhatusel jõudis homöopaatiani ka Ingrid Järv, kelle toona 11kuune tütar Miia vaevles tihti silmapõletike küüsis ning ükski tilgapudel ega antibiootikumikuur ei toonud leevendust. Aga siis pakkus homöopaatiat õppinud sõbranna Ingridile terakesi, millest ema kaks tükki Miiale kohe sisse andis ja üllatusest jahmus: poole tunniga oli punetus silmast taandunud ning mädavool peatunud. Kui lisada sellele oma silma all sündinud imele asjaolu, et pärast seda pole silmapõletikud Miiat enam kimbutanud, ei ole vaja küsida, miks Ingrid homöopaatia poolehoidjate leeri astus.

Ehkki kõik naise neli last on võrdlemisi terved ja neid pole vaja tihti tohterdada, eelistab ta vajadusel ikka homöopaatilisi terasid. Abi on olnud nii palavike, hammaste tulekuga seotud vaevuste, peavalude, põiepõletike kui hingamisteede haiguste puhul. Ka pereisa välja väänatud jalg sai kahe päevaga korda ekstra kukkumiste ja vigastuste puhuks mõeldud terakeste abil.
"Homöopaatilised ravimid on igatahes parem variant kui keemia," tõdeb Ingrid Järv. "Isegi kui need alati ei aita, siis kahju ka ei tee. Mulle meeldib just õige tera otsimise protsess, individuaalne lähenemine ja kõikide sümptomitega arvestamine kuni ilmamuutuseni välja."

Priiks pidevast nohust

Kuueaastase Otto Kregori ning aasta ja kaheksakuuse Lotta Karola ema Kristiina Kütt on samuti homöopaatiast abi otsinud. Näiteks siis, kui Otto paariaastasena tihti nohu ja köha küüsis vaevles. Nohu oli tõeliselt tugev ja võis kesta mitu kuud järjest, nii et nuuskamiseks kulus lugematul hulgal pehme WC-paberi rulle. Kergemat sorti ravi, nagu aaloemahla ja füsioloogilise lahuse ninna tilgutamine, ei andnud mingit tulemust. Kange keemilise koostisega apteegisalvi ninasse määrimisel tekkis aga verejooks.

Siis kuulis Kristiina ühest homöopaadist, kes võttis patsiente vastu lastepolikliinikuga samas majas - see asjaolu lisas tohtrile Kristiina silmis usaldusväärsust ning naine otsustas sealt abi otsida.
"Homöopaat vaatles lapse üldist seisundit, selgitas välja organismi nõrgad ja tugevad kohad ning andis meile hõbepaberitesse mässitud erinevaid kuulikesi," meenutab Kristiina. Tema sõnul võttis poiss terakesi suure heameelega, sest need meenutasid maitselt ja välimuselt pisikesi magusaid hernekompvekke. Tavaliste tablettide sissesöötmiseks pidi ema neid alatasa toidu ja joogi sisse peitma, ent kibe maitse jäi sageli alles ning Otto hakkas üksvahe lausa joomist kartma.
Paarikuune homöopaatiakuur tehtud, oli ka Otto Kregori nohu kadunud. Kristiina ei julge siiski väita, et peab selle eest just terakesi tänama. "Võib-olla oleks ta nohust ka ilma nendeta lahti saanud," oletab naine. "Suvi oli just alanud ning soojade ilmadega läheb tervis ikka paremaks. Aga küllap terakesed nohu natuke ikka leevendasid."

Kristiina tõdeb, et üritab ravimeetodite osas püsida keskteel ja lähtuda konkreetsest haigusest - kui tegu on mõne kergema tõvega, küsib homöopaadilt nõu, kui vaja, ostab retsepti alusel määratud rohtusid. "Homöopaatiliste ravimite toime on sageli aeglasem ja tuleb olla kannatlik," nendib ta. "Aga alati ei saa ega tohigi oodata, näiteks tõsiste põletike puhul. Siis kasutan ikka tavameditsiini abi."

Sarnane ravib sarnast

Homöopaatia on meetod, mis ravib põhjust, mitte tagajärge, seega tuleb kõigepealt leida probleemide algallikas. Homöopaadi ja refleksoloogi Ülo Liivamäe sõnul aitab edu tagada võimalikult täpne sarnasus haiguse ja ravimaine mõju vahel, mille leidmiseks tuleb patsienti hoolikalt küsitleda. Eriti oluliseks infoks on inimese kõige isiklikumad ja eripärasemad tundmused oma tõve kohta. Seetõttu on loomulik, et kui homöopaadi kabinetis kaebavad kümme inimest hambavalu, saab igaüks erineva ravimi.

Ülo Liivamägi püüab homöopaatia toime põhjusi selgitada lihtsa näite varal, mis puudutab külmetunud, nohuse nina ja tilkuvate silmadega inimese tohterdamist.

"Kõige sarnasema efekti saame sibulat lõikudes," räägib Liivamägi. "Seega saaksime sarnasuse põhimõtet rakendades oma külmetust ravida sarnasega ehk sibulaga ja nii ongi nohu juba aastasadu ravitud. Aga homöopaatias kasutatakse väga tugevalt lahjendatud ravimaineid. Nende toime seisneb selles, et homöopaatilise ravimaine sissevõtmisel saab organism infot, et teda on rünnanud äge vaenlane, kes pani nina tilkuma ja silmad kipitama. Siis mobiliseerib organism kogu oma jõu võitluseks uue vaenlase vastu ning saab võitlustuhinas tegelikust haigusest nagu möödaminnes jagu."

Perearst Pille Ööpik jääb ravimeetodist rää­kides ettevaatlikuks ja nendib, et pole lugenud homöopaatia kohta ühtegi teaduslikult tõestatud uuringut, mis kannataks kriitikat.
"Kui inimene soovib teaduslikult põhjendatud abi, peab ta klassikalist kliinilist meditsiini õppinud arsti poole pöörduma," kostab dr Ööpik. "Kui ta tahab homöopaatiasse uskuda, ei saa teda takistada - inimene võib uskuda millesse tahes. Aga kui tegu on kriitilise ja tõsise haigusega, ei saa sellele lootma jääda. Eriti laste puhul."

Homöopaadid on harjunud, et paljud arstid ja teised inimesed nende praktiseeritavat ravimeetodit soolapuhumiseks või šarlatanluseks peavad ning sellesse äärmise skepsisega suhtuvad.
"Klassikaline homöopaatia põhineb teatud filosoofilisel suunal ja kvalitatiivsel uurimismeetodil, mis on samm ees traditsioonilise meditsiini kasutatavast kvantitatiivsest uurimismeetodist," üritab Ülo Liivamägi kahtlusi kummutada. "Teadmiseks neile, kes homöopaatilisi aineid platseeboks peavad - need toimivad loomadel tihti veel edukamalt kui inimestel."

LAPS POLE KATSETAMISEKS

Merike Martinson, kogemustega lastearst

Olen traditsioonilise meditsiini ja tervislike eluviiside pooldaja ning salapärastesse terakestesse suhtun skeptiliselt. Lastearstina tahan konkreetsust ja täpsust - kindlasti peab teadma, mis ainetega on tegemist ja kuidas need mõjuvad. Homöopaatilisi ravimeid kasutatakse küll imeväikestes doosides, aga laste peal ei tohi midagi katsetada. Kui tegu on tõsise haigusega, siis tuleb ka tõsiselt ravida, ikka nii, nagu arstidele on ülikoolis õpetatud.

MIS ON HOMÖOPAATIA?

Homöopaatia on teraapia, mis ravib haiguse põhjust, mitte tagajärge. Arstimiteks on loodusliku päritoluga terakesed, mis koosnevad paljudest taimsetest, mineraalsetest ja loomsetest osadest. Erinevate terade seast õigete valimine on keeruline ja patsiendi hoolikat tundmist nõudev protsess.
Ravimeetodi loojaks on doktor Samuel Hahnemann, kes kirjeldas selle põhimõtteid 1796. aastal. Kreeka keeles tähendab homöopaatia samasugust kannatust, ladina keeles kasutatakse väljendit Similia similibus curentur, mis tähendab "Sarnane ravib sarnast".

Homöopaadid on terapeutidena tunnustatud paljudes Euroopa Liidu riikides. Ka Eestis on 14 homöopaati, kel on käesoleva aasta kevadest kutsetunnistus ja kes on kantud riiklikku kutseregistrisse.